Eile oli viimane tööpäev farmis ja Austraalia pinnal. Mõtlesin, et võtan seekord kokku kogemused, mida Austraalia on andnud ja õpetanud.
Vähem kui nädal on jäänud elada seda elustiili, mida me viimased ligi kaks aastat oleme elanud. See muretu küllalt kohustustevaba elu hakkab kängurumaal lõppema ja tuleb astuda vastu seiklustele, mida Eesti pakub. Sees on väike ärevus, hirm, põnevus, ootus ja kurbus. Ärevus töö ja kodu otsimise ees, hirm Eestis kohanemise ees, põnevus avastada uusi asju, ootus taaskohtuda pere ja sõpradega ning kurbus siit lahkumise pärast.
Iga asi on aga millekski hea ja aeg Austraalias on igati olnud põnev ja kasulik. See, mille eest ma Eestist põgenesin, et tulla otsima selle vastandit, ka leidsin. Sõbralikud inimesed, mitte tusased ja elu kiruvad. Naerata ja maailm naeratab vastu. Igas poes ja kohvikus tervitavad rõõmsad klienditeenindajad, küsides su päeva kohta. See tundus alguses küll kinnise eestlase jaoks veider ja eemaletõukav, aga kui sa kord selle vibe'i oled omaks võtnud, siis ilma ei kujutakski ette. Inimesed on lahked ja abivalmid. Kui ütled tuttavale, et otsid uut telekat, grilli või külmikut, siis ta kindlasti teab kedagi, kes teab kedagi, kellelt selle hea hinnaga saad või lausa tasuta. Või nagu meil oli reisil juhus, kus sattusime tanklas võõra farmeriga rääkima, kes andis meile oma tuttava telefoninumbri, et saaksime tõstukiload tehtud. Või kui seisad keset tänavat kaart käes ja mööduja küsib, kas on abi vaja. Nii lihtsad asjad toovad naeratuse näole.
Plaanide tegemine - unusta see, pole võimalust pettuda. Ela hetkes ja homme näed, mis homme saab. Kõik läheb nii nagu minema peab. Ma olen palju planeerinud, sest muidu poleks me nii ägedat reisi saanud nagu meil ümber Austraalia reisides oli. Aga palju asju pidi vahe peal muutma või ära jätma, mis tegid mind esialgu tusaseks. Hiljem aga võtsin suhtumise, et kui peab vahele jääma, siis jätame. Osad kohad jäid meie trajektoorist kaugele või siis lihtsalt emake loodus mängis nii, et me ei läinud. Näiteks veevaba koske või järve pole väga mõtet külastada. Üleüldse pole me väga pikaajalisi plaane siin teinud, kõik loksub jooksvalt paika. Nagu ka tööga. Meil oli eesmärk idakaldal puuvillatehases tööd saada märtsi lõpus, aprilli alguses, aga elu mängis kätte hoopis veebruari lõpu. See oli aga kõige parem variant, sest saime kohta, kus hooaeg kestis 5 kuud ja puuvilla oli kõige rohkem. Pidime küll reisikava ümber mängima, aga see oli seda väärt.
Kõik on võimalik, kui on piisavalt tahtmist. Saime puuvillatöö ühe agentuuri kaudu, aga esialgne suhtlus agendiga ei olnud üldse paljulubav. Otsiti laadurijuhti ja tõstukijuhti. Kuna tollel hetkel meil veel tõstukilube polnud ja laaduri kogemuse jutuga ei tundunud me esialgu liiga veenvad, siis paistis, et seda agenti on meil raske veenda. Kuni hetkeni, mil Raikkol üle viskas ja eneskindlalt peale lendas jutuga, et see pole meie esimene töö kuhu me kandideerime, meil on palju kogemust masinatega ja oleme ülikiired õppijad. Tulemuseks oligi juba töövestlus ja nädala pärast olime tööl. Pealehakkamisega lööb läbi, kui ei oleks vähe enesekindlamalt lajatanud, polekski seda tööd saanud.
Unistustel on kombeks täituda. Ma ei tea miks, aga ühel klienditeenindajal oli unistus sõita suure traktoriga ja ta lootis salaja, et see saab teoks Austraalias. Kaua ei pidanud ta ootama, kui juba esimesel aastal istus ta suure 8-rattalise John Deere'i roolis ja külvas vilja. See oli kindlasti mu lemmiktöökoht siin oldud ajal. See töö pani mind naeratama ja farmeri arvama, et mu traktoristi talent läheb klienditeenduses raisku. Selle peale otsustasime ka vilja lõikamise hooajaks tagasi tulla, mis oli veelgi vastutusrikkam, aga millega saime taas suurepäraselt hakkama. Sageli polegi eelenev kogemus või oskus oluline, kui sul on piisavalt nupukust, saad kõigega hakkama, mida elu teele viskab. Seega olen ma valmis ka Eestis pea ees vette hüppama ja proovima taaskord midagi peale klienditeeninduse. Elu on liiga lühike, et mitte proovida.
Kodu on seal, kus on su süda. Austraalias meil õieti kodu pole, ometi alati, kus elame, seda kutsume koduks. Kodu (Eesti) igatsus pole meid väga saatnud. Esimesel aastal, esimesel ja teisel nädalal, tekkis mul koduigatsus, sest oli hirm eelseisva ees. Pärast esimest tööd aga ei olnud pea kordagi igatsust. Raikko suust olen vist ühe korra kuulnud, et ta igatseb Eestit. Tegelikult aga kodu kui sellist meil ju Eestis polegi, jah kummalgi on vanemate kodu, aga meie enda kodu pole. Pigem igatseme sõpru ja pere. Toitu enam ei oskagi igatseda, siin kõigega harjunud ja oma lemmikud välja kujunenud. Oleme küll kaugel, aga kui oled millegagi piisavalt hõivatud, siis ei tunnegi igatsust.
Mitte miski ei taha sind tappa, kui ise torkima ei lähe. Esimene asi, mida Austraalia kohta öeldakse - kõik tahab sind tappa. Tõsi siin elab kõige rohkem mürgiseid madusid maailmas, lisaks ämblikud, sisalikud ja isegi känguru võib olla ohtlik. Kui aga vaatad ette, kuhu istud ja astud, on end sekeldustest loodusega lihtne eemal hoida. Austraalia on minu ämblikuhirmu vähendanud vähemalt 70%. Ma ei jookse enam paanikas minema, kui viibin ämblikuga ühes toas, ma ei taha enam ühtegi laiaks litsuda, isegi mitte mürgist. Kui ma ei tunne end ämblikuga koos hästi ühes ruumis, siis suudan ma ta ka ise purki pista, mis oli kunagi välistatud. Hetkel elame kahe pikakoivalisega koos. Üks vannitoas ja teine magamistoa öökapi all. Nad on täiesti ohutud ja ma ei tunne vajadust neid minema ajada. Ei suuda hetkel ise ka uskuda, et mina nii räägin. Mina, kes ma kaks aastat tagasi kartsin paaniliselt ämblikke. Nad on endiselt ebameeldivad, aga hirmu enam pole.
Öeldakse, et raha ei tee õnnelikuks. Miinimumpalgaga elab siin suurepäraselt ära, mis hetkel on 12 eurot($19,49) tunnis ja 460eurot($740, 80)nädalas. Austraalias on maailma kõrgeim miinimumpalk. Ligi nelja kordne vahe Eestiga, samas kaubad ja teenused on pigem samade hindadega, mõned kallimad, mõned odavamad. Kui sa kuu lõpus ei pea muretsema kontojäägi pärast, siis teeb see küll õnnelikuks. Pisut pelgan, et kas Eestis ikka tuleme toime. Kui siin 50 dollarit poes kulutad pole see üldse suur summa, aga 50 eurot võib olla juba 1/10 palgast. Ei, hakkama saame kõigega.
Kliima milles elad, omab efekti sinu emotsioonidele ja tujudele. Mina olen päris kindlasti sooja kliima inimene. Suvi on alati olnud mu lemmik aastaaeg. Austraalias hakkad sooja veel rohkem hindama, sest majadel puudub soojustus ja talvel on pagana külm nii. Ideaalne temperatuur on 25-30 kraadi. Pole vaja jakki ja higi ka veel ei voola. See on ka vahemik kus on piisavalt energiat tegutsemiseks. Tuju on päikese ja soojaga oluliselt positiivsem. Jah, suved on üldiselt kuumemad, aga ma valin igaljuhul sooja kui külma. Samas, nii põnev tundub Eesti talvele vastu astuda. Esimestel päevadel ilmselt külmun, aga inimene harjub kõigega.
See eluetapp on olnud kogemuste rohke, põnev, meeldejääv, silmaringi avardav ja mis kõige olulisem, see tõestas, et isegi kui me Raikkoga veedame 365 päeva aastas 24h tundi koos, suudame ikka koos olla ja lahkarvamused seljatada.
Austraalia on imeline! Kui kord mõte peast läbi käib, et tulla, siis peab tulema. See ei ole ainult punane liiv ja suur punane kivi riigi keskel - siin on kõike igale seiklushingele. Pisut pealehakkamist ja julgust ning kõik uksed on valla.
Varsti näeme! ❤️
