reede, 11. oktoober 2019

Elu suurima seikluse lõpusirgel

Eile oli viimane tööpäev farmis ja Austraalia pinnal. Mõtlesin, et võtan seekord kokku kogemused, mida Austraalia on andnud ja õpetanud. 

Vähem kui nädal on jäänud elada seda elustiili, mida me viimased ligi kaks aastat oleme elanud. See muretu küllalt kohustustevaba elu hakkab kängurumaal lõppema ja tuleb astuda vastu seiklustele, mida Eesti pakub. Sees on väike ärevus, hirm, põnevus, ootus ja kurbus. Ärevus töö ja kodu otsimise ees, hirm Eestis kohanemise ees, põnevus avastada uusi asju, ootus taaskohtuda pere ja sõpradega ning kurbus siit lahkumise pärast.

Iga asi on aga millekski hea ja aeg Austraalias on igati olnud põnev ja kasulik. See, mille eest ma Eestist põgenesin, et tulla otsima selle vastandit, ka leidsin. Sõbralikud inimesed, mitte tusased ja elu kiruvad. Naerata ja maailm naeratab vastu. Igas poes ja kohvikus tervitavad rõõmsad klienditeenindajad, küsides su päeva kohta. See tundus alguses küll kinnise eestlase jaoks veider ja eemaletõukav, aga kui sa kord selle vibe'i oled omaks võtnud, siis ilma ei kujutakski ette. Inimesed on lahked ja abivalmid. Kui ütled tuttavale, et otsid uut telekat, grilli või külmikut, siis ta kindlasti teab kedagi, kes teab kedagi, kellelt selle hea hinnaga saad või lausa tasuta. Või nagu meil oli reisil juhus, kus sattusime tanklas võõra farmeriga rääkima, kes andis meile oma tuttava telefoninumbri, et saaksime tõstukiload tehtud. Või kui seisad keset tänavat kaart käes ja mööduja küsib, kas on abi vaja. Nii lihtsad asjad toovad naeratuse näole. 

Plaanide tegemine - unusta see, pole võimalust pettuda. Ela hetkes ja homme näed, mis homme saab. Kõik läheb nii nagu minema peab. Ma olen palju planeerinud, sest muidu poleks me nii ägedat reisi saanud nagu meil ümber Austraalia reisides oli. Aga palju asju pidi vahe peal muutma või ära jätma, mis tegid mind esialgu tusaseks. Hiljem aga võtsin suhtumise, et kui peab vahele jääma, siis jätame. Osad kohad jäid meie trajektoorist kaugele või siis lihtsalt emake loodus mängis nii, et me ei läinud. Näiteks veevaba koske või järve pole väga mõtet külastada. Üleüldse pole me väga pikaajalisi plaane siin teinud, kõik loksub jooksvalt paika. Nagu ka tööga. Meil oli eesmärk idakaldal puuvillatehases tööd saada märtsi lõpus, aprilli alguses, aga elu mängis kätte hoopis veebruari lõpu. See oli aga kõige parem variant, sest saime kohta, kus hooaeg kestis 5 kuud ja puuvilla oli kõige rohkem. Pidime küll reisikava ümber mängima, aga see oli seda väärt. 

Kõik on võimalik, kui on piisavalt tahtmist. Saime puuvillatöö ühe agentuuri kaudu, aga esialgne suhtlus agendiga ei olnud üldse paljulubav. Otsiti laadurijuhti ja tõstukijuhti. Kuna tollel hetkel meil veel tõstukilube polnud ja laaduri kogemuse jutuga ei tundunud me esialgu liiga veenvad, siis paistis, et seda agenti on meil raske veenda. Kuni hetkeni, mil Raikkol üle viskas ja eneskindlalt peale lendas jutuga, et see pole meie esimene töö kuhu me kandideerime, meil on palju kogemust masinatega ja oleme ülikiired õppijad. Tulemuseks oligi juba töövestlus ja nädala pärast olime tööl. Pealehakkamisega lööb läbi, kui ei oleks vähe enesekindlamalt lajatanud, polekski seda tööd saanud. 

Unistustel on kombeks täituda. Ma ei tea miks, aga ühel klienditeenindajal oli unistus sõita suure traktoriga ja ta lootis salaja, et see saab teoks Austraalias. Kaua ei pidanud ta ootama, kui juba esimesel aastal istus ta suure 8-rattalise John Deere'i roolis ja külvas vilja. See oli kindlasti mu lemmiktöökoht siin oldud ajal. See töö pani mind naeratama ja farmeri arvama, et mu traktoristi talent läheb klienditeenduses raisku. Selle peale otsustasime ka vilja lõikamise hooajaks tagasi tulla, mis oli veelgi vastutusrikkam, aga millega saime taas suurepäraselt hakkama. Sageli polegi eelenev kogemus või oskus oluline, kui sul on piisavalt nupukust, saad kõigega hakkama, mida elu teele viskab. Seega olen ma valmis ka Eestis pea ees vette hüppama ja proovima taaskord midagi peale klienditeeninduse. Elu on liiga lühike, et mitte proovida. 

Kodu on seal, kus on su süda. Austraalias meil õieti kodu pole, ometi alati, kus elame, seda kutsume koduks. Kodu (Eesti) igatsus pole meid väga saatnud. Esimesel aastal, esimesel ja teisel nädalal, tekkis mul koduigatsus, sest oli hirm eelseisva ees. Pärast esimest tööd aga ei olnud pea kordagi igatsust. Raikko suust olen vist ühe korra kuulnud, et ta igatseb Eestit. Tegelikult aga kodu kui sellist meil ju Eestis polegi, jah kummalgi on vanemate kodu, aga meie enda kodu pole. Pigem igatseme sõpru ja pere. Toitu enam ei oskagi igatseda, siin kõigega harjunud ja oma lemmikud välja kujunenud. Oleme küll kaugel, aga kui oled millegagi piisavalt hõivatud, siis ei tunnegi igatsust. 

Mitte miski ei taha sind tappa, kui ise torkima ei lähe. Esimene asi, mida Austraalia kohta öeldakse - kõik tahab sind tappa. Tõsi siin elab kõige rohkem mürgiseid madusid maailmas, lisaks ämblikud, sisalikud ja isegi känguru võib olla ohtlik. Kui aga vaatad ette, kuhu istud ja astud, on end sekeldustest loodusega lihtne eemal hoida. Austraalia on minu ämblikuhirmu vähendanud vähemalt 70%. Ma ei jookse enam paanikas minema, kui viibin ämblikuga ühes toas, ma ei taha enam ühtegi laiaks litsuda, isegi mitte mürgist. Kui ma ei tunne end ämblikuga koos hästi ühes ruumis, siis suudan ma ta ka ise purki pista, mis oli kunagi välistatud. Hetkel elame kahe pikakoivalisega koos. Üks vannitoas ja teine magamistoa öökapi all. Nad on täiesti ohutud ja ma ei tunne vajadust neid minema ajada. Ei suuda hetkel ise ka uskuda, et mina nii räägin. Mina, kes ma kaks aastat tagasi kartsin paaniliselt ämblikke. Nad on endiselt ebameeldivad, aga hirmu enam pole. 

Öeldakse, et raha ei tee õnnelikuks. Miinimumpalgaga elab siin suurepäraselt ära, mis hetkel on 12 eurot($19,49) tunnis ja 460eurot($740, 80)nädalas. Austraalias on maailma kõrgeim miinimumpalk. Ligi nelja kordne vahe Eestiga, samas kaubad ja teenused on pigem samade hindadega, mõned kallimad, mõned odavamad. Kui sa kuu lõpus ei pea muretsema kontojäägi pärast, siis teeb see küll õnnelikuks. Pisut pelgan, et kas Eestis ikka tuleme toime. Kui siin 50 dollarit poes kulutad pole see üldse suur summa, aga 50 eurot võib olla juba 1/10 palgast. Ei, hakkama saame kõigega. 

Kliima milles elad, omab efekti sinu emotsioonidele ja tujudele. Mina olen päris kindlasti sooja kliima inimene. Suvi on alati olnud mu lemmik aastaaeg. Austraalias hakkad sooja veel rohkem hindama, sest majadel puudub soojustus ja talvel on pagana külm nii. Ideaalne temperatuur on 25-30 kraadi. Pole vaja jakki ja higi ka veel ei voola. See on ka vahemik kus on piisavalt energiat tegutsemiseks. Tuju on päikese ja soojaga oluliselt positiivsem. Jah, suved on üldiselt kuumemad, aga ma valin igaljuhul sooja kui külma. Samas, nii põnev tundub Eesti talvele vastu astuda. Esimestel päevadel ilmselt külmun, aga inimene harjub kõigega. 

See eluetapp on olnud kogemuste rohke, põnev, meeldejääv, silmaringi avardav ja mis kõige olulisem, see tõestas, et isegi kui me Raikkoga veedame 365 päeva aastas 24h tundi koos, suudame ikka koos olla ja lahkarvamused seljatada. 
Austraalia on imeline! Kui kord mõte peast läbi käib, et tulla, siis peab tulema. See ei ole ainult punane liiv ja suur punane kivi riigi keskel - siin on kõike igale seiklushingele. Pisut pealehakkamist ja julgust ning kõik uksed on valla. 

Varsti näeme! ❤️

kolmapäev, 18. september 2019

Tere taas, Perth! Pole ammu näinud

Seekord ma isegi ei vabanda end välja  et pole ammu kirjutanud. Teen lihtsalt asja ära. Lisan veel mõned pildid meie reisist, mis nüüdseks läbi on saanud.
Käisime kalastusretkel ookeanil, kus püüdsime usinasti kala
Kaasa võtsime 7, aga tegelikult püüdsime veel ja lasime tagasi, sest meile oleks pisut liiga paljuks läinud. Kui mulle muidu ei meeldi kala püüda, siis seal tekkis isegi adrenaliin, võideldes kalaga ja püüdes olla piisavalt kiire, et kala enne haid paati saada. Kaks korda ampsas hai mul kala õnge otsast ära, Raikol pistis ka ühe suure pintslisse. 
Stromatoliidid, mis tekivad bakterite ja mikroorganismide elutegevuse toimel. Need siin on maal arvatavasti eksisteerinud üle 3 miljardi aasta, ehk siis üks vanimaid eluvorme. 
Shell Beach - ainult rannakarpidest koosnev rand, ükski teine elusolend selles lahesopis ei ela, sest vesi on liiga soolane. Ainult see merekarp on selles vees eluga rahul.
Kalbarri Rahvuspark
Taas kaunid kivimoodustised, mida imetleda. See moodustis peaks olema Austraalia üks pildistatuimatest kohtadest.


Meie viimases ööbimiskohas peab üks paarike üleval metsloomade varjupaika. Kõik loomad on päästetud, et anda neile teine võimalus. Seal elavad emud, jaanalinnud, kängurud, üks lehm, kanad, pardid, lambad, kits ja papagoid
Beebikänguru kotis, mis meenutaks talle emakukrut
Raikko sõber papagoi. Taustal veel kaks papagoid

Ring Austraaliale on nüüd peale tehtud. Jõudsime tagasi eelmine esmaspäev, oleme jälle farmis tööl, kus on varem töötasime vilja ja lammastega. Kogu eelmine nädal tegelesime talledega ja nende märgistamisega. Ametlikult panine punkti ringile laupäeval, kui läksime Perthi nende sõprade juurde, kus 28.jaanuaril oma reisi alustasime. Me oleme nüüd näinud Austraaliat rohkem kui enamus austraallasi ise. Selja taga on rohkem kui 25000km ja nii palju ilusaid kohti. Raikkole meeldib öelda  et see oli nagu mini ümbermaailmareis, sest Austraalia tõesti on omaette maailm. Läbides tuhandeid kilomeetreid muutub ilm, muutub maastik ja loodus. Siin on absoluutselt igale maitsele midagi. Meie lemmikuks jäi Põhja-Queensland oma troopilise sooja kliima, rohelise looduse, liigirikaste vihmametsade ja muinasjutuliste koskedega. Külastasime ka kohti  mis kohale jõudes tõesti võtsis hingetuks, näiteks kanjonid. See tunne on päris võimas, kui kõnnid kaljude vahel mis on kujunenud sadade miljonite aastate jooksul. 
Auto pidas lõpuni kenasti vastu, pisut vajab remonti enne müüki, aga ei midagi suurt. Töötame septembri lõpuni kindlasti, võibolla rohkemgi, näis palju farmeril abi vaja. Mida kauem seda parem, et reisile kulunud raha natukenegi tagasi teenida. 
Vot nii! Näeme vähem kui kuu aja pärast! 


neljapäev, 5. september 2019

Palju esimesi kogemusi


Lääne-Austraalia "must do" rahvuspark on üle 2 miljardi aasta jooksul tekkinud Karijini Rahvuspark. Kui tavaliselt on rahvuspargis mõned kohad ägedamad kui teised, siis selles meeldisid meile kõik kanjonid võrdselt. Iga üks jäi omamoodi meelde. Kaks kõige populaarsemat kanjonit on Weano ja Hancock, sest nende avastamiseks tuleb läbi vee minna, ühes lausa kaelani jäine vesi. Tatsasime ühe päeva jooksul läbi neli kanjonit ja 15 kilomeetrit. Osadesse viis trepp, teistesse väga ebatasane kivine pinnas või hoopis libedad kivid vee all.
Alustasime aga rahvuspargi avastamist hoopis Lääne-Austraalia kõrgeima tipu vallutamisega. See on üks vähestest mägedest Austraalias, kuhu saab autoga. Mt. Meharry kõrgus merepinnast on 1248 meetrit. 
Sissekanne logiraamatusse
Tee oli auklik ja kivine, pidin paar korda autost välja minema ja Raikkot juhendama
Järgmine päev suundusime kanjoneid avastama



Siin tegime hommikuse supluse
Siin teise supluse
Vaated ülevalt on võimsad.. 

...all kanjonis aga maalilised

Raikko murelikult vastast silmitsemas, mitusada meetrit mööda ebatasast pinnast laskumist ootas ees

Tasu oli aga alla jõudes vääriline! 
Kui eelmiste piltide kanjonivesk oli küllalt talutab ujumiseks, siis see oli aga lausa ohtlikult külm. Vesi voolab nii kõrgete ja kitsaste kaljude vahel, et vaevu näeb päikesevalgust, mistõttu see polegi ilmselt kunagi soe.
Õnneks polnud vee ületus pikk, koht oli hingematvalt ilus! 
Pildid kõik minu telefoniga tehtud, mida Raikkoga vaheldumisi pea kohal hoidsime kui vesi rinnuni ulatus
Veel üks vee ületus, mida oli võimalik ka mööda seina ronides kuiva jalaga teha. Tagasi tulles seda tegimegi

Tõliselt vinge päev Karijini rahvuspargis, kus saime end proovile panna ronimises, tasakaalu hoidmises ja külmas vees sumpamises. See kõik sai tasustatud kaunite vaadetega.

Ööbisime esimest korda veisefarmis. Oleme oma teekonnal paljudest mööda sõitnud, aga varem pole vajadust peatuda olnud. Siinkandis aga pole tasuta kämpasid ja tasulistest oli see üks odavaim. Siinsed veisefarmid tegelavadki sageli kõrvalärina majutsteenuse või kämpimise pakkumisega. 

Kohtasime farmis vahvat kitse Buckley

Tundus, et need veised on küll kaksikud

Ühe töötaja känguru Maggie 

Vahva vabaõhu vannituba, duššiks ämber. Vannitube oli igale maitsele, ka korralike seinte ja laega
Saime proovida traditsioonilist Austraalia sütel küpsetatud saia, mida omal ajal valmistasid karjapidajad. Seda söödi kas lihaga või suhkrusiirupiga
Meie proovisime meega, mekkis hää. Kellele ei maitseks värskelt küpsetatud sai! 

Hommikukohvi kõrvale proovisime Briti skoone vahukoore ja moosiga, mida tavaliselt süüakse pärastlõunase tee kõrvale. Lisaks pidime ära proovima eelmisel õhtul kiidetud porgandikoogi. Lihtsalt imeline! See veisefarm peaks veel ka oma pagariäri püsti panema. 
Cape Range Rahvuspark ookeani kaldal. Raikko minu kaisukaga Lõvikuninga stseeni taaslavastamas
Turquoise Bay, üks Austraalia ilusamaitest randadest, kus snorgeladasime Ningaloo korallerahu kohal. Nägime suuri, väikseid ja pirakaid kalu.

Õnnelikud pärast snorgeldamist








laupäev, 31. august 2019

Loodus igal sammul

Olime juba eelmise blogipostituse ajal jõudnud Põhjaterritooriumile. Võtan selle Austraalia osa nüüd jutu ja pildiga kokku. 
Põhjaterritooriumi huvipunktid vaatasime üle nädalaga - sihtpunktiks oli mitu rahvusparki, koske ja osariigi pealinn Darwin. Põhjaterritooriumil elab kokku vaid umbes 260 000 inimest, kellest pooled osariigi pealinnas. Territooriumil asub ka maailma kuulus punane monoliit Uluru. Selle külastuse jätsime vahele, kuna see ümberpõige tundus meie jaoks liiga pikk. Vaatame toda kivi piltide pealt nagu meie pereliikmedki, et noh oleks ikka aus. 
Miks Põhjaterritoorium, mitte Põhja-Austraalia? Sest selle rahavaarv pole piisavalt suur, et ta saaks olla osariik. Seega pole sellel oma seadusi, vaid see lähtub põhiseadusest. Osariikidel on oma seadused. 
Meie pisut punane suksu

Põhjaterritoorium tervitas meid kuumaastikuga ja mitmete vee ületustega. Selline tee on Austraalia põhimantee A1. Muidu on see ikka olnud asfalteeritud, aga Põhjaterritooriumi alguses mitte. 
Florence Falls, Litchfield Rahvuspark
Wangi Falls, Litchfield Rahvuspark
Edith Falls, Nitmiluk Rahvuspark. Kerge matk oli üles kose juurde, pärast oli nahk niiske ja külma vette hüpata oli väga värskendav
Meie lemmikkoht Kakadu Rahvuspargis
Seal oli mitu nö ujumisbasseini ülikaunite kiviseinte vahel, mis kohati sillerdasid kuldselt
Kakadu Rahvuspark on Austraalia suurim, hõlmates enda alla ligi 20000km²
Pargist võib leida mitmeid seinamaalinguid(kollasega kala ja kilpkonn) 
Kakadu on olnud paljude pärismaalaste koduks ca 50 000 aastat
Päikeseloojang Gunlom Falls'i ülemise basseini juurest. Kakadu Rahvuspark
Kakadu on koduks ka tuhandetele harikrokodillidele. Isased kasvavad sageli 5 meetri pikkuseks, kaaludes 500kg. Harikrokodillid on rünnanud koeri, veiseid ja inimesi. Neist tasub väga kaugele hoida. Aastas sureb keskmiselt 2 inimest harikrokodilli rünnaku tagajärjel. 
Kuumaveeallikaga looduslik bassein Katherine'is
Raikko sulpsatus
Hommikuujumised on meie lemmikud. See oli meie viimane ujumine Põhjaterritooriumil
6 kuud hiljem ringiga tagasi kus alustasime! 

Lääne-Austraaliasse jõudes külastasime Purnululu Rahvisparki ja järgmisel päeval kohtusime klassiõe Külli ja ta õe Kelliga, kelledega polnud pool aastat näinud. Tore oli kuulda nende seiklusi. Meie teed läksid aga järgmisel päeval lahku. Nemad suundusid Darwinisse, et lennata Balile puhkama ja meie võtsime ette ligi 1000-kilomeetrise Lääne-Austraalia sisemaa eraldatud  karmi kruusatee, mis viis meid läbi veisekarjamaade, üllatas kaunite kanjonitega ja hämmastas värvikireva loodusega. See ei olnud mingi lihtne kruusatee, vaid vahelduva eduga väga kivine, ebatasane ja autot proovilepanev. See ei olnud meie esimene kruusatee kogemus Austraalias, aga see oli kindlasti üks kõige hullemaid. Raikko tunneb end muidu kruusateel sõites kui kala vees, kuid see tee pani isegi tema närvid proovile. Teise päeva õhtuks oli meie tagumises rehvis kaks auku, mille osav meistrimees Raikko toore mehe jõu ja rehviparanduskomplektiga suutis edukalt parandada. Siin teel ei tööta lihtne rehviparandusvaht, vaid tuleb auku susata üks tummine parandusnöör. Suure murega, et mõne rehviga võib veel midagi juhtuda, pöördusime poolel teel asuvasse rehviparandustöökotta, kus kahe äärmiselt sõbraliku ja abivalmis töömehe käest soetasime igaks juhuks meie uuele rehvimõõdule vastava rehvi (tagavararehv oli enne väiksem, kui need mis praegu all). Edasist teekonda kindlustas tagaukse küljes ilutsev tummine mudarehv. Nagu töökojas selgus, oli tagavararehv aastast 2004 (originaal)! Ilmelt oli see juba nii rabe, et oleks alla pannes antud teeolude juures kohe plahvatanud. Õnneks tagavararehv kasutusse ei läinud, aga oluliselt kindlam tunne oli sõita ja ostu ei kahetsenud (saime päris hea hinna, arvestades, et viibisime kest eimidagimaad). Mida me nende päevade jooksul teel olles nägime, anna edasi piltidega. See on vaid väike valik neist sadadest piltidest, mis ma tegin. Kvaliteet ilmselt pole ka parim, kuna internet saaks otsa, kui laeksin üles originaalpildid. Aga loodan, et suudan natukenegi anda edasi seda imelist loodust. 
Kununurra, Lääne-Austraalia, Lake Argyle karavanpark. See oli enne kui suundusime kruussteel retkele
Purnululu Rahvuspark, kus asuvad mesilaspesade moodi kivimoodustised, mis tekkinud sadu miljoneid aastaid tagasi
Kunagi voolas siin jõgi. Moodustised koosnevad liivakivist, mida katab rauaoksiid. Erosiooni käigus paljastub liivakivi
Cathedral Gorge, Raikko esiplaanil nautimas linnupetet
Kiviseinad ulatuvad kuni 200meetri kõrgusele. Mina all paremal nurgas
Sama rahvuspargi teises otsas asub Echidna Chasm. See on umbes kilomeetrine pragu kiviseinte vahel, mis ka tekkinud tänu voolavale veele
Peab veel kasvama, et palmiga sama pikkune olla
Selline oli enamus ligi 1000-kilomeetrisest teest. Väga konarlik ja kivine
Kõige ekstreemsem 1,5km pikkune rada mille läbisime
Augud ja kivid olid hiiglaslikud, ainult kõrge kliirensiga autod olid sellel teel lubatud
Muidugi pidin välja ronima, et pilti teha! 😄
Ette tuli ka kergeid jõe ületusi. Kuna kuiv hooaeg hakkab lõpule jõudma, siis väga sügav polnud, aga lõbus ikka
Tuli ka põikpäise veisega kokku puutuda, kes kuni viimase hetkeni arvas, et tee kuulub talle
Ja siis kõik need kaunid kanjonid... 







Raikko Windjana kanjonis otsimas fossiile. Siin oli miljoneid aastaid tagasi ookean
Nägime kümneid magevee krokodille. Nad on harikrokodillist oluliselt väiksemad, kasvades kuni 3m pikkuseks ja kaaludes vaid 70kg. Nad on pigem häbelikud ja hoiavad inimesest eemale. Ründavad vaid siis, kui tunnevad end ohustatult. Nii mitmeski kanjonis, kus ujusime, nägime paari isendit. Kümneid ja kümneid nägime ühes väikeses veekogus, sinna ujuma polnud soovi minna
Üks suurimaid (ja armsamaid😍) nahkhiiri maailmas. Black flying fox. Neid nägime sadu. Päeval puude otsas magada püües võivad mõned tegelased väga lärmakad olla, öösel õienektari ja vilja jahile lennates aga pole neid kuuldagi
Tiibade sirutus on kuni 1m, vahel ka rohkem
Minu nunnumeeteer oli põhjas. Kuidas teil? 
Koopas käisime kah, kus pidime sumpama läbi põlvekõrguse vee, magevee krokud meid jõllitamas
Nägime koopas kääbus-nahkhiiri, kelle pikkus on 3-16cm. Vilksamisi nägime ka valget nahkhiirt (ghost bat)
Lõpetan selle muheda pildiga meie eilsest kämpast. Homme suundume Lääne-Austraalia ühte kõige lahedamasse rahvusparki mälestusi koguma. Tervitused ja kallid siit 30kraadisest soojast! Juba ligi 1,5 kuu pärast puudutavad meie jalad taas kodumaa pinda, et vastu astuda sügisele (eee, mis see veel on?🤷‍♂️ ) ja seejärel lumisele (tahaks küll) talvele. 
Järgmise korrani!