Katsun jätkata sealt, kus eelmine postitus pooleli jäi. Vabandan juba ette kirjavigade pärast, kell meil öö ja väsimus on peal. Aga asja juurde. Rentisime siis Ubudis Raikko vanematega rollerid ja sõitsime veidi ringi, käisime ülisuuri riisiterrasse ja koske vaatamas. Lisaks tutvusime väikese kohviistandusega ja saime teada, kuidas tehakse maailma kallimat kohvi - Kopi Luwak. Valmis kohvimarjad söödetakse nugiselaadsele kärpkaslasele, kes seedib vaid marjakestad ära ja kakab kohvioad välja. Kõlab veidralt, eks? Oad puhastatakse, pestakse ja röstitakse. Kohviubade kilohind varieerub 500st kuni 1300euroni. Gurmee, mis mulle ausalt öeldes ei maitsenud. Teistele meeldis. Meie maksime tassi eest umbes 3 eurot, Eestis on tassi hind 10-15 eurot, aga ma isegi ei tea kus seda seal saab.
Raikko, ta vanemad ja vend, otsustasid ette võtta Mount Baturi otsa ronimise. Mägi on 1717meetrit kõrge, tippu ronimine võtab aega umbes 2 tundi. Et päikesetõusuks kohal olla, pidi ärkama kell 2 öösel. Mina otsustasin retke vahele jätta, kuna mul oli eelmisel ööl ja päeval palavik, sellest tingituna tundsin end nõrgalt. Matk üles polnud kerge ja alla tulek oli isegi raskem, sest jalad olid koguaeg suure pinge all. Aga seltskond oli neljakesi ühel meelel, et kaunis päikesetõus oli seda väärt.
Ubudist rändasime tagasi Sanuri, et veeta veel paar päeva koos Raikko vanematega. Rentisime üheks päevaks auto koos autojuhiga, kes sõidutas meid randa, kus otsustsime banaanisõidu ära proovida. See, kus mootorpaadi järgi lohiseb suur täispuhutud banaan, ronid rõõmsalt mitmekesi banaani peale ja paat sõidab täiskiirusel edasi. Juhile sai öelda, et mitu korda tahame ümber käia - meie tellimus oli 2. Paar järsku kurvi ja veea me hulpisimegi. Nalja kui palju ja mõnus värskendus ka. Vahva kogemus, linnuke kirjas, tehtud. ✔ Peale seda käisime kaljude vahel rannas ja suundusime kõrgel mäe otsas asuva Uluwatu templi juurde. Keegi meist polnud sellest vaimustuses. Rohkem pinget pakkusid templi juures olevad ahvid, kes on teada-tuntud vargad. Näppavad kõike su käest, mis neile meeldib. Ühele hakkasid silma mu peas olevad päikeseprillid. Õnneks suutsin need kiirelt kotti panna. Küll aga ei läinud nii hästi mu veepudeliga, mis vahetult enne templialalt väljumist mult käest haarati. Ju siis oli janu, sest ahv keeras korgi lahti ja pani pudeli suule. Vastu hakata ma ei soovinud, sest kihvad on neil hirmuäratavad.
Õhtu lõppes Jimbarani rannas, ühes restoranis mereande süües. Terve ranna äär on restorane täis, vali mis meeldib.
Nimekiri veel mõndadest tehtud tegevustest koos Raikko vanematega: massaaž, kalahoolitsus jalgadele, maitseva Itaalia jäätise nosimine, rannas lebotamine ja muidugi shoppamine, mille juurde Balil käib lõputu kauplemine. Eestlane pole vist loomult suur kaupleja ja see tegevus on päris väsitav. Asjadel hindu peal pole ja müüja ütleb esialgse suure hinna, mis tuleks kaubelda 2 või 3 korda odavamaks. Põhimõtteliselt mõtled, palju sa selle eest oled nõus maksma. Googlist on hea enne uurida ligikaudseid hindu. Algul me seda ei teinud, aga me ei tundnud ka kordagi, et oleksime millegi eest liiga palju maksnud. Toidupood ja söögikohad on laiaslaaslaastus ainsad kohad, kus on hinnad. Tanklas on ka. Taksot tellides, rollerit rentides, teenuseid, riided ja pudinaid padinaid ostes, peab olema valmis kauplema.
Kui Raikko vanematega sai kallistused jagatud ja takso peale saadetud, sõitsime meie taas sisemaa poole tagasi Ubudisse, et veeta seal oma viimane nädal Balil. Ubud tervitas meid paduvihmaga, istusime kohvikusse ja ootasime vihma möödumist. Seejärel algas seiklus nimega rolleriotsing. Kõndisime mööda tänavat ja küsisime rollerilaenutustest 125cc rollerit. Kuskil polnud, kuni lõpuks tänava lõpus naeratas õnn ja roller sai renditud umbes 20euro eest kuueks päevaks. Jah, rollerirent on siin megaodav ja kauba peale saab Bali hullumeelse kaootilise liiklusreegliteta liikluse. Ainus reegel on kaasliiklejatega arvestamine, taha pole tarvis vaadata, sina pead muretsema vaid selle eest, mis toimub eespool. Silmad peavad olema ainult liikluses, mingit ringivahtimist olla ei tohi. Rolleriga on küllaltki lust sõita, sest liiklusummikuid vältida on imelihtne. Muidu pooletunnine teekond võib autoga venida kahetunniseks. Rolleriga aga jõuad sihtkohta ikka poole tunniga. Kiirusepiiranguid pole, aga kihutada pole mõtet ega võimalustki suurt, sest autosid on palju ja rollereid kordades rohkem. Keskmine kiirus jäi meil 40-60km/h vahele. Olen enam kui kindel, et selles liiklusrägastikus, kus mööda sõidetakse sinust ühelt ja teiselt poolt, on õnnetusi vähem kui Eestis. Võtmesõnadeks on siis teistega arvestamine ja stressivabalt sõitmine. Lihtne!
Roller käes, suundusime oma majutusse - väike armas suure basseiniga perehotell. Soovituse sinnaminekuks sain oma emalt ja ei kahetse. Nelja öö eest maksime vaid 60 eurot.
Esimene päev käisime Bali idakaldal ilusa aiaga veepaleed külastamas, kus toitsime kalu ja nautisime jalutuskäiku palee aias. Seejärel suundusime valge liiva ja helesinise veega randa. Mõnus pärastlõuna!
Järgmine päev oli aga täielik seiklus. Võtsime ette pika teekonna saare põhjapoole, et külastada koskesid. Esimene peatus oli aga hoopis Pura Ulun Danu Bratan - veepeal asuv tempel. Ilus koht, linnuke taas kirjas. Käidud, nähtud. Edasi viis meid mööda mänõlva üles ja siis alla kulgev kurviline mägitee. Sihtkohaks oli Gitgit kosk. Parklas pakuti meile eskorti alla kose juurde jõudmiseks, mis oleks maksnud 8 eurot inimese kohta, tänasime viisakalt ja ütlesime, et saame ise. Poolel teel maksime kohustusliku kosekülastusmaksu ja tatsasime mööda treppe allapoole. Koskede külastamise hinnad jäävad 70eurosendi ja 1,30euri vahele. Gitgit kosk oli kõrge ja turiste vähe. Super. Imetlesime mõnda aega looduse ilu, tegime kohustuslikud pildid ja asusime jälle teele. Seekord sihtkohaks Danau Buyani järve kohal mäenõlval asuv erinevate platvormidega pildistamiskoht. Google Maps otsutas meid otsemat teedpidi saata, mis aga ei tähendanud kiiremat teed. Tee oligi mõeldud ainult rolleriga läbimiseks, asfalt oli kahe rolleri laiune. Järsku sai aga tee justkui otsa või no läks kaheks, aga polnud enam asfalt, vaid lapikud kivid laotud teeks. Ja üle ühe rolleri sellele ei mahtunud. Kuna google järgi me ei saanud aru, kumma tee me peaks valima, siis valisime tervema tee, mis viis aga suht kõrge kaldega mäest üles. Oli selge, et kahte inimest see roller üles ilmselt ei vea. Otsustasin selle tasakaaluharjutuse jätta Raikkole ja ise jalgsi üles kõmpida. Vahepeal tuli Raikkole kaks rollerit vastu, kohalikud pidid teelt maha sõitma ja turisti mööda laskma. Sest nii on lihtsam, nad ilmselgelt rohkem säärastes ekstreemsustes kogenenud. Jõudsime üleamäge rühkida umbes 100meetrit, kui ma lõpuks jalgai Raikkoni loivasin, selgus et tee läheb hullemaks - mudaseks, auklikuks ja meile tundus et läbimatuks. Võtsime vastu ühise otsuse tagasi alla minna ja teist teed proovida. Raikko veeres rolleri seljas alla ja mina tatsasin järgi, sest ma polnud nõus sealt järsust mäest alla sõitma. Üksi ju kergem pidurdada kah. Ega see teine tee oluliselt parem välja ei näinud, aga vähemalt ei suundunud see otsejoones ülesmäge. Jõudsime veidi sõita, kui tuli vastu üks kohalik, kelle käest otsustasime küsida, et kas oleme ikka õigel teel. Meie õnneks oskas ta väga hästi inglise keelt ja ütles, et suuund on õige ja see kitsas tee läheb kohe üle asfaldiks. Oh milline rõõmusõnum! Nurga taga ootaski taas mõnus asfaltee, mis viis järve äärde. Sõitsime esimese pildistamiskoha juurde, kus sai lasta pildistada end kiigel, puu küljes oleval platvormil ja suures linnupesas, taustaks natuke pilvedes olev järve vaade. Jõudsime pildid ära teha, kui saime väikse vihmasaju kaela. Edasi sõites nägime, et neis pildistamiskohti on palju ja see kuhu ma algselt tahtsin minna, oli kaugemal. Kuna ilm oli veel rohkem pilve läinud, nii et järve polnud peaaegu enam nähagi (olime pilvedest pleval pool), otsustasime et rohkem ei hakka kuskil pilte tegema ja lähme vaatame parem 2km kaugusel asuva päeva viimase sihtpunkti üle - Banyumala kosk. Tee mis alla kose juurde viis oli paras katsumus - kiviklibu vaheldus puujuurikatega, suuremate kividega ja mudast astmetega. Toetamiseks ja allaminemise lihtsustamiseks oli mõnda kihta ehitatud bambusest käsipuud. Ütlesin Raikkole, et ma loodan et see tee alla on seda väärt. Alla jõudes ja koske nähes kattis mu keha hetkega kananahk. Vaatepilt oli imeilus! Mööda kaljuseina voolas alla suuremaid ja väiksemaid veejugasid. Raske teekond alla oli hetkega peast pühitud. Raudselt kõige ilusam kosk, mida oma elus olen näinud. Imeline lõpp seiklusrohkele päevale. Tagasi viis meid kahetunnine rollerisõit.
Järgmine päev otsustasime rahulikunalt võtta ning linnas veidi ehtepoodides käia, kuna olen ammu uut kaelakeed otsinud omale. Kuld ja hõbe on Balil odavad. Esimeses poes nägin juba nii palju ilusaid ehteid. Silma jäi üks kaelakee, pasr sõrmust ja üks pärlitega käevõru. Otsustasime, et ei osta kohe midagi ja vaatame edasi. Lõpuks jõudsime aga ikka sinna tagasi ja ma leidsin omale hoopis mitte esimesena vaadatud kaelakee, vaid ühe teise. Ost sooritatud, palus Raikko, et ootaksin teda väljas. Hakkasin siis mõtteid mõlgutama, et mis ta ostab. Jõudsin järeldusele, et ilmselt naistepäevaks pärlitega käevõru. Rohkem ma sellele ei mõelnudki. Teisipäeval ootas taas ees kaks kosekülastust. Esimeseks osutus Kanto Lampo kosk/kärestik. Olime peaaegu ainsad, kes seal olid. Raikko proovis oma drooni lennutada aga see ei tahtnud seekord õnnestuda ja ta oli veidi tujust ära. Ma lohutasin et vahet pole, lähme vette. Viskasime riided kivile ja sumpasime nabani vees. Palusin Raikkol mõned pildid minust teha ja peale seda sättis ta fotoka kivile. Ma arvasin, et tahab taimeriga meist pilti teha, enne veel küsis et kas seal kus ma seisan on sügav. Ütlesin, et ei ole. Ei saanud aru, miks ta seda küsis. Hakkas siis minu poole tulema ja ma lugesin sekundeid, arvates et taimer läks käima ja utsistasin teda kiiremini minu juurde tulema. Siis ta aga ütles, et pani filmima. Olin segaduses, et mis me siis nüüd tegema peaksime. Hakkasin ringi sumpama, aga Raikko ei lasknud mul kaugele minna, hoidis käest kinni ja tõmbas enda poole..ja siis see kõik algas. Eelnesid ilusad sõnad minust ja meie kooselust ning veel midagi...ma ausalt kõike ei mäleta sest värisesin juba nagu haavaleht ja mõtlesin "appi see pole võimalik, kas see tõesti juhtub, ta ju pidi naistepäevaks käevõru ostma, mida ta teeb?". Samal ajal kui ta rääkis, ma enda arust nagu kuulasin, noogutasin isegi mõne koha peal kus tundus sobilik, silmad juba märjaks minemas. Ja siis see juhtus. Ta laskuks põlvele ja võttis taskust kotikese seest selle kauni sõrmuse, mida ma ainult korraks poes olin proovinud ja palus mind naiseks. Mõtlemisaega vaja polnud ja ütlesin kiirelt "jah" ja sõrmus lükati sõrme. Süda tagus ja värisesin ikka veel. Kallistasime ja eemalt kostus aplaus ja rõõmuhõiked. Saime aru, et meil oli publikut. Mõned inimesed oli ülevalt platvormilt toimuvat jälginud. Meie aga olime ümbritsevast sinnamaani täiesti välja lülitatud olnud. Raikko eelnev käitumine tõi ka selguse. Vahetult enne kose juurde jõudmist hakkas ta väga aegalaselt sõitma, närv oli sees, aga mina midagi aimamata utsitasin kiiremini sõitma. Esialgu oli tal olaan drooniga kõike jäädvustada, aga õnneks päästis fotokas. Küsimus, et kas vees on madal tähendas ju seda, et põlvele laskudes ei tahtnud ta rinnuni vees olla. Kogu ülejäänud päeva me muljetasime sellest mis kumbki oli mõelnud ja kuidas ta seda planeeris. Teine kosk sai ka külastatud ja sealgi ujumas käidud. Mina ainult särasin õnnest ja säran siiani.
Sellega ma hetkel lõpetan. Postitus sai vist veidi liiga pikk ja põhjalik. Lisan pildid ilmselt siis kui tagasi Austraalias oleme. Täna on meie viimane öö Balil, mina ei taha üldse minna, nii palju on veel avastada. Aga jääbki midagi järgmiseks korraks.
