Nädal ja kaks päeva ratastel

Nädal on möödunud lennates ja selja taha on jäänud 2100km. Seiklusi on olnud oi kui palju, jätkan sealt kus eelmine kord pooleli jäin.

Kolmapäeval peale Bunburyt suundusime 50km kaugusel olevasse imearmsasse linna Busselton. Mulle meeldib Busseltoni suurus - parajalt suur, kõik vajalik olemas, aga mõnusalt väike, et ühest otsast teise kiirelt jõuda. Kaunis rannajoon ja uhke puidust muul. Peatusime Kmart'is (kõige pood, kus odav Hiina kaup), et Raikko saaks osta õnge, kuna unustas teise Perthi. Valis kiirelt varustuse välja ja suundusime Busseltoni muulile. Muul on maailmas puidust muulide seas teisel kohal oma 1,841 kilomeetrise pikkusega. 

Kunagi kasutati seda kaubalaevade vastuvõtmiseks, nüüd on see turismiobjekt ja kalameeste meelispaik kalmaaride püüdmiseks. Muuli keskel on raudtee, mida mööda sõidab väike rong nende turistidega, kes jalutada mingil põhjusel ei taha.

Meie muidugi jalutasime edasi-tagasi ning Raikko katsetas kalapüüki. Näkkas ükskuid väikseid kalu, aga ei midagi märkimisväärset, mida kaasa võtta. Seejärel sõitsime mööda rannikut pisut edasi, imetlesime pisikest 20-meetrist majakat

Suurt kivilahmakat ookeanis

Ning loodusliku basseini, kus laine kivide vahel olevasse auku on vee toonud

Turnisime sellel päeval palju mööda kive.

Neljapäeval jõudsime Margaret Riverisse - suur veinipiirkond, kus on 270 viinamarjaistandust. Enamus on noored ehk 20-aasta vanused. Esimene saaks korjatakse 5 aasta möödudes ja see ei ole tavaliselt kõige parem. Käisime omal käel juustutehases ja otsustasime, et veinidega kõige lihtsam viis tutvuda on ekskursioonil. Valisime välja ühe tuuri, mille hulgas oli 3 veinitootjat ja 2 õlle ja siidripruulijat. Saime kogu päeva jooksul maitsta kümneid erinevaid veine, kolme õlut ning kahte siidrit. Lisaks käisime veel ühes kange alkoholi pruulija juures, kus saime erinevaid likööre proovida. Tuurilt ostsime ühe valge veini ja ühe vahuveini. Kas teadsite, et ühe veini tegemiseks kulub umbes 250 viinamarja?

6-kuune ulakas kutsu veinikeldris

Ööbisime Margareti kandis ja hommikul käisime veel šokolaadivabrikus. See oli šokolaadimaailm! Palju erinevaid trühvleid ja šokolaadist kujusid, tumedat ja valget shoksi, igale maitsele midagi. 

Proovisime lõpuks ka ära Austraaliale omase maiuse Rocky Road, mis kujutab endast shoksi, mille sees mõnusad suured vahukommid. Njämma! Peale seda suundusime koobastesse, mis on tekkinud lubjakivist ja mille seinasid ja lage katavad soolasambad. Ühes koopas oli ka järv. Siinsed koopad arvatakse olevat 500 tuhat aastat vanad, teisel pool Austraaliast on aga 400 miljoni aasta vanused koopad.

Laupäeval oli sõit Hamelini Bay poole, mis on tuntud oma astelraide poolest, kes käivad ranna ääres süüa otsimas. Läksime kella 9 aeg, sest lugesin et see peaks olema parim aeg neid näha. Randa jõudes nägin taamal 10 pealist rahvahulka ja aimasin, et seal need raid ilmselt on. Tatsasime kohale ja nägime viite raid. Kaks neist ikka väga suured! Osad inimesed toitsid neid kaladega. Nad ei pelga üldse inimesi ja ujuvad lausa jalgade peale lootuses kala saada. See oli üks äge kogemus neid looduses nii lähedalt näha.

Video, kus üks pisike ja üks suur rai

Edasi viis meid väga jube kruusatee ja seejärel liivatee ookeani äärde. Pikk teekond oli vaeva väärt, sest vaade oli imeline. Kõrged kaljud, mis on ääristatud mustade kivilahmakatega, mis on 13 miljonit aastat tagasi toimununud vulkaanilise laava tagajärg. 

Lühike video, kuidas lained kividele löövad 

Austraalia lõunarannik on ikka väga kaunis! 

Pühapäev algas lühikese matkaga suure kivi otsa, kust avanes kaunis vaade rohelisele metsale ja sinisele ookeanile.

Seejärel ranniku äärde kaunisse randa, kus vees olid hiiglaslikud kivikamakad nagu suured elevandid - sellest ka koha nimi Elephant Rocks. 

Lähedal oli veel üks rand, mille nimeks Waterfall Beach. Arvasime, et näeme rannas uhket koske, tegelikult voolas väike veenire mööda seina alla ja suundus ookeanisse.

Seejäral käisime kõrgel kaljul, kus olid lausa hüpnotiseerivad lained, mis kalju vastu lõid. Lisaks oli seal ka suur looduslik kividest sild. 

Õhtul saime kokku Külli ja Kelliga ning ööbisime samas kämpas. Nemad tulid lõuna poole Perthist suht risti, kuna neil osa rannikust juba avastatud. Esmaspäeva hommikul läksid teed jälle lahku, sest nad jäävad sinna kanti mõneks ajaks vabatahtlikuna papagoisid hirmutama 😄. Saavad tasuta seal farmis elada, kuni töö leiavad.

Meie sõitsime esmaspäeva hommikul 150km edasi Bremer Baysse, kus leidsime vinge ranna, mida mööda sõitsime, kuni kinni jäime. Tunnike kaevasime ja teekond jätkus ranna lõppu. Otsustasime, et see on koht kus tänase päeva veedame. Ei ühtegi inimhinge ja ühe künka varjus leidsime koha ka autole, et saaks telgi avada. Tegime lõunaks kotlete ja seensealatit (Eestist kaasavõetud seentest). Õhtul kobisime telki, aga paari tunni pärast ajas Raikko mins üles, ta ei saanud magada kuna nii suur tuul oli ja sahistas telki. Nojah, tuli siis keset ööd alla kobida, telk kokku ja autosse esiistmele magama. Mugav ei olnud, aga hommikusse öö vedasime. 

Äratus oli vara, sest kella kaheksaks pidime minema sadamasse, et minna mõõkvaalatuurile. Sõit Bremer Bay kanjonisse, kus vaalad elutsevad, kestis poolteist tundi ja selle aja joooksul tekkis nii mitmelgi reisijal merehaigus, sest lained olid päris suured ja laev kõikus korralikult. Üsnagi väike laevake, mahutab 90 reisijat, aga meid oli oluliselt vähem. Minul ja Raikkol hakkas ka pisut paha, aga õnneks välja ei tulnud midagi. Peale 9 ja poole tunnist loksumist olime rampväsinud, aga super rahul sest nägime mõõkvaalasid nende looduslikus keskkonnas elutsemas, jahti pidamas ja  niisama vette viskumas ja lõbutsemas.

Kolmapäeval katsime kõige rohkem kilomeetreid mis siiani ühe päevaga teinud. Nimelt 400km ja sihtkohaks Esperance, mis oligi meie esialgne sihtpunkt. Nüüd tuleb otsustada, kas liikuda mööda rannikut edasi või minna sisemaa kaudu tagasi Perthi. Lõuna-Austraalia piirini on ligi 1000kilomeetit. Ilmselt me seikleme mõnda aega Espernace'i kandis ja guugeldame, kas leiame tööd. Järgmise korrani! Olge kannatlikud, igal pool ei ole interneti 😉

Reisipäeviku esimene sissekanne

Veetsime nädal aega Perthis. Suurt midagi ei teinud, kõige olulisem oli auto reisiks komplekteerida. Mõned juhtmed oli vaja vedada, et külmkapp saaks töötada teise aku pealt.  Ostsime katusetelgi, väikse gaasipliidi kuhu käib 220g butaaniballoon ja laua. Need olid viimased suuremad asjad, mis kämpimisvarustusest puudu olid. 26.jaanuaril, laupäeval, oli Austraalia päev. Päev oli väga soe, käisime ujumas ja õhtul läksime linna ilutulestikku vaatama. Austraalia päeva Perthi ilutulestik konkureerib Sydney aastavahetuse omaga. See oli väga, väga äge ja kestis lausa 30 minutit!

Kaks ööd ööbisime sõprade hoovis telgis, sest neil majas kõik toad täis. See telk ikka superluks! Ruumi mõnusalt, õhk käib läbi kui aknakatted lahti teha ja sääsevõrk ette jätta. Hommikune äratus on kuum päike. Seitme ja kaheksa vahel enam magada ei saa, sest telgis läheb soojaks. Aga see ongi mõistlik aeg ärgata. 

Esmaspäeval käisime sõber Atsiga Lancelini liivadüünides auto võimekust liival katsetamas. 180kw ja nelivedu on paras kooslus, et paaritonnine auto koos katusetelgi ja täis pagassiga nii mõnestki düünist üles vedada. Sai välja tõmmatud üks kinni jäänud auto ja tõmmati meidki välja, kui ühe düüni tippu põhka peale kinni jäime. Raikko kaevas usinalt labidaga seni kuni abivägi saabus. Autosid on seal sõitmas kümneid, seega abi oli käepärast. Vahepeal sõitsime mööda rannaäärt ujuma. Tõmbasime varjualuse lahti ja lebotasime. Seejärel sain mina ka kätt proovida düünidel. See oli lõbus! Kuttidel tagaistmel läksid käed higiseks ja turvavööd kiirelt kinni. 😄 Eks nad ei oodanud, et see kes enne kõrvalistmel kisas, et hirmus on, nüüd hoopis ralliässaks hakkab. See oli üks äge päev. Põlesime kõik ära ka, polnud nagu palju õues aga Austraalia päikese jaoks piisavalt. 

Tagasi teel tegime otsuse, et asume samal õhtul lõuna poole teele. Teistel oli järgmine päev tööpäev ka, nii et me oleks hommikul hoovis kõikidele autodele ette jäänud. Reis algas espaspäeval kell 7 õhtul. Kuna polnud terve päev midagi söönud, haarasime pitsa kaasa, tanksime autogaasipaagi täis ja sihtpunktiks oli 2-tunni kaugusel asuv Bunbury.

Kuna Austraalias ei tohi igas kohas kämpida, vaid ainult ettenähtud kohtades, mis enamasti on tasulised, siis nägime pisut vaeva koha leidmisega. Lõpuks peale pikka google otsinguid leidsime Bunburyst 40km kaugusel asuva kämpimisplatsi koos välikäimlaga. Kuna see jäi ka täpselt selles suunas, kuhu tahtsime järgmine päev minna, siis sinna ka läksime. Pakkisime pimedas telgi lahti, mille ülesseadmine võtab umbes 5 minutit ja pugesime magama.

Hommikul tegime esimest korda pliidi peal süüa. Väga võimekas pliit on, oleme ostuga rahul. Pakkisime telgi kokku, mille kokkupanek võtab umbes 10 minutit. Pesime nõud ja kõik muu tavaar ka autosse, et teele asuda. Möödusime Wellingtoni tammist. 

Esimene peatus oli ühe suure puu juures, mis pidi olemas selle rahvuspargi suurim ja kõrgeim. 36-meetrine puu on üle elanud metsapõlengu, tormid ja putukarünnakud. Puu sees oli suur auk, mis oli märk põlengust.

Järgmine peatus oli päkapikuküla, kus on sajad portselanist aiapäkapikud, mis inimesed üle maailma kokku on toonud. Kõik algas ühest päkapikust, mille üks kohalik naine pani puuõõnsusesse istuma. Järgmine kohalik arvas, et sellel päkal on sõpra vaja ja asetas teise tolle kõrvale. Nii neid päkapikke sinna kogunema hakkaski. 

Edasi kulgesime helesinise savijärve juurde, kus tegime supluse ja lõunasöögi.

Seejärel viis tee Bunburysse, et täiendada toiduvarusid, kuna Perthist me midagi ei ostnud vaid võtsime vaid jäägid kaasa. Õhtuks võtsime suuna taas kämpimisplatsi poole. 
Selleks korraks kõik! 

Ongi läbi...

Südant valdab väike kurbusenoot, sest täna pakkisime kogu oma elu farmist autosse, lehvitasime lammastele ja sulgesime ukse enda järel lõplilult. Kogemus selles farmis ja selle perekonnaga oli suurepärane ja paremat ei oleks osanud soovida. Farmer sai justkui sõbraks, mitte ei olnud ainult ülemus. Äärmiselt abivalmis ja tark inimene, kelle käest saime palju infot ja soovitusi. See väike kahetoaline majake sai oma koduks ja töölt või linnast koju jõudes oli alati hea tunne tagasi olla. Veetsime selles majas umbes pool aastat kokku, mille jooksul paigutasime asjad enda käe järgi ja tekkiski kodutunne. 

Eile õhtul käisime veel viimasel õhtusöögil ja Peteri naine ütles, et me olime nii head töötajad, kahju et meid endale ei saa jätta.

Ma teen varsti pilte autost ka, mis hakkab vaikselt valmis saama. Hetkel sõidame Perthi. Seal meil kuni nädala lõpuni majutus olemas ja peale seda tahakski liikuda lõuna poole, et siis juba postitada reisi ja puhkuse pilte. Järgmise töökoha suhtes valdavad meid ikka segased tunded, mõtleme isegi et sõidame ligi 4000km teisele poole Austraaliat puuvillahooajaks, mis algab aprillis. Aga see ei ole veel kindel, lähme rändame pisut ringi ja kogume mõtteid.

Lambavalvurid ja basseinihooldajad

Oleme juba pea nädal olnud lambavalves. Kõik sujus eilseni hästi, kui ühes farmis olid lambad läbi aia jooksnud teisele põllule. Farmer arvas, et võibolla rebased ajasid neid öösel taga. Mis seal ikka, ajasime lambad õigele põllule tagasi ja parandsime aia. Teises farmis oli üks kuldne kolmik tallesid valel põllul. Arvasime et selle väikse grupi ajamine saab olema keeruline. Esialgu oligi, sest nad ei tahtnud õigest väravast sisse minna. Kui lõpuks läksid, oli edasi lihtne, järgmistest läksid läbi nii nagu nad juba teaksid kuhu peab minema. Üldiselt lambaid kontrollides peamegi vaatama, et kõik oleks õige põllu peal ja et nende jooginõud oleks puhtad ja vett täis.

Basseini peame umbes iga kolme päeva tagant vett juurde laskma ja igapäevaselt kühveldame langenud lehed välja. Muidugi oleme ennast premeerinud jahutavate suplustega.

Üks uudis veel. Pühapäeval käisime autootsingul Perthis. Välja oli valitud 3 tükki ja otsustasime jooksvalt vajadusel veel päeva jooksul otsida. Valikus olid ainult erineva aasta Toyota Land Cruiserid, seda sellepärast et see on kõige levinum maastur Austraalias, mis tähendab, et varuosad on alati saadaval ja odavad. Plussiks on neljarattavedu, mis viib sind läbi liiva ja annab suurema võimaluse avastada Austraaliat. 

Esimeseks neie valikus oli 1994 aasta manuaal käigukastiga 80 seeria diisel länkar, millel olid suured mudarehvid ja pagassis juba ka sahtlid olemas asjade paigutamiseks. See oli nagu reaalne tank, istud kõrgel, lamav politsei peaaegu et tunda pole ja ruumi oli ka sees palju. Miinuseks oli aga teine käik, mis käike alla vahetades ei tahtnud sisse minna. Lisaks oli ka hind kõrge. Jätsime auto meelde ja seadsime sammud edasi. Järgmine oli vähe uuem Land Cruiser, aga see haises seest nii koera ja kui suitsu järgi, nii et ma ei olnud nõus isegi proovisõitu tegema. Vahepeal lisandus nimekirja veel üks auto ja see tundus kõigist kolmest kõige parem, murettekitav oli ainult kütusekulu, mis oli 18L sajale. Jätsime meelde ja läksime vaatama viimast, mis selleks päevaks kokku lepitud oli. Peale seda oli juba tekkinud ka variante, aga kuna see oli kellaajaliselt kokkulepitud, siis läksime vaatama. Tegemist 2004. aasta Toyota Land Cruiser Prado GXL'iga. GXL tähendab, et on tavalisest Land Cruiserist veidi laiem ehk mahukam. Juba esmamulje oli suurepärane, auto oli nii seest kui väljast puhas (Austraalias on tavaline et auto on must kui seda vaatama lähed). Proovisõitu tehes läks ka nägu naerule, sest neljaliitrine bensiinimootor veab hästi ja isegi gaasiga läks hästi edasi. Sisetunne ütles, et see auto on õige ja nii ta sellel päeval meie pereliikmeks saigi. Sees on 7 istet, millest kaks tagumist me võtame välja, et saada asjade paigutamiseks ruumi juurde. Kuna tahame teha rännaku Lääne-Austraalias, siis autost saab ühtlasi maja. Plaan on osta katusetelk, mis saab meie magamistoaks, köögikupatuse mahutame autosse, elutuba saab olema auto kõrval katuse all, välikäimla on metsa sees, dušši ilmselt leiutame auto külge ja kõik muu vajalik tekib jooksvalt. Ühesõnaga on meil vaja veel paarituhande eest autole varustust osta, et see oleks valmis olema ka meie maja eest. Aega hetkel veel on, kuna lambapidajad oleme ilmselt kuskil 20.jaanuarini. Seega proovime selleks ajaks auto komplekteeritud saada ja võimalik et teeme siis juba väikse reisi lõunapoole, põhjapoole mõistlikum talvel minna, sest seal on väga kuum ja niiske praegusel ajal.

Selline ta meil siis on: