Elu ratastel

Jube palju aega on viimasest postitusest möödas. Ma olen endale koguaeg märkmeid kirjutanud, et mis me teinud oleme, aga et see blogipostituseks koos piltidega teha, tundus kui võimatu ülesanne ja eneseületus. Igaljuhul ma siis ikkagi jätkan sealt, kus eelmine kord pooleli jäin ja katsun teha lühidalt, aga piisavalt informatiivselt.

Veetsime kaks ööd Esperance'i kandis, tegime CV valmis ja saatsime paari kohta. Käisime valge liivaga rannas, kus liiv on nii peenike, et krudiseb jalge all nagu lumi ning ookean on hele-hele sinine. Rannas ronisime taas ühe piraka kivi otsa, et vaadet nautida. Lisaks nägime taamal delfiine ujumas. Reede hommikul, üle-eelmisel nädalal langetasime otsuse, et miski ei takista meil sõita teisele poole Austraaliat idakaldale. Loodame saada töö aprillis algaval puuvillatöötlustehases. Reedel sõitsime üle 600 kilomeetri, sõitsime mööda Austraalia pikimat sirget teed, 90 miili ehk 146,6km täiesti otse sõitmist. 

Oli see vast väsitav ja igav. Vaadata ka midagi polnud, tühi maa, mõnede põõsastega. Ööbisime teeäärses peatus kohas, kus oli teisigi. Õhtul oli teavas selge ja imetlesime tähistaevast. Siin pool maakera on raudselt rohkem tähti! 

Laupäeval ületasime osariigipiiri ja jõudsime Lõuna-Austraaliasse. Piiri ületades keeras kell end kohe 2 ja pool tundi edasi! Laupäeval läbisime 750km. Ajavahe andis pühapäeva hommikul vägagi tunda. Äratuskell helises nagu ikka, kell 7 (vana aja järgi 4.30) ja silmad ei tahtnud vägisi ka lahti tulla. Lükkasin äratuskella edasi ja lõpuks saime enne 9 püsti (7.30) ja alles 10.30 liikuma, mis on päris hilja. Õnneks päästab siin pool see, et päike loojub ka 2,5 tundi hiljem. Nüüdseks on veel pool tundi otsa tulnud, Eestiga ajavahe 9 tundi. Võtsime suuna Port Augusta poole, mis on  väike sadamalinn enne Adelaidi, mis on Lõuna-Austraalia pealinn. Lõuna-Austraalia on kalapüügi ja veini osariik. Seal on Austraalia suurim veinipiirkond. Lõuna-Austraalias elab umbes 1,7 miljonit inimest, kellest 1,3 osariigi pealinnas Adelaidis. Võrdluseks, et Lääne Austraalias elab 2,7 miljonit inimest, kellest ligi 2 miljonit Perthis.

Eelmisel esmaspäeval jõudsime Adelaidi. Kuna jõudsime pealelõunal ja mul ei olnud väga tegevust siin ümbruses planeeritud, siis käisime pesumajas, pesime pesu ja läksime kämpimisalale. Mõnus perefarm mägede vahel. Teisipäeval käisime natuke Adelaidis ringi, jalutasime botaanikaaias, turu peal ja Jaapani aias. Adelaidi arhitektuur on huvitav, paljud vanemad majad nagu muuseumid ja raamatukogu, on gootistiilis ja selle kõrvale kerkivad klaasist majad. 

Pilvelõhkujaid me ei täheldanud, nii et küllaltlki armas linn on. Muuseumeid on siin kah palju, aga kuna me pole niivõrd muuseumiinimesed, siis jätsime need vahele. Kolmapäeval käisime ookeaniäärses linnaosas Glenelg, kus lahesopi ääres olid kortermajad, mille ees seisid jahid. On alles elu! Maja ees ei pargi mitte auto, vaid jaht. 

Sõitsime üle 200km mööda maalilist ja mägist teed Mt.Gambieri poole, kus oli kõige sinisem järv, mida ma näinud olen. See on tegelikult vulkaaniline kraater, mis on täitunud veega. Suvekuudel on vesi kaunis sinine, aga aprilli ja novembri vahel värvub hallikaks, arvatavasti temperatuuri muutuse tõttu. 

Lisaks käisime vaatamas, keset linna asuvat auku, mis oli lubjakivi koobas, aga mille katus kukkus kunagi sisse. Seejärel otsustati sinna istutada erinevad taimed ja kujundada see aiaks. 

Sõitsime edasi ja ühel hetkel avastas Raikko, et oleme eneselegi märkamatult järgmisesse osariiki, Victoriasse, jõudnud.

Neljapäeval seiklesime Grampians Rahvuspargis. See on täis rohelust, mägesid ja kõiksugu loomi-linde. Tatsasime 260 trepiastet alla, et jõuda Mackenzie kose juurde. Kui seal poleks nii head treppi olnud, oleks ma arvanud, et oleme Balil. Lisaks matkasime 2km rajal, et jõuda ühe mäe tippu, kus oli lihtsalt imeline vaade! Kõrgus merepinnast oli u 800meetrit, tegi seest kõhedaks küll. 

Reedel võtsime suuna Victoria osariigi pealinna Melbourne suunas. 

Rannik on ilus

Roheline 

12 apostlit või peaks ütlema 8? Erosioon sööb aastatega kivid aina kiitakamaks alt, kuni nad ühelhetkel kokku kukuvad.

Victoria on rahvaarvult teisel kohal olev osariik, siin elab 6,2 miljonit inimest, kellest natule üle nelja miljoni Melbourne'is. Melbourne on täiesti teistsugune võrreldes Perthiga ja totaalselt teistsugune võrreldes Adelaidega. Perth on nö heaolu linn, kus nädalavahetusel pannakse poed varem kinni ja klubid-pubid ei ole hommikuni lahti. Mõningad on, aga enamus läheb südaöö ja kella kahe vahel kinni. Melbourne hoopis ärkab öösel ellu, no tegelikult on ta parajalt aktiivne terve päev kuna inimesi on lihtsalt nii palju. Pilvelõhkujaid on kesklinnas palju ja neid aina kerkib, nii ärihoonete kui elumajade näol.

Graffiti tänav

Tänavakunsti on palju

Samas on ka vaiksemaid linnaosasid, kus on mõnusad pargid jalutamiseks või pikniku pidamiseks. Koeri nägime päris palju, keda muudes linnades pole nii palju näinud. Melbsis ööbisime hotellis, kus võtsime stuudiokorteri, mis tähendas et üks tuba on elutuba, magamistuba ja köök. 

Lisaks vannituba wc'ga. Rõdu oli ka! 14-korrusel. Voodi oli megasuur ja megamõnus. Peale kolme nädalat kämpimist naudid suurt voodit ja sooja dušši ikka täiega! Kuigi nüüd oleme jälle ühe öö kämpinud ja mul ei ole selle vastu midagi. Ööd on küll pisut jahedad, aga siis tuleb lihtsalt teineteisele kaissu pugeda. 

Täna käisime väiksel saarel, kus koaalad on püsielanikud. Nägime 15 puu otsas magavat nunnut karvakera. 

Lisaks veel Austraalia sipelgasiil echidna

Spidomeetril on täis tiksunud 6300kilomeetrit ja täna jõuame ilmselt taas uude osariiki.

Nädal ja kaks päeva ratastel

Nädal on möödunud lennates ja selja taha on jäänud 2100km. Seiklusi on olnud oi kui palju, jätkan sealt kus eelmine kord pooleli jäin.

Kolmapäeval peale Bunburyt suundusime 50km kaugusel olevasse imearmsasse linna Busselton. Mulle meeldib Busseltoni suurus - parajalt suur, kõik vajalik olemas, aga mõnusalt väike, et ühest otsast teise kiirelt jõuda. Kaunis rannajoon ja uhke puidust muul. Peatusime Kmart'is (kõige pood, kus odav Hiina kaup), et Raikko saaks osta õnge, kuna unustas teise Perthi. Valis kiirelt varustuse välja ja suundusime Busseltoni muulile. Muul on maailmas puidust muulide seas teisel kohal oma 1,841 kilomeetrise pikkusega. 

Kunagi kasutati seda kaubalaevade vastuvõtmiseks, nüüd on see turismiobjekt ja kalameeste meelispaik kalmaaride püüdmiseks. Muuli keskel on raudtee, mida mööda sõidab väike rong nende turistidega, kes jalutada mingil põhjusel ei taha.

Meie muidugi jalutasime edasi-tagasi ning Raikko katsetas kalapüüki. Näkkas ükskuid väikseid kalu, aga ei midagi märkimisväärset, mida kaasa võtta. Seejärel sõitsime mööda rannikut pisut edasi, imetlesime pisikest 20-meetrist majakat

Suurt kivilahmakat ookeanis

Ning loodusliku basseini, kus laine kivide vahel olevasse auku on vee toonud

Turnisime sellel päeval palju mööda kive.

Neljapäeval jõudsime Margaret Riverisse - suur veinipiirkond, kus on 270 viinamarjaistandust. Enamus on noored ehk 20-aasta vanused. Esimene saaks korjatakse 5 aasta möödudes ja see ei ole tavaliselt kõige parem. Käisime omal käel juustutehases ja otsustasime, et veinidega kõige lihtsam viis tutvuda on ekskursioonil. Valisime välja ühe tuuri, mille hulgas oli 3 veinitootjat ja 2 õlle ja siidripruulijat. Saime kogu päeva jooksul maitsta kümneid erinevaid veine, kolme õlut ning kahte siidrit. Lisaks käisime veel ühes kange alkoholi pruulija juures, kus saime erinevaid likööre proovida. Tuurilt ostsime ühe valge veini ja ühe vahuveini. Kas teadsite, et ühe veini tegemiseks kulub umbes 250 viinamarja?

6-kuune ulakas kutsu veinikeldris

Ööbisime Margareti kandis ja hommikul käisime veel šokolaadivabrikus. See oli šokolaadimaailm! Palju erinevaid trühvleid ja šokolaadist kujusid, tumedat ja valget shoksi, igale maitsele midagi. 

Proovisime lõpuks ka ära Austraaliale omase maiuse Rocky Road, mis kujutab endast shoksi, mille sees mõnusad suured vahukommid. Njämma! Peale seda suundusime koobastesse, mis on tekkinud lubjakivist ja mille seinasid ja lage katavad soolasambad. Ühes koopas oli ka järv. Siinsed koopad arvatakse olevat 500 tuhat aastat vanad, teisel pool Austraaliast on aga 400 miljoni aasta vanused koopad.

Laupäeval oli sõit Hamelini Bay poole, mis on tuntud oma astelraide poolest, kes käivad ranna ääres süüa otsimas. Läksime kella 9 aeg, sest lugesin et see peaks olema parim aeg neid näha. Randa jõudes nägin taamal 10 pealist rahvahulka ja aimasin, et seal need raid ilmselt on. Tatsasime kohale ja nägime viite raid. Kaks neist ikka väga suured! Osad inimesed toitsid neid kaladega. Nad ei pelga üldse inimesi ja ujuvad lausa jalgade peale lootuses kala saada. See oli üks äge kogemus neid looduses nii lähedalt näha.

Video, kus üks pisike ja üks suur rai

Edasi viis meid väga jube kruusatee ja seejärel liivatee ookeani äärde. Pikk teekond oli vaeva väärt, sest vaade oli imeline. Kõrged kaljud, mis on ääristatud mustade kivilahmakatega, mis on 13 miljonit aastat tagasi toimununud vulkaanilise laava tagajärg. 

Lühike video, kuidas lained kividele löövad 

Austraalia lõunarannik on ikka väga kaunis! 

Pühapäev algas lühikese matkaga suure kivi otsa, kust avanes kaunis vaade rohelisele metsale ja sinisele ookeanile.

Seejärel ranniku äärde kaunisse randa, kus vees olid hiiglaslikud kivikamakad nagu suured elevandid - sellest ka koha nimi Elephant Rocks. 

Lähedal oli veel üks rand, mille nimeks Waterfall Beach. Arvasime, et näeme rannas uhket koske, tegelikult voolas väike veenire mööda seina alla ja suundus ookeanisse.

Seejäral käisime kõrgel kaljul, kus olid lausa hüpnotiseerivad lained, mis kalju vastu lõid. Lisaks oli seal ka suur looduslik kividest sild. 

Õhtul saime kokku Külli ja Kelliga ning ööbisime samas kämpas. Nemad tulid lõuna poole Perthist suht risti, kuna neil osa rannikust juba avastatud. Esmaspäeva hommikul läksid teed jälle lahku, sest nad jäävad sinna kanti mõneks ajaks vabatahtlikuna papagoisid hirmutama 😄. Saavad tasuta seal farmis elada, kuni töö leiavad.

Meie sõitsime esmaspäeva hommikul 150km edasi Bremer Baysse, kus leidsime vinge ranna, mida mööda sõitsime, kuni kinni jäime. Tunnike kaevasime ja teekond jätkus ranna lõppu. Otsustasime, et see on koht kus tänase päeva veedame. Ei ühtegi inimhinge ja ühe künka varjus leidsime koha ka autole, et saaks telgi avada. Tegime lõunaks kotlete ja seensealatit (Eestist kaasavõetud seentest). Õhtul kobisime telki, aga paari tunni pärast ajas Raikko mins üles, ta ei saanud magada kuna nii suur tuul oli ja sahistas telki. Nojah, tuli siis keset ööd alla kobida, telk kokku ja autosse esiistmele magama. Mugav ei olnud, aga hommikusse öö vedasime. 

Äratus oli vara, sest kella kaheksaks pidime minema sadamasse, et minna mõõkvaalatuurile. Sõit Bremer Bay kanjonisse, kus vaalad elutsevad, kestis poolteist tundi ja selle aja joooksul tekkis nii mitmelgi reisijal merehaigus, sest lained olid päris suured ja laev kõikus korralikult. Üsnagi väike laevake, mahutab 90 reisijat, aga meid oli oluliselt vähem. Minul ja Raikkol hakkas ka pisut paha, aga õnneks välja ei tulnud midagi. Peale 9 ja poole tunnist loksumist olime rampväsinud, aga super rahul sest nägime mõõkvaalasid nende looduslikus keskkonnas elutsemas, jahti pidamas ja  niisama vette viskumas ja lõbutsemas.

Kolmapäeval katsime kõige rohkem kilomeetreid mis siiani ühe päevaga teinud. Nimelt 400km ja sihtkohaks Esperance, mis oligi meie esialgne sihtpunkt. Nüüd tuleb otsustada, kas liikuda mööda rannikut edasi või minna sisemaa kaudu tagasi Perthi. Lõuna-Austraalia piirini on ligi 1000kilomeetit. Ilmselt me seikleme mõnda aega Espernace'i kandis ja guugeldame, kas leiame tööd. Järgmise korrani! Olge kannatlikud, igal pool ei ole interneti 😉