Lihavõtted

Tegime üle pika aja mitte sellel, vaid eelmisel pühapäeval suppi. Köögivilja-hakklihasuppi. See tuli abosluutselt imeline. Kuna siin ei ole purgisuppe, nagu Eestis, ega ka puljongikuubikuid normaalseid, siis olen siin olles supi alati nullist teinud. Ja nüüd ma isegi ei mõista, miks ma Eestis puljongikuubikut kasutasin, sest isetehtud on palju mõnusam, tervislikum ja maitsvam. Aga eks see kuubiku kasutamine ole mugavus, kõik maitsed ju ühes tükis.
Pajatan pisut meie tegemistest ka pühade aeg. Neljapäeva õhtul lasime end lõdvaks, käisime naabritega pubis ja kulistasime joogipoolist. Reede möödus kodus vedeledes ja mitte midagi tehes. Ei, valetan, ma suutsin siiski 12 muna ka ära värvida. Olin juba varasemalt poes sibulakoori kogunud, õuest sain petersellilehed, naabrilt niidi ja kapist riisi. Kuna Austraalia kanad munevad ainult pruune mune, siis munad ei tulnud pooltki nii efektsed kui Eestis, aga Eesti niit tegi suurepärase töö. 

Laupäeva hommikul võtsime naabritega suuna 2tunni kaugusele Rockhamptoni poole, kus käisime vääriskivide näitusel, poes shoppamas ja loomaaias. Raikko sai talveks sooja pusa ja mina veel kestva kevade jaoks madalad lahtised kingad. 

Loomaaia töötaja seletab video taustal, et sõna koaala tähendab aborigeenide keeles "doesn't drink" - ei joo vett. Nimelt saavad nad eluks vajaliku vee eukalüptilehtedest. Kui näed koaalat, kes joob vett, siis peab midagi valesti olema. Ahjaa ja see oli vist esimene kord kui nägine koaalat, kes ei maga. Nad magavad 20tundi päevas. 

Õhtul oli hot dogi meisterdamine. Grillisime vorste, seeni ja sibulat ning see läks koos kastmete ja värske kraamiga saia vahele. Imeline! 

Pühapäeva hommikul oli pannkoogipäev. Meie tegime kreppe ja naabrid tegid väikseid magusaid pannkooke. Igaüks soetas midagi täiteks ja panime kõik ühele lauale. Soolaseks katteks oli peekonit, seeni, juustu, pasteeti, erinevaid kastmeid ning magusaks mustikad, vaarikad, banaan, nutella, maapähklivõi ja moos. Ma tegin ühe laari ahjupannkooke singi-juustutäidisega. Kõik mugisid ja kiitsid. Taaskord suurepärane eine põske pistetud. Ülejäänud päev möödus taas logeledes ja filmi vaadates.

Millised on austraallaste lihavõtted? 

Lihavõtted kestavad Austraalias 4 päeva. Algavad Suurel Reedel ja lõppevad esmaspäeval. Šokolaadimunade söömine on ilmselt kõige suurem sündmus sellel ajal. Üks töökaaslane ütles, et see on aeg aastas, kus hommikusöögiks võib ka šokolaadi ilma süümepiinadeta süüa. Üldiselt on need 4 päeva aeg perega veetmiseks, minnakse kämpima või piknikule. Hotellid, motellid ja kämpimiskohad on kuid ja mõni isegi aasta ette ära bronnitud, et garanteerida parim koht. Toimub erinevaid muusikafestivale ja spordisündmusi nagu hobuste võidusõidud, jalgpall ja jahisõit. Lisaks šokolaadile on maiustuste seas populaarne saiake nimega hot cross bun, mille sees on puuviljad ja rosinad. On ka tavalisi, šokolaadiga ja vaarikamaitselist. See klassikaline rosinatega meenutab Eesti kringlit. 

Pilt: google

Täna on meie minipuhkuse viimane päev ja tegelikult isegi ei ole tunnet, et võiks tööle minna. Vahelduseks oli täitsa mõnus nautida mitut vaba päeva korraga. Aga puuvill vajab töötlemist.
Eelmine kuu tegime 15 000 puuvillaklotsi. Hetkel on ennustus on tuleb kusagil 60 tuhande kanti kokku. Mis tähendab, et arvatavasti on tööd juulini. Samas oleneb kõik teisest korjamisest, mida vaikselt hakatakse jälle sisse tooma. Kui sealt tuleb veel usinalt materjali juurde, siis võime isegi augustini välja vedada. 

Raikkol oli platsi peal üks päev lausa 3 rekkat korraga

Mida kauem saame tööd teha, seda rohkem raha kogume ja vähem aega jääb kulutamiseks. Kuna Austraaliale ringi peale tegemine on meil ka pooleli, siis reisle kulub veel paar tuhat dollarit. Pean ilmselt korraliku reisikava mingi aeg kokku panema, et saaksime arvestada, mis ajaks lennupiletid osta. Mida varem osta, seda soodsamalt ju saab. Ma ikka paar korda nädalas püüan lisada punktikesi kaardile, aga väga palju kohti on veel katmata ja kui palju aega mingis kohas arvestada, tuleb ka välja mõelda. Ilmselt järgmine kuu öövahetuses panustan sellele rohkem aega.

Maakad linnas

Austraallased

Ma ei kirjuta väga sageli hetkel, sest töö sama, ilm endiselt soe ja ühel vabal päeval ka midagi ei toimu - poes käik, pesu pesu ja söögi tegemine. Seega seekord räägin hoopis töökaaslastest.

Varem me polegi nii suure hulga austraallastega koos töötanud. Olles nüüd aga juba poolteistkuud näinud nii mõndagi töötamas, hakkan mõista seda, miks eestlased on hinnatud ja tahetud tööjõud Austraalias. Austraallane teeb nägu, et ta teeb tööd, eestlane teeb töö nii ruttu ära, et keegi ei saa arugi. Sellepärast jääme, eestlased, nii mõnelegi kohalikule jalgu sellega, et me ei tee tööd. Näkku seda ütlema ei tulda, vaid selja taga sosistatakse. Tegelikult on asi nii, et meie teeme töö kiirelt ära ja siis on aega puhata. Nemad aga liigutavad end tasa ja targu, vahepeal jäävad seisma, et lobiseda teistega ja siis jätkavad. Minu ja Raikko töö tegemise kohta ma pole kuulnud mingeid kommentaare, küll aga teiste eestlaste kohta. Üks tüdruk on sellisel ametikohal, et tal otsest tööülesannet pole, vaid ta aitab seal kus vaja. Ehk siis oskab ta paljusid asju. Kuna ta oli eelmine hooaeg samal positsioonil, siis jäi ta kõigile ette sellega, et ta ei teinud midagi. Tegelikult aitab ta seal kus saab, lihtsalt alati ei jõua igale poole. Aga eks igaüks ootab salaja, et ta talle appi tuleks, selle asemel, et paluda abi. Mina näen teda aga alati toimetamas, ta aitab pea iga päev mind ja Raikkot samuti. Eks ta meeldivaid inimesi aitabki parema meelega 😜. Igal juhul räägivad vanemaealised austraallased siin kõiki taga ja teiste töö jääb ühele pensioniealisele koristajale pidevalt ette. Aina käib ja raputab pead. Kuna tal on juba kuues hooaeg koristada, siis ta arvab, et ta teab kõike kõigist paremini. Aga meie, eestlased, võtame tema kuulujutte ja "geniaalsusi" külma südamega ja lihtsalt naerame nende üle omavahel.

Uus kutt, kes öövahetuses minu tööd teeb, ei ole ka liiga usin korra hoidja. Ta on pole küll austraallane, vaid inglane, aga see ei tähenda, et ta meie töökuse tasemele jõuaks. Kui ta istub 15 min enne tööpäeva lõppu puhkeruumis, siis ma eeldan, et kõik on koristatud ja puhas. Selles aga eksin rängalt, sest iga kord leian eest tolmuse ja puuvillase töökoha. See teeb lihtsalt kurvaks, sest mina jätan enda tagant alati kõik puhtaks ja teen ilmselt rohkemgi kui vaja, aga kahjuks samaga ei vastata. Mis seal ikka, leian asjas positiivsust - koristamine võtab aega, mis tähendab, et aeg liigub tegutsedes kiiremini.

Raikko on ka oma töös väga hoolas ja korralik. Teine tõstukijuht, aga teeb kõike lohakalt ja läbimõtlematult.

Eile pool tundi enne meie vahetuse lõppu läks press, mis valmis villa kuubikuks pressib, katki. Seega teise vahetusevanememal ja abil oli terve öö käed tööd täis parandamisega ning masinat ei saadudki käima. 

Teised töötajad ilmselt paar tundi koristasid ja ülejäänud öö, kes magas, kes istus niisama. Koju neid ei saadetud, ilmselt lootuses, et saab peagi masina käima. Seega kaheteist tunni mitte midagi tegemise eest tiksus raha. Pole paha või mis? Minu arust on suht jube. Meie vahetus oleks ilmselt koju küsinud, sest täna hommikul kui me pidime veel kaks tundi ootama, et see käima saada, tundus see nagu igavik. 

Ma ütleks, et meil on enda vahetusega vedanud, peaaegu kõik on normaalsed, vähemalt kõik teevad korralikult tööd. No koristaja arvates, ei tee keegi peale tema tööd, aga ta elabki kusagil teises dimensioonis. Teises vahetuses on aga nii mõnigi laiskloom. Eks laiskus ole nakkav kah. 😄

Lõpetan selle pisut kiruva postituse siiski positiivsel noodil - kevadpühade aeg, järgmine nädal, on meil lausa 4 vaba päeva! Esialgu räägiti vaid ühest, kuid tuleb lausa 4. Me päris täpselt ei teagi veel, mida nii suure hulga vabade päevadega ette võtta, aga üks on kindel - küpsetame ja sööme koos eestlastega pannkooke, šokolaadibrownie'sid ja võimalik, et ka võileivatorti. Väga ootan juba!

Puuvillaseemned on toiduks loomadele, seemneõli toiduvalmistamiseks ja villast endast saame riided selga. Päris äge taim! 

Eelmine pühapäev tegime kodus sushit. Njämma! 

Vahepeal oli mul sõber ämblik. Ei ole mürgine

Vahel eksivad suurte sekka ka minid

Saadan kallid kõigile! 

Uus kuu, uus vahetus, uued töötajad

Jehhuu! Lõpuks saame normaalse inimese kombel töötada - siis kui päike paistab, mitte kuu. Päevase vahetuse rütm on juba sees, valges ei kipu uni peale ja öösel pimedas on uni mõnusam. Temperatuur on küll 30 kraadi kandis, aga hetkel ei ole nii niiske ja lämbe kui varem. Seega ei ole meeletult palavam rabeledes kui öösel. Ööd hakkavad minema jahedamaks, mis tähendab et talv läheneb. Üks hommik oli ainult 13 kraadi! Jah see on ainult, sest see temperatuur mis on õues, on ka toas. Mis seal ikka, pusa selga ja juba hakkas parem.

Laupäeva hommikul peale tööd läksime koos teiste eestlastega Rockhamptonisse, mis on kahe tunni kaugusel asuv suuren linn, kus külastasime kaubanduskeskust. Mina ja Taaniel käisime massaažis. Mul selg oli igati kange ja 30 minutit mudimist lõdvestas lihased korralikult. Pärast shoppasime mõned uued hilbud, enamasti tööriided, mõned ka viisakamad riided. Kui kõigil shopatud, käisime söömas ja seejärel tagasi koju. Õhtul isutsime ja mängisime kaarte. Mina suutsin 21.30ni üleval olla, Raikko tuli natuke peale mind magama. 28 tundi suutsime üleval olla, et saaks õigesse rütmi päevase vahetuse jaoks. Pühapäeval oli küll täitsa puhkamise päev, lebotasime ja vaatasime sarja. 

Esmaspäeval olid meie vahetuses õppimas kaks uut töötajat Inglismaalt. Nad lähevad öövahetusse, sest üks töötaja läks raseduse tõttu ära ja teine läheb kontorisse asendama. Üks neist, Alex, hakkab tegema sama tööd mis mina, nii et ma loodan, et minu õpetussõnad olid talle kasulikud. 

Tooraine

Lõpp produkt 

Idarindel muutusteta

Pea kuu aega oleme juba töötanud, öövahetuse viimane nädal algas. Igapäevane füüsiline tegevus väsitab, uni on muutunud nii sügavaks, et isegi kell 6 ärgata tundub võimatu. Samas lähme nüüd ka hommikul hiljem magama,  koju jõudes enam und ei ole nagu varem. Umbes 9-10 paiku jääme magama. Nii et kell 6 saabki tegelikult 8 tundi und täis. Tööle tulles annab tunda kuidas iga lihas ja keharakk on veel eelmisest vahetusest väsinud. Mõne tunni möödudes on õnneks sümptomid möödas ja olen enam vähem värske. Ma isegi ei tea, kas ma ootan päevast vahetust. Mulle meeldib, et öösel ei ole nii palav. Praegu päeval veel temperatuur  30-36 kraadi.  Öösel on 20-25. 

Eelmine laupäev ja ka see laupäev istusime eestlaste rõdul ja rääkisime juttu. Ma ei tea, kas ma maininud olen, aga nad elavad meie kõrvalmajas. Üürivad kolmekesi maja. Üks neist paar ja lisaks üks kutt, kellega tutvusid Austraalias. Ta ootab viisa vastust, et saada kätte oma talendi viisa, nimelt on ta tegelenud väiksest peale maadlusega ja on kõiksugu meister. Seda viisat on võimalik saada kui oled rahvusvaheliselt tunnustatud sportlane, kunstnik või veel miskit. Ühesõnaga saad sa sellega alalise viisa, sest riigile oleks kasulik kui sa Austraaliasse jääd. Päris äge, kahju et me talenditud. 

Ma vist olen unustanud seda mainida, et me saime mitu nädalat tagasi majutuse ka ühe kaevanduses töötava austraallase juures. Üürime tuba seal. Näeme teda harva, sest tal on 5 öövahetust, 5 päevast ja viieks päevaks sõidab kuskile ära. Seega üsnagi privaatne ja mõnus. 

Austraallastega koos töötada on jube imelik. Austraalias on mentaliteet, et kui tööpäev saab läbi siis asjad kukuvad käest. Sekunditki kauem ei tehta õptööd, pigem oodatakse 5 min varem stardivalmis. Kontoriinimesed lähevad ilusa ilma puhul sageli varem koju, et siis surfata või lihtsalt ilma nautida. Selle sekundi pealt lõpetamisega on mul raske harjuda, eriti kui mul parasjagu midagi pooleli on, siis tulebki teine vahetus ja sõna otseses mõttes võtab harja käest, sest su tööpäev läbi. Samas arusaadav ka, sest meile makstakse seitsmest seitsmeni. 6.50 on tavaliselt uus vahetus juba stardivalmis, seega kui olen oma asjatoimetustega selleks ajaks valmis saanud, siis lähen puhkeruumi kella 7 saabumist ootama, et saaks end välja registreerida. Raikko viib ka viimased villatükid ära ja tuleb. Siin on selline sisse-välja registreerimisaparaat nagu filmides. Igal ühel enda nimega sedel, mis tööle saabudes ja töölt lahkudes tuleb läbi lüüa. Masin trükib sellele kellaaja ja kuupäeva ning kokku see nädal töötatud tundide arvu. Nädalas töötame 72tundi.

Laupäeva öösel tegime süüa ka jälle mõneks päevaks. Pasri päeva pärast peab end kokku võtma ja jälle vaaritama midagi. Seekord tuli kartulipuder, kaks päeva vorstikestega ja kui veel putru pärast järgi on siis tuleb lammas kõrvale. Njämma! 

Raikko tegi oksendava villapalli

Vahel saab villas supelda

Pallid siin, pallid seal

Kilpkonn käis vett otsimas enne vihma

Vill ootamas lõngatehasesse sõitu

Pakkimisalal tuleb kotisuu kinni õmmelda, silt numbriga külge panna ja uus kott valmis seada

Moonbuggy, millega pallid tuuakse

Kopeerides alloleva lingi peaks avanema video, kus näha kuidas moonbuggy tööd teeb:

https://photos.app.goo.gl/fLp3gkWgdD1BE99U6

Kas igatseme Eestit? 

Eesti juures igatsen vaid üksikuid asju, hetki ja inimesi. Kõige enam ilmselt sõprade seltskonda ja õde. Samuti tahaks näha Ege ja Hansu pisikest põnni, kes kasvab suure mühinaga. Siinsed sõbrad jäid Perthi ja nüüd on jälle uued inimesed. Mõlemad tunneme puudust spaast, kinos käimisest ja väljas söömisest. Siin on paar pubi, aga aega seal käia ei ole väga. Lisaks pole nii ammu korralikke jõule veetnud ja lund näinud, et isegi viimase igatsus on peal. Ja tean, lund peab lükkama, aga mõnda aega poleks selle vastu ka midagi. Söögiasjadest väga millegi isu polegi, oleme siinsete toiduainete seast endale lemmikud leidnud. Näiteks saia/leiva asemel maisigaletid, hea kodujuustu ja hapukoore oleme leidnud. Samuti marineeritud kurgid. Isegi päris pasteeti oleme osadest poodidest leidnud! Nälga me ei jää.

Ma ilmselt väga sageli ei tee hetkel postitusi, sest töö koguaeg sama ja mis siin ikka kirjutada. Arvatavasti kirjutan uuesti siis kui uuel kuul päevases vahetuses oleme. 

Öötöö

Oleme juba nädal aega töötanud puuvilla kallal. Usinalt valmivad puuvilla tahukad ja öörutiin hakkab omaks saama. 

Eelmine reede töötas kaks vahetust koos, et uued inimesed saaksid aimu kuidas töö käib. Uusi inimesi on vaid 5, sh meie. Öises vahetuses on 7 inimest ja päevases vist 9 kui õigesti arvutasin. Seda seetõttu, et päeval tulevad rekkad, mis toovad villapalle ja siis on vaja kahte juhti, kes neid maha tõstavad. Lisaks on päevases üks eesti tüdruk, kes aitab seal kus vaja. Meie vahetus on kaks eesti poissi. Üks on ginneri (vahetuse vanem) parem käsi ja teine on sõidukijuht, mis toob villapalle masinasse söötmiseks ette. Villa töötlemisprotsess algab minust. Mina pean pallidelt kile ümbert ära võtma, et siis masin neid purustama saaks hakata. Pallid on üle kahe meetri kõrgused. Masin (feeder) liigub aeglaselt mööda rööpaid edasi, õgides pall palli järel kuni kõik 18 palli on mugitud (2-2.5 tundi). 

Feeder

Nii need pallid reas seisavad

Aktiivselt tööd on mul siis iga 2 tunni tagant pooleks tunniks, kui uus laadung palle tuleb kilest lahti lõigata, kiled kokku rullida (Raikko aitab selles) ja pisut koristada. Vahepeal käin ja asendan pakkimisalal olevaid inimesi, sest nemad ei tohi seda kohta hetkeski üksi jätta, kuna iga 1.5minuti tagant tuleb uus üle 200kg kaaluv kokku pressitud villatahukas masinast välja. Sellelt on vaja võtta näidis, seejärel lükkab masin selle riidest kotti, tuleb uus kott valmis panna, teine kinni siduda ja näidis panna ettenähtud kohta. Ja nii üle 300 korra vahetuse jooksul. See on küll päris tuim töö...🙄 Iga 50 järel on natuke rohkem siblimist, kui näidiste pakk tuleb kokku rullida ja pakendada, et siis jälle uue rulliga alustada. Raikko on tööahelas kõige viimane. Ta võtab masinast tulnud tahukad tõstuki peale ja ladustab kas õue või katuse alla.

Kuna tegime mõlemad tõstukiload, siis sõidan ka vahepeal sellega. See oli esimesel päeval, kui kaks vahetust koos olid

Esimesed ööd olid päris rasked, peale südaööd tuli unekas ja hommikuks oli igatepidi väsinud olla. Kuna minu töö on küllalt füüsiline, siis see ei teinud ka asja lihtsamaks, et me üle kuu aja end liigutanud pole. Lihased kõik valusad ja varbad villis. Nüüd aga hakkab keha juba harjuma ja saab aru, et tuleb vähe teises rütmis elada. Päevased uinakud muutuvad sügavamaks ja pikemaks. Esimestel päevadel magasime ainult 5-6 tundi. Nüüd juba 7-8. Rutiin meil selline, et seitsmest seitsmeni tööl. Siis 5km kaugusele koju, pesema ja voodisse. Ärkame umbes nelja paiku ja siis mõned tunnid aega, et "lõuna" valmistada. Õhtul seitsmeks tööle. Kell 00 on "lõuna" ja vahepeal mõned 15 minutilised pausid. No tegelikult vahel rohkemgi kui mõned. Hommiku poole ma enam väga niisama istuda ei saa, sest uni tikub peale. Siis katsun end koguaeg tegevuses hoida. Töökaaslased on kõik toredad, peale eestlaste on ülejäänud kõik austraallased. Siia gini väga seljakotirändureid ei satu, kõik lähevad pigem suurematesse ja uuematesse tehastesse. Meie oma on küllalt vana. Aga teised kõik ütlevad et see on super koht, sest kes mujal töötanud, ütlevad et puudub tööohtus ja kollektiiv ei ole nii ühtehoidev. Seega loodame, et oma viimaseks töökohaks tegime õige valiku.

Tooraine

Osad farmerid pakendavad kandiliselt

Uus osariik, uus linn, uus töö

Jõudsime eile taas uude osariiki, suuruselt teise Austraalias - Queensland. Elab siin ligi 5 miljonit inimest, kellest umbes 2 miljonit osariigi pealinnas Brisbane'is.

Päikesetõus esimesel hommikul Queenslandis

Osariiki sisenedes kellaeg jälle muutus, seekord tunni võrra tagasi, mis und arvestades veidi lihtsam. Meie uueks ja vähe pikemaks peatuspaigaks on väike linn Moura, Brisbane'ist 445km. Moura on umbes 2500 elanikuga kaevandus, vilja ja puuvillalinn, mis asub Banaani maakonnas😄 (Shire of Banana) 🍌. Suure osa elanikest moodustavad kivosöe kaevanduse töötajad. 

Vulkaaniline kivim Narrabris, NSW

Meie alustasime täna aga puuvillatöötlemistehases ehk cotton gin'is. Sõna gin tuleb sõnast engine (mootor). Ginis eemaldatakse puuvillast seemned ja sodi, puhas puuvill pressitakse risttahukateks ja eksporditakse välismaale, kus sellest tehakse lõng ja seejärel juba riided. Osa jääb ka riiki. Austraalia puuvillakasvatajad toodavad iga aasta villa nii palju, et sellega võiks riietada 500 miljonit inimest. See aasta ilmselt nii hea aasta pole, sest kõrvalosariik kannatab põua all ja puuvilla seal on väga vähe. Meie ginis pidi tööd olema aga vähemalt viieks kuuks kui mitte rohkem. Minu ametiks on suurte puuvillapallide masinasse söötmine - pean neilt kile maha võtma või osadelt, mis on risttahuka kujulised, tuleb kate maha võtta ja kokku lappida. Täpsemalt saan teada 1.märtsil kui gin tööle hakkab. Raikko on tõstukijuht, kes masinast välja tulnud puhtad puuvilla risttahukad rekka peale tõstab. Tööülesandeid võib meil olla palju, kui vaja kellelgi appi minna või lõuna ajal kedagi asendada. Kõik selgub jooksvalt. Gin töötab 24/6, kahes vahetuses, pühapäev üldiselt vaba. Esimesena oleme meie ilmselt öises vahetuses, vahetus 12 tundi seitsmest seitsmeni.

Majutuse koha pealt on ajutine (võimalik et igavene) lahendus kohalikus motellis, kus rendime tuba seniks kuni leiame parema lahenduse. Kuna saime alles umbes nädal aega tagasi teada, et siia tööle saame, siis pole olnud võimalust otsida majutust ning kõik head ja odavad on välja renditud. See motell on hetkel soodsaim saadaolevatest.

Kõik tundub uus ja huvitav. Enamus töötajaid on seal mitmendat hooaega ja ülisõbralikud. On isegi 3 eestlast, kes juba teist hooaega siin.

Töövormis

Kohalikud teeäärsed lehmad

Mis on Austraalia pealinn?

Kolmapäeval jätkasime teekonda Sydney suunas ja jõudsime järgmisesse osariiki New South Wales, mis on suurima rahvahulgaga osariik oma 7,9 miljoni inimesega. Osariigi pealinn Sydney on samuti Austraalia linnadest kõige rahvarohkem oma 4,4 miljoni inimesega. Selles osariigis asub ka Austraalia pealinn Canberra. 

Armas ookeaniäärne linnake Narooma

Kai ääres ujusid ja peesitasid hülged

Australia Rocl - loodus on kivi sisse uuristanud Austraalia kuju

Pirakas kivi. Mina midagi seletamas ka kätega vehkimas

Jõudsime Canberra lähistele ja selgus et pealinna ümber ei ole kuskil võimalik kämpida, 80km tagasi oleks olnud üks koht, aga lootsime lähedale saada, et hommikul vara linna suunduda. Ei leidnud aga ühtegi kohta, sõitsime Canberra eeslinnas ka ringi ja proovisime ühte caravan parki, mis oli täis. Seal soovitas üks naine vaadata linna laadaplatsidele, et mõnikord pakuvad need ka majutust. Sõitsime ühele ja seal olid mõned autod, aga inimesi näha ei olnud, ootasime veidi kuni kaks naist tulid välja ja üks neist küsis esimese asjana, et kas otsime kohta, kus ööbida. Õige! Ta soovitas linnas asuvat caravan parki ja kui seal kohti pole, et me siis helistaks talle ja saame ööbida tema põllu peal. Caravan park oli raskesti leitav, kui lõpuks selle leidsime, oli kell juba 9 ja kontoris kedagi polnud. Proovisime helistada, aga keegi ei vastanud, otsisime koha ja tegime telgi seal lahti. Mõtlesime, et eks hommikul siis teeme kutsikasilmasid ja maksame ära. Selgus aga et kontor tehakse alles kell 9 lahti ja me tahtsime enne poolt üheksat juba ära minna. Nojah, ootama ka ei hakanud..sõitsime siis minema 🙄. Läksime esimese asjana Austraalia Rahvusmuuseumisse, mis oli väga modernne ja paljude põnevate eksponaatidega. Oli infot selle kohta kuidas iga Austraalia rannik avastati, kuidas sisemaa poole liiguti, kulda kaevandama hakati, vilja ja loomi kasvatama hakati, kuidas erinevad võõrliigid on Austraaliasse toodud ja kuidas nad on kohalikku loodust hävitama hakanud. Näiteks jänesed, rebased, metsikud kassid ja koerad, samuti erinevad taime-ja kalaliigid.1901-1907 ehitati Lääne-Austraaliasse üle 3000 kilomeetri pikkune aed, et takistada ida poolt tulevate jäneste levikut. Kahjuks oli see tulutu ja 24st jänesest on saanud 200 miljonit jänest, kes hävitavad kohalikke taimeliike ja söövad farmerite vilja miljonite dollarite väärtuses. Seetõttu kontrollitakse tänapäeval väga karmilt, millega riiki sisenetakse, et ei toodaks uusi hävitavaid taime ja loomaliike riiki. 

Lisaks käisime uues parlamendihoones, mis ehitati 1988. kuna vana jäi liiga väikseks. Esimene parlamendihoone valmis 1927. Varem tegutses parlament Melbournis, kui ühel hetkel jõuti järeldusele, et Austraalial on vaja pealinna.  Kaks suurlinna Sydney ja Melbourne tahtsid selleks saada, kummalgi omad tingimused. Lõpuks oli Melbourne'i tingimuseks, et pealinn peab asuma 100miili kaugusel Sydneyst, et sellisel juhul võib ta olla NSW osariigis. Kuni 1927.aastani tegutses parlament Melbourne'is. Canberras elas sellel ajal umbes 1600 inimest, nüüd üle 400 tuhande. 

Vaade parlamendi katuselt vanale parlamendihoonele (valge maja) 

Kuulasime kuidas senaatorid arutasid midagi USA ja Austraalia teemal

20m lai ja 9m kõrge eukalüptipuumetsa kujutav vaip

Canberra valiti pealinnaks kolmel põhjusel - kaugus Sydneyst, askohalt külm ja vesi on alati saadaval. Külmas kliimas pidavat parlament tegema paremaid otsuseid. Canberra aasta keskmine temperatuur on 13 kraadi. 1913.sai linn omale nime ja sellest ajast on see Austraalia pealinn ning seda ümbritseb Austraalia pealinna territoorium. 

Sydneysse jõudsime neljapäeva õhtul. Reedeks ja laupäevaks oli meil bronnitud tõstukijuhi kursus, sest tahame kindlustada endale töökoha puuvillatöötlustehases. Kahepäevane kursus hõlmas endas hunniku teooriat ja väheke praktikat. Reede õhtu oli sisustatud teooria õppimisega. Eksam koosnes umbes 60st küsimusest, mis hõlmas omakorda väga tehnilist inglise keelt. Praktika oli lihtne. Enne eksamit sõitsin ma ainult kaks korda tõstukiga. Ülesandeks oli teiselt korruselt tõsta maha 800kg veetünn, teha tagurdades ring ümber torbiku ning see põrandale panna. Seejärel kolmandalf korruselt võtta alus 700kg betoonkamakaga, teha tagurdades teistpidi ring ümber torbiku ja samale kohale alus tagasi panna. Seejärel võtta alusel veetünn ja see tagasi teisele korrusele panna. Samal ajal pidi järgima kõiki ohutusreegleid ja liigutused olema sujuvad, aga mitte liiga aeglased. Läbisime mõlemad Raikkoga nii teooria ja kui praktika suurepäraselt ja saime premeeritud tõstikujuhiloaga. 

Sydneys me midagi rohkem ei teinud, kuna aastavahetusel sai seda juba uudistatud ja seekord sadas terve aeg vihma kui seal olime. 

Eile sõitsime Sydneyst 100km sisemaa poole Blue Mountains Rahvusparki, kus on suur kivimoodustis, mille nimeks Three Sisters (kolm õde). Aborigeenide legend räägib, et kolm õde meeldisid teises hõimus asuvale kolmele vennale, aga seadus ei lubanud neil abielluda. Kolm venda otsustasid teha seda jõuga ja alustasid sõda kahe hõimu vahel. Kohalik nõid sai aru, et õed on ohus ja muutis nad kiviks, et neid kaitsta. Nõid tahtis peale sõda nõiduse maha võtta, aga ta tapeti. Sellest ajast peale on kolme naise ilu nendes kolmes kivis.