Taas töö

Nädal tööl taas selja taga. Väga rahulik nädal oli, tehnikale tegime hooldust, vahetasime igasugu varuosi. Päevad olid vaid kaheksa tunnised. Esmaspäeval loodetavasti paneme tehase tööle jälle ja hakkame puuvilla usinasti töötlema. Siis on päevad jälle 12-tunnised, aga vaid ühes vahetuses. Arvatavasti 3 nädalat on tööd. Eks näha ole. 

Tegime sushit täna. Imeline! 

Pildike eelmisest nädalast. Oeh, tahaks edasi avastada juba Austraaliat

Puhkusenädal

Vahel ei lähe elus kõik nii nagu oled esialgu plaaninud. Aga võimalik, et muutused on just millekski head. Ma olen juba kuu aega oodanud, et töö saaks läbi ja saaksime edasi liikuda. Kaks päeva enne lõpetamist aga andis ülemus mõista, et ta tahaks, et me jääks veel hilise saagi ajaks ka. Peale pikka mõtlemist langetasime otsuse, et jääme kuni juuli lõpuni, selleks ajaks on arvatvasti kõik tehtud ja meil jääb 2 ja pool kuud, et jõuda Perthi. Siis ei pea me ka reisil enam uut tööd otsima. Küll aga kuna meil oli selleks nädalaks Gold Coastil juba majutus broneeritud, siis võtsime ühe nädala vabaks - seiklesime ja puhkasime veidi. Alustasime esmaspäeva hommikul 5.30 sõitu. Sõitsime esimesel päeval üle 600km ja jõudsime käia ka Tamborine Rahvuspargis paari armsa kose juures.

Cedar Creek Falls, mis koosnes tegelikult mitmest joast, mida eraldasid sellised basseinid nagu mu kõrval

Curtis Falls

Vihmamets on täis vägevaid puid! 

Päikeseloojang kõrgustes

Õhtul kämpimisplatsile jõudes hakkas aga vihma sadama. Tegime õhtusöögi autos, mängisime kaarte ja plaan oli ka autos magada, sest vihmaga ei tundunud ahvatlev telki lahti teha. Vihm jäi aga mingi hetk järgi ja Raikko ütles, et lähme ikka telki. Saime telki kobitud ja hakkas jälle sadama. Nojah, mõtlesime, et eks järgmine päev teeme telgi kuskil lahti ja kuivatame ära. Võin aga etteruttavalt öelda, et seda ei juhtunud, kuivatasime selle lõpuks kodus, sest iga päev sadas vihma. Teisipäeval alustasime ka varakult, pakkisime märja telgi kokku, sõime hommikusöögi ja suunudsime järgmist rahvusparki avastama. 

Lamington Nationial Park

Sinna viis ääretult maaliline tee, mööda mäe külge vooklev kurviline tee, mingi hetk olime 800m kõrgusel merepinnast. See oli meeletult ilus. Sihtkohta jõudes tegime ühe lühikese matka, pisut vihma tibutas, aga väga märjaks ei saanud. 

Jälle vinge puu

Ja veel

Vaade peale matka pilvede seest

Mõtlesime tükk aega, kas võtta ühe kose juurde ka matk ette või tundub, et vihm tugevneb. Lõpuks ütkesin ma, et kui me siia juba tulnud oleme, siis lähme. See oli ühest küljest väga vale otsus. Terve tee sadas ja me olime kose juurde jõudes läbimärjad. Teisest küljest, aga see ilu mis vastu vaatas, oli seda väärt! Mööda kiviseina vohas vesi alla, vahebassein, mille järel langes vesi kolme joana järgmisesse basseini ja sealt veel edasi. Seda kõike ümbritses roheline vihmamets, tõesti oli kaunis. 

Elabana Falls. Pilt ei suuda anda edasi suurust. See taamal olev kosk oli tegelikult küllalt suur

Miinuseks oli aga vaja see sama tee tagasi kõmpida, läbimärgadena. 7 kilomeetrit selja taga, jõudsime autosse. Toimus täielik garderoobivahetus. Soojad ja kuivad riided seljas, läks tuju taas paremaks ja alustasime mäest laskumist, et minna Gold Coastile, tuntud turismikuurorti. See oli umbes tunniaja kaugusel. Kuna vihm saatis meid endiselt, otsustasime minna poodlema, et garderoobi värskust tuua. Veetsime mõned tunnid poes ja seejärel suundusime hotelli, mis asus otse ookeani ääres. Meie väike köögiga korter asus 15-korrusel. 

Vaade oleks olnud ilusam kui vihma poleks kallanud

Õhtuks leidis Raikko meile väga ägeda 'söö palju jaksad' brasiilia restorani. Seal oli buffee-laud, kus sai salateid, erinevalt küpsetatud kartuleid ja magustoitu võtta. Liha toodi aga värskelt küpsetatuna lauda, varda otsas erinevad lihad - veis, kana, lammas, känguru, krokodill. Seal me sõime isegi rohkem kui oleks jaksanud, kõik oli niiiii maitsev! 30 eurot inimene pluss joogid. Igat senti väärt! Teenindus oli ka super. 

Kolmapäeval oli plaan minna lõbustusparki, aga üllatus-üllatus - vihma sadas. Mis sa vihmase ilmaga ikka teed, lähed shoppama. Suurt enam midagi vaja polnud, aga paar asja sain ikka. Peale seda suundusine Brisbane'i, kus saime autole uued sussid alls ja mina juuksuris käidud.

Sõime esimest korda elus ramenit. Wow! See puljong on lihtsalt imeline!  

Natuke patustasime ka. Linna parimad sõõrikud. Raikkol pähklivõi täidisega, minul õuna

Keset linna on tehislik rand tehtud

Tänavakunst

Päeval... 

... ja öösel 

Õhtul läksime välja ja veetsime ühes hubases baaris mõnusalt aega elava jazzmuusika saatel. Seal pakuti hõõgveini!!! Mmm see oli nii hea. Neljapäeval jalutasime Brisbane'is ringi. Reedel käisime taas ühe kose juures.

Buderim Falls

Eksisime ära ja leidsime ananassipõllu

 Reedel otsustasime, et sõidame koju tagasi kah. Paar asja jäi tegemata - suure liivasaare külastus ja kohalikus rummitehases käimine. Need jäävad teiseks korraks, sest poleks piisavalt aega jätkunud ja lastel hakkas koolivaheaeg, mis tähendab, et kõik kohad on rahvast täis. Esmaspäevast lähme taas töörutiini lainele.

Suured uudised

Tegelikult mul pole palju pajatada, tahtsin lihtsalt mainida et järgmise nädala neljapäev on meil ametlikult viimane. Neljapäeva õhtul kell 5 on suur koosviibimine ja sööming trahteris. Võimalik, et töö lõppeb isegi kolmapäeval, aga kindel pole. Elame, näeme. Niiii põnevil!

Veidi veel

 Kõik kulgeb veel vanaviisi. Viimane öövahetuse nädal on käimas ja esmaspäevast taas päevane vahetus ja arvatvasti ka viimane vahetus üldse sellises koosseisus. Hetkel ennustatakse, et enne juuni lõppu peaks kõik olema. Küll ilmselt mitte täiesti kõik, sest juulis pidi veel puuvilla tulema, aga siis tehakse ilmselt üks vahetus neist kes jäävad. Arvatavasti kohalikest. Tegelikult on nii lõpuaeg kui ka see, et mis ja kuidas täpselt edasi, veel selgusetu. Selgus tuleb ilmselt siis, kui aed on juba puuvillapallidest peaaegu tühi. Seega praegu ei tea me isegi, kas liigume juuni lõpus edasi või jääme veel peale pausi. Eks seda siis näha olla. Kindel on ainult üks - oktoobri keskel tuleme Eestisse. Vähem kui 5 kuud on jäänud, aeg lendab. Vähemalt paar kuud seikleme Austraalias ja vähemalt kuu aega tahaks kusagil veel tööd teha, et reisile kuluv raha tagasi teenida. Põnevus on juba igate pidi sees, tahaks Austraaliat näha ja tahaks ka pere ja sõpru näha.

Meie kahel töökaaslasel oli nädalavahetusel sünnipäev. Üks sai 20 ja teine 50. Nad tegid laupäeva öösel grilli kõigile

Üks sai meie eestlasest koka käest šokolaadikoogi

... Ja teine toorjuustukoogi. Mõlemad väga maitsvad

Kuna sai kookidega patustatud, siis ülejäänud nädal tuleb olla korralik. Vabal ööl tegi Raikko pikapoisi ja mina sinna juurde seenekastme, tatra ja juurviljad. 4 päevaks söök olemas!

Voilà! 

Ehtsa känguruliha proovisime ka ära. Pisut sarnane veise maitsele, konsistents kiulisem. Raikko arvas, et maksa maitsega.

Vabandan nii paljude toidupiltide pärast, aga muud ma polegi viimasel ajal pildistanud 😄

Töö, loomad, toitumine

Töölainel väga midagi uut ja huvitavat pole, kui siis ainult see, et püstitasime kõigi aegade öövahetuse rekordi ületades teise vahetuse 410 villakuubikut ja tehes 424! Whoop, whoop! Päevavahetuse rekord on ka hetkel meie käes, vist oli 389. Päeval tehaksegi umbes 30 kuubikut vähem, sest vahepeal on masinahooldus ja kõik seisab.

Ahjaa, mõtlesin seda ka mainida, et mis loomadega ma töö jooksul kokku olen puutunud. Ämblikud on saanud päris tavaliseks, viimasel ajal näen neid igal pool ronimas. On suuremaid ja väiksemaid, päris hiiglaseid (Austraalia mõttes) õnneks pole näinud, mis seest kõhedaks võtaks. Kui ta mul tee peal ees  siis ajan taskus oleva vaibanoa otsaga ta minema, kui ta otseselt mu tööd ei sega, jätan ta sinnapaika. Olen Austraalias olles oma ämblikufoobiat päris usinasti õppinud kontrollima, nüüd ma isegi suudan olla ämblikule päris lähedal ja oma käe panna talle nii lähedale, et ära ajada. Uskumatu! Siin lihtsalt on neid nii palju, et pead õppima neid taluma. Paanikat pole mul kordagi tekkinud. Õudu tekitavad minus hoopis maod, ütleks et kohati on nende vastu isegi aukartus. Eelmine kuu nägin väikest madu, no see oli ikka ütleme, et beebimadu, võrreldes nendega keda varem näinud. Proovisime teise eestlasega teda minema ajada, aga lõpuks ei teagi kuhu ta kadus. Ma veel ütlesin, et nüüd ajasime ta kurjaks ja ta tuleb paari kuu pärast tagasi suurema ja tugevamana 😄. Ma loodan väga, et mitte. Mõnda hiirekest olen näinud ja ükskord oli isegi väike jänesepoeg, kelle jalg oli viga saanud. Jänesed kihutavad hoovi peal ka ringi, need on need suured jänesed, mitte väikesed küülikud. Aegajalt näeb kekslevaid känkse, väikeseid gekosid ja mürkrohelisi konnasid. 

Hetkel pole veel teada kaua hooaeg kestab, villa tuleb usinalt sisse ja mõni farmer pole veel teise korjamisega alustanudki. Aga ootus on juba sees, et saaks läbi, töö on muutunud üksluiseks ja tahaks edasi liikuda. Olen oma reisipunktikesed ilmselt enamjaolt kirja saanud, kava on veel paika panemata, et välja arvutada umbkaudne ajaline pikkus. Kilomeetritelt on veel üle 10 tuhande minna. See osa Austraaliast tundub nii põnev! Troopiline. 

Sain idee, et kirjutada pisut põnevatest toiduainetest, mille oleme Austraalias olles avastanud. 

Teadsin, et siin on ka poes tatart, aga ma polnud kunagi otsinud ja olin ka teadlik, et see pole selline nagu Eestis. Üks kord poes aga Raikko nägi seda ja otsustasime ära proovida. See on valget värvi ja röstimata. Maitse pole nii tummine kui röstitud tatral, aga muidu on väga hea maitsega. Seega äge leid ja ilmselt ostame teinekordki!

Peale eelmisest farmist ära minemist, olen saia peaaegu täielikult oma menüüst välistanud ja asendanud maisiglettidega. Kui võiku isu siis sink, kala või muna peale ja mõnus krõmpsuv võiku valmibki. Siin on riisigalette ka, aga maisi oma on palju parem. Või noh ta on üsnagi maitsetu, aga mulle meeldib. 

Algusest peale oleme sageli söönud quinoat. Teen sellest tavaliselt pajarooga, kuhu panen seeni ja erinevaid köögivilju sisse. Igati tervislik ja maitsev valik. Lisaks on siin ka selline kooslus, kus pruun riis ja quinoa on segamini, see vähe tummisem variant.

Kreeka jogurti avastasime ka alles hiljuti. Eestlasest naaber sokutas selle meile poekorvi ja pärast seda olemegi seda ostma jäänud. Eestis ma olin proovinud seda lihtsalt tavalisel kujul, aga siin võtsime erinevate maitsetega nagu kookos, mustikas, vaarikas, laim. Väga mõnus valguamps peale trenni näiteks.

Konserveeritud tuunikala ma ka varem ei söönud, aga ratastel olles oli seda jube lihtne kiirnuudlitega süüa. Viimasel ajal pole seda palju söönud, aga kui sööme siis tomati ja basiiliku maitsega on mu lemmik. 

Peaaegu iga päev sööme kaerahelbeputru. See hoiab kõhu kaua täis, sisaldab palju vitamiine ja kiudaineid. Pudrule lisame külmutatud marju, banaani, kiivit, mett ja pähklivõid. Viimane on samuti avastus mille tegime Austraalias. See on soolane ja magus üheaegselt, teeb pudru kreemikaks ning lisab kasulikud pähklirasvad.

Ma olen enda jaoks avastanud supi tegemise. Kunagi arvasin et ise supi tegemine on hull teadus. Sain aru, et üldse mitte. See on imelihtne - kõik maitsev potti, maitsesta, keema ja nomm! Oleme teinud hakkliha- köögiviljasuppi, frikadellisuppi ja järgmiseks tuleb hakkliha-tomatisupp. Hakkliha on ka jube teemas 😄. Hiljuti tegin kanahakklihakotlete, polnud neid ammu teinud, ei mäletanudki, et need nii hästi maitsevad. Hästi tihti sööme värsket salatit, kodujuustu ja hapukoorega ja kõrvale kana. See salat on lihtsalt imeline. Kõik meelepärane värske kraam, segatud kodujuustu ja hapukoorega. 

Tegin lihtsaid kaeraküpsiseid üks päev. Kaerahelbed, banaan, mesi. Kõik. Ahjus 170kraadi juures 20minutit. Oleks tahtnud rosinaid ka lisada, aga polnud. Jällegi tervislik maius. Nüüd kui uuesti teen lisan Raikko jaoks shokolaadi ja rosinaid. 

Seekord sai palju erinevatel teemadel räägitud. Olge mõnusad! 

Öö

Eelmise nädala lõpus läksid ööd järsku väga külmaks. Üks öö oli ainult 7 kraadi. Tuletan meelde, et mis temperatuur on õues, on ka toas. See tähendas vaid üht, tuli teinegi tekk peale võtta. Kahe tekiga on supermõnus. Päeval on ikka 27kraadi tuuri. Nüdal aega oleme olnud taas ööloomad. Aeg on kusjuures päris kiirelt läinud ja nädal möödud märkamatult. Hetkel ei ole veel korralikku unerežiimi sisse maganud. Magame umbes 6 tundi, üks päev ma ei suutnud üldse magada ja tuli ainult 4 ja pool tundi und. Aga nagu ajalugu näitab siis esimene nädal ongi sisseelamiseks, järgmine nädal peaks keha juba aru saama, et nüüd tuleb päeval magada. Esimesel kahel ööl tikkus mul uni peale, seegi on ilmselt mööduv nähtus, sest juba on oluliselt parem.

Raikko tegeles kolmapäeva ja neljapäeva öösel autoga. Nimelt ostis ta kõrgema vedrustuse, et põhja poole seiklema minnes me ikka igalt poolt läbi saaksime. See peaks auto 5cm kõrgemaks tõstma, kuigi hetkel kuna need sisse sõitmata siis ligi 10cm! 

Uus ja vana vedru

Kui tundraud ei suuda autot piisavalt tõsta, siis on abiks tõstuk

Plaanime uued rehvid ka veel enne teele minekut soetada, kuna praeguste muster hakkab otsa saama. Põhja pool peaks küll olema kuiv periood kui me lähme, aga siiki võib ette tulla ojade või madalate jõgede ületamist. Peame valmis olema, eks ikka vingemate seikluste nimel.

Reede öö jäi meil lühikeseks, sest plastikvitsad, millega masin villakuubikud kinni paneb, aina purunesid. Seda sellepärast, et õiged vitsad said otsa ja need vajavad kauem kinnisulatamist kui teised. Aga selleks, et masin ümber seadistada on vaja tehnikut. Ja pealegi ei taha nad nende vanade vitsade jaoks seda seadistada, sest need on odavamad ja siis nad ei saaks nii palju kasumit. Seega esmaspäeval tuuakse ilmselt teisest tehasest õigeid juurde. Lõpetasime pool 1 öösel ja lähme uuesti alles esmaspäeva õhtul.

Puhastamata vill

Puhas vill, purunenud vitsade tulemus

Viimasel ajal on jube palju vabu päevi ja kaotama just neid kõige magusamaid, kus palk kõige kõrgem. Seekord hoidsime end ikka öörežiimis, et ei peaks nullist alustama. Seega me ei teinud suurt midagi. 

Viimasel ajal on ikka jube palju vabu päevi olnud, mis on jama, sest koguaeg tuleb otsast peale töörutiiniga alustada ja töö nihkub selle võrra kauemaks. Juba on suur ootusärevus sees, et edasi liikuda ja Austraaliat avastada.

Jälle püha

Öövahetus paistab juba. Reedel on viimane päevase vahetuse tööpäev ja uuest nädalast tuleb taas öökulliks hakata. Tegelikult tuleb jälle veidi pikem nädalavahetus, sest esmaspäeval on töörahvapüha, millega tähistatakse 19.sajandi lõpus kehtestatud 8-tunnise tööpäeva ja 48-tunnise töönädala kehtestamist. Varem töötati 6 päeva nädalas ja kokku 60 tundi. Siis aga leiti, et töötajal peab olema 8 tundi vaba aega ja 8 tundi puhke aega. Enamus maailmas tähistatakse seda 1.mail, mida nimetatakse ka maipühaks. Austraalias on see liikuv püha, nii et see alati langeks esmaspäevale ja tekitaks seega pika nädalavahetuse. Meile küll ei kehti 8-tunnine tööpäev, aga puhata võib alati. Tegelikult hakkabki vaikselt peale tulema tunne, et võiks juba läbi saada see töö. Aga kaks kuud on veel kindlasti minna. Et pisut vaheldust ellu tuua, hakkasime jõusaalis käima. Teeme natuke kardiotrenni ning baasharjutusi lihaste jaoks, esialgu 3 korda nädalas. Reedel lähme kohalikku pubisse (atmosfäär nagu pubis, toidud nagu restoranis) naabritega. Laupäeval sõidame kahe tunni kaugusel asuvasse Gladstone'i, lihtsalt niisama. Ja siis vaja pesu pesta ja süüa teha nagu ikka vabal päeval.

Muud põnevat polegi. Kuulmiseni!

Iga pühapäev enne poodi minekut võtame tee pealt kohvikust jääkohvi! 

Moodul töötlemisel... 

Niii heaaa mangomaitseline gaseeritud kookosvesi! 

Seitsme jalaga paks ämblik