Jutt pildis!

Noniiiiii! Me lõpuks kohas, kus internetiühendus! Tuleb postitus rohkete piltidega, mille olen välja valinud, et meie kaks nädalat teieni tuua. Mõned kohanimed toon ka välja, aga üldiselt see vist pole väga oluline. Enda jaoks kõik kohanimed kirjas, kui kellelgi kunagi huvi peaks olema. Nautige! 

Eungella Rahvuspargis elutsevad nokkloomad - munevad, hambutud ja mürgised imetajad. Inimestele küll mürk ei toimi, aga pisikeste loomade peal töötab.

Finch Hatton Gorge - palju rohelust...

... ja koskesid

...ja "väiksed puulehed"

Lõputud suhkruroo põllud Queenslandi põhjapool. Suhkruroog kasvab 2 kuni 4 meetri kõrguseks, selleks vajab ta aastas 1.1 kuni 1.5meetit vihma. Iga aasta läheb umbes 35 milljonit tonni suhkrurooga töötlusse. Millest toodetakse 4.5 milljonit tonni suhkurt, millest 85% läheb ekspordiks, mille müügist saab Queensland üle 2 milardi dollari. Ühelt suhkruroo põllult saab mitu korda korjata saaki. Aga iga aastaga saagikus väheneb, kuni lõpuks küntakse põld üles ja pannakse uus roog maha. 

Siinsetes metsades, eriti vihmametsades kohtab palju puid, mis kasvavad teiste puude ümber. Lõpuks võib juhtuda nii, et alumine puu sureb ja uus puu kasvab suureks ja võimsaks. 

.. Nii on juhtunud näiteks siin. See on juba kolmas puu, mis on eelmise najal kasvanud. Nö peremeespuud mädanevad lõpuks ära. 

Üleüldse on vihmametsad põnevad kohad oma liigirikkusega nii floras kui faunas. 

Siin pesitseb ka maailma ohtlikum lind - kaasuar. Nad võivad kasvada kuni 2m kõrguseks, nende keskmise varba küüs kasvab kuni 13cm pikkuseks  millega on kuni kahe meetri kõrgusele hüpates väga lihtne enda vaenlast rünnata. Nende peamiseks toiduks on tegelikult marjad, lisaks väikesed närilised, sisalikud ja teod. Kuni selle aastani oli teadmata, miks on neil peas nö kiiver. Teadlased arvavad, et see töötab kui radiaator, mis neid kuumal suvepäeval jahutab. 

Lihtsalt üks suur ja sõbralik pull. 

Üks päev võtsime ette paaditripi ühele saarele. Saime pisut sonergeldada, süüa ja jalutada maailma valgeima liivaga  rannal, mille liiv koosneb 98% silikaadist (klaasi valmistamise tooraine)

Ilm ei olnud kõige ilusam, aga meie küll olime 😄

Täpselt nii helesinine oli vesi

Kui käisime Magnetic Island'il, rentisime sellise katuseta punni. Me harjunud kõrge maasturiga, selles tundsime end kui kardis. 

Taaskord mõned matkad, et nautida kauneid vaateid

Koskesid oleme külastanud lugematul hulgal... 

...üks kaunim kui teine. Pildid ei anna edasi väga hästi nende suurust.

Mõni on kuivem vähese vihma tõttu.

See meenutab mulle Bali! 

Minu sünnipäeva hommiku ujumine mägijões, mille temperatuur oli alla 15kraadi kindlasti. Aga väljas oli 30 kraadi! 

Öises valguses Mena Creek Falls

Bambusmets Paronella Park'is

Paronella lossi üks varemetest

Paronella oli Hispaania immigrant, kelle unistus oli ehitada loss. Ta töötas 11 aastat selle nimel, et unistus täita. 1935. avas ta rahvale vabaaja veetmispargi, kus toimusid kinoõhtud, mängiti tennist, kohvitati ja ujuti lähedal olevas jões. Pargi hävitas aga üleujutus, kuid 6 kuud hiljem avati park uuesti. Paronella suri 1948. Lõpuks jäi park mitmeteks aastateks müüki.Tsüklon pani pargi taas proovile 1986. 1993. sai park austraalastest omanikud ja nad hakkasid osa parki taastama. Tänaseks on sellest järgi sammaldunud varamed, aga Paronella unistus elab edasi.

Kauri( jah see on puu nimi) puude allee Paronella Park'is

Tully - üks Austraalia kõige märjem linn, kus 1950.aastal sadas maha 7.9meetrit vihma. Seda sümboliseerib see kummik, mille kõrgus on 7.9meetrit

Ma vaadet nautimas kõrgel kivi otsas

Kuumaõhupallid lendamas üle kämpaplatsi kell 6:30 hommikul. 

Raikko maailma vanima vihmametsa puu küljes lõuatõmbeid tegemas.

Etty Bay rand - siin kohtuvad maailma vanim vihmamets ja maailma suurim korallrahu. Tollel hetkel oli mõõn, aga tõusuajal tõuseb ookeanivesi vihmametsani. 

Kord külastas meie kämpaplatsi üle meetrine ohutu sisalik (temast oli juttu eelmises postituses) 

Kuumaveeallikaveega looduslik bassein, kus veetemperatuur 33kraadi.

Hüljatud puurkaev, kust purskab välja 68 kraadine vesi.

Ma ei jõua kõike lugusid ja pilte siia ära postitada, me näeme teel nii palju ilusat ja põnevat. Austraalial on meeletult erinevat ja eksootilist  loodust pakkuda! Ühel päeval oled kõrbes, teisel vihmamtesas ja isegi lund ja suusamägesid on siin. Selle kogemiseks tuleb seda ise vaatama tulla või kuulata meie lugusid kui oleme tagasi Eestis.

Ps! 

Kell on 6 õhtul, õhutemperatuur 28kraadi ja veetemperatuur paras mõnusaks supluseks. Naudime elu! 

Seiklused jätkuvad

Püsivat internetiühendust on teel olles ikka päris keeruline leida. Ööbime ka üldiselt vaid ühe öö ja sageli puudub internet. Aga ma püüan nüüd miskit meie seiklusest teieni tuua.

Kaks nädalat on möödunud nagu 2 päeva. Aeg liigub helikiirusel kui veedad mõnusalt aega. Me oleme meeletult palju ilusaid kohti näinud. Kõige kaunimad on olnud põhja Queenslandi vihmametsad ja kosed. Reisi algul me eriti päikest ei näinud, ilmad olid sombused ja jahedad. Alates minu sünnipäevast on aga iga päev päike paistnud. Ja kuna endiselt ei ole head internetti siis ühtegi pilti ma lisada ei saa. Küll aga kinnitan, et meiega on kõik hästi. Jõudsime täna Põhja-Austraaliasse, kus elab vaid ligi 250 000 inimest ja kellest umbes pool osariigi pealinnas Darwinis. Siin osariigis on meil plaan külastada paari rahvusparki, tuiata pealinnas ja loodetavasti kohata mõnda pirakat krokodilli. Austraaliale omase kaasuari nägime Queenslandis ära. Ausalt öeldes oli kerge hirm küll, aga ta ei olnud tegelikult üldse kuri. Selle dinasauruse sugemetega linnuga ei tahaks kuidagi kakelda. Tegelikult nad niisama polegi agressiivsed nagu ka kõik muud Austraalia loomad. Nad peavad end tundma kuidagi ohustatult, et rünnata. 

Üks päev hiilis meie kämpimisplatsile üle meetri pikkune väga julge sisalik,  kes ilmselgelt tuli praemuna ja vorsti lõhna peale. Ta ei läinudki enne ära kui olime oma asjad kokku pakkinud. Mul süda peksles sees kui pesin nõusid, Raikko puukaikaga igaks juhuks kõrval seismas. Pärast uurisime, et see sisalik pole mürgine ja inimesi ta ründama ei kipu, pigem on sõbralik. Ei no jah, hea teada järgmiseks korraks...kui ilmselt kohtame juba hoopis teistsugust liiki, loodetavasti mitte mürgist. Queensland jäi meelde oma põhjapoolse troopilise kliimaga, mille hulgas kaunid kosed ja rohelised vihmametsad (ka maailma vanim vihmamets Daintree). Hetkel see vist minu lemmikosariik. 

Kliima on läinud kuivemaks ja soojemaks. Päeval on u 30kraadi ja öösel 15 kuni 18 kraadi. U 18 kraadi on kõige mõnusam magamiseks, pole ei külm ega liiga soe. Autos elamine pole veel ära tüüdanud, veel naudime. Soe dušš iga paari päeva tagant on väga kosutav. Sageli ööbime kohas kus pole midagi, aga iga paari päeva tagant võtame koha kus saaks korralikult pesta. Vot nii, selleks korraks kõik. Ma loodan, et saan järgmine kord mõned pildid ka lisada.

Kui tahate googeldada, kus täna öösel paikneme siis Daly Waters, NT peaks koha kätte näitama.

Kallid! 

Puuvill on töödeldud! Ees ootab reis

Tahtsin väga eile kirjutada, aga pakkimisega oli palju tegemist ja oli viimane koosviibimine eestlastest naabritega.

Eile oli ametlikult viimane puuvilla töötlemise päev. 5 kuud kestnud hooaeg on selja taga. Kokku tegime 61 488 puuvillakuubikut. Ületasime eelmise aasta 407 kuubikuga. Kui võtta, et keskmiselt üks kaalub 230kg, siis kokku pakkisime üle neljateisttuhande tonni puuvilla. Kas pole mitte palju? Sellest saab usinasti lõnga, millest palju riideid. Ülemus oli meiega väga rahul, ütles, et iga aasta võiks nii head töötajad olla ja ta oleks isegi õnnelik, kui oleks poolgi nii head kui me olime. Hea tunne on kui saab jätta eestlastest hea märgi maha. 

Neljapäeval oli meil veel koos töökaaslastega viimane koosistumine, grillisime liha ja jõime õlut ning tutvustasime kohalikele Vana Tallinna likööri. Enamuste jaoks oli see liiga kange ja ei osanud nad sellest midagi arvata, meie vahetusevanemale aga läks see peale küll. Nii et õhtu lõpuks sai jook otsa.

Eile käis meil suur pakkimine ja asjade sorteerimine. Tööriided ja veel mõned riided leidsid tee prügikasti.

Täna hommikul said kõik asjad autosse, auto on üsna täis, aga mahuks veel. Tänase päeva eesmärk on jõuda umbes 600km kaugusel asuvasse rahvusparki, kus on väike lootus näha nokklooma oma elukeskkonnas. Väga põnev igaljuhul. Lõpuks ometi saab liikuma, näha ja teha midagi muud kui puuvilla.

Eks ma katsun aegajalt siia midagi ka kirja saada.

Olge tublid! Kahe ja poole kuu pärast näeme!

Reisiks valmis

Poolel teel

3 kuud jäänud

Pole jälle ammu sulepead kätte võtnud (loe:telefoni klaviatuuri toksinud). Tundus, et just nüüd on õige aeg sõna võtta. Eelmine nädal olime ääretult progresiivsed ja vorpisime valmis üle 2000 villakuubiku. See nädal olime esmaspäeval ja teisipäeval ka väga edukad, lausa nii edukad, et rekkad ei too nii kiirelt puuvilla sisse kui meie ära töötleme. Seega on vähemalt kuni selle nädala lõpuni paus. Loodetavasti saavad kõik oma puuvilla selle ajaga korjatud ja sisse toodud, et siis esmaspäeval saaks jälle edasi minna, kuni võiduka lõpuni. Eeldatavasti on veel 4-5 päeva jagu töötlemist. Senikaua teeme mingeid nipet-näpet töid ja töötame 8 tundi.

Eelmine nädal oli mõnus soe ilm, päeval 25kraadi ja öösel 11-15. See nädal on päeval 20kraadi ja öösel 1-5kraadi. Motivatiooni, et hommikul voodist tõusta, tuleb nagu nõela heinakuhjast otsida. Oleme viimastel öödel soojenduse sisse jätnud, siis on hommikul toas 17-19kraadi, aga õues on ikka pagana külm. Mul on hommikuti 3 pusa seljas ja kaks paari pükse jalas.😄 Kui selle nädala üle elame, siis järgmine nädal peaks jälle soe olema. Jehhuu!

Hiljemalt 1.augustiks on meil asjad pakitud ja liigume edasi põhja poole. Lähme otsime sooja ilma, põnevaid kohti ja ägedaid elamusi.

Kookosampsud ja kaeraküpsised. Viimaseid teen megatihti, Raikko fännab

Päikeseloojang 

Päikesetõus

Taas töö

Nädal tööl taas selja taga. Väga rahulik nädal oli, tehnikale tegime hooldust, vahetasime igasugu varuosi. Päevad olid vaid kaheksa tunnised. Esmaspäeval loodetavasti paneme tehase tööle jälle ja hakkame puuvilla usinasti töötlema. Siis on päevad jälle 12-tunnised, aga vaid ühes vahetuses. Arvatavasti 3 nädalat on tööd. Eks näha ole. 

Tegime sushit täna. Imeline! 

Pildike eelmisest nädalast. Oeh, tahaks edasi avastada juba Austraaliat

Puhkusenädal

Vahel ei lähe elus kõik nii nagu oled esialgu plaaninud. Aga võimalik, et muutused on just millekski head. Ma olen juba kuu aega oodanud, et töö saaks läbi ja saaksime edasi liikuda. Kaks päeva enne lõpetamist aga andis ülemus mõista, et ta tahaks, et me jääks veel hilise saagi ajaks ka. Peale pikka mõtlemist langetasime otsuse, et jääme kuni juuli lõpuni, selleks ajaks on arvatvasti kõik tehtud ja meil jääb 2 ja pool kuud, et jõuda Perthi. Siis ei pea me ka reisil enam uut tööd otsima. Küll aga kuna meil oli selleks nädalaks Gold Coastil juba majutus broneeritud, siis võtsime ühe nädala vabaks - seiklesime ja puhkasime veidi. Alustasime esmaspäeva hommikul 5.30 sõitu. Sõitsime esimesel päeval üle 600km ja jõudsime käia ka Tamborine Rahvuspargis paari armsa kose juures.

Cedar Creek Falls, mis koosnes tegelikult mitmest joast, mida eraldasid sellised basseinid nagu mu kõrval

Curtis Falls

Vihmamets on täis vägevaid puid! 

Päikeseloojang kõrgustes

Õhtul kämpimisplatsile jõudes hakkas aga vihma sadama. Tegime õhtusöögi autos, mängisime kaarte ja plaan oli ka autos magada, sest vihmaga ei tundunud ahvatlev telki lahti teha. Vihm jäi aga mingi hetk järgi ja Raikko ütles, et lähme ikka telki. Saime telki kobitud ja hakkas jälle sadama. Nojah, mõtlesime, et eks järgmine päev teeme telgi kuskil lahti ja kuivatame ära. Võin aga etteruttavalt öelda, et seda ei juhtunud, kuivatasime selle lõpuks kodus, sest iga päev sadas vihma. Teisipäeval alustasime ka varakult, pakkisime märja telgi kokku, sõime hommikusöögi ja suunudsime järgmist rahvusparki avastama. 

Lamington Nationial Park

Sinna viis ääretult maaliline tee, mööda mäe külge vooklev kurviline tee, mingi hetk olime 800m kõrgusel merepinnast. See oli meeletult ilus. Sihtkohta jõudes tegime ühe lühikese matka, pisut vihma tibutas, aga väga märjaks ei saanud. 

Jälle vinge puu

Ja veel

Vaade peale matka pilvede seest

Mõtlesime tükk aega, kas võtta ühe kose juurde ka matk ette või tundub, et vihm tugevneb. Lõpuks ütkesin ma, et kui me siia juba tulnud oleme, siis lähme. See oli ühest küljest väga vale otsus. Terve tee sadas ja me olime kose juurde jõudes läbimärjad. Teisest küljest, aga see ilu mis vastu vaatas, oli seda väärt! Mööda kiviseina vohas vesi alla, vahebassein, mille järel langes vesi kolme joana järgmisesse basseini ja sealt veel edasi. Seda kõike ümbritses roheline vihmamets, tõesti oli kaunis. 

Elabana Falls. Pilt ei suuda anda edasi suurust. See taamal olev kosk oli tegelikult küllalt suur

Miinuseks oli aga vaja see sama tee tagasi kõmpida, läbimärgadena. 7 kilomeetrit selja taga, jõudsime autosse. Toimus täielik garderoobivahetus. Soojad ja kuivad riided seljas, läks tuju taas paremaks ja alustasime mäest laskumist, et minna Gold Coastile, tuntud turismikuurorti. See oli umbes tunniaja kaugusel. Kuna vihm saatis meid endiselt, otsustasime minna poodlema, et garderoobi värskust tuua. Veetsime mõned tunnid poes ja seejärel suundusime hotelli, mis asus otse ookeani ääres. Meie väike köögiga korter asus 15-korrusel. 

Vaade oleks olnud ilusam kui vihma poleks kallanud

Õhtuks leidis Raikko meile väga ägeda 'söö palju jaksad' brasiilia restorani. Seal oli buffee-laud, kus sai salateid, erinevalt küpsetatud kartuleid ja magustoitu võtta. Liha toodi aga värskelt küpsetatuna lauda, varda otsas erinevad lihad - veis, kana, lammas, känguru, krokodill. Seal me sõime isegi rohkem kui oleks jaksanud, kõik oli niiiii maitsev! 30 eurot inimene pluss joogid. Igat senti väärt! Teenindus oli ka super. 

Kolmapäeval oli plaan minna lõbustusparki, aga üllatus-üllatus - vihma sadas. Mis sa vihmase ilmaga ikka teed, lähed shoppama. Suurt enam midagi vaja polnud, aga paar asja sain ikka. Peale seda suundusine Brisbane'i, kus saime autole uued sussid alls ja mina juuksuris käidud.

Sõime esimest korda elus ramenit. Wow! See puljong on lihtsalt imeline!  

Natuke patustasime ka. Linna parimad sõõrikud. Raikkol pähklivõi täidisega, minul õuna

Keset linna on tehislik rand tehtud

Tänavakunst

Päeval... 

... ja öösel 

Õhtul läksime välja ja veetsime ühes hubases baaris mõnusalt aega elava jazzmuusika saatel. Seal pakuti hõõgveini!!! Mmm see oli nii hea. Neljapäeval jalutasime Brisbane'is ringi. Reedel käisime taas ühe kose juures.

Buderim Falls

Eksisime ära ja leidsime ananassipõllu

 Reedel otsustasime, et sõidame koju tagasi kah. Paar asja jäi tegemata - suure liivasaare külastus ja kohalikus rummitehases käimine. Need jäävad teiseks korraks, sest poleks piisavalt aega jätkunud ja lastel hakkas koolivaheaeg, mis tähendab, et kõik kohad on rahvast täis. Esmaspäevast lähme taas töörutiini lainele.

Suured uudised

Tegelikult mul pole palju pajatada, tahtsin lihtsalt mainida et järgmise nädala neljapäev on meil ametlikult viimane. Neljapäeva õhtul kell 5 on suur koosviibimine ja sööming trahteris. Võimalik, et töö lõppeb isegi kolmapäeval, aga kindel pole. Elame, näeme. Niiii põnevil!