Kodus on muru rohelisem

Traktoris pikal päeval on aega kogu elu üle mõelda. Olen sarnast postitust vist kunagi teinud, aga nüüd on palju aega möödas, et taas arutleda iseendaga. 

Aeg-ajalt loen Eesti uudiseid ja kogu trall aktsiiside ümber on naljakas. Tõstavad aktsiise, aga kingivad sellega raha Lätile. Ma arvan, et suhkrumaks oleks kaunis täpp i-le. Hinnad aina rühivad lähemale Austraalia hindadele, aga miinimumpalk on ikka ligi neli korda väiksem kui Austraalia miinimum. Alkohol on siin küll kallis - 0.375 purk maksab 2.40€ üksikult ostes, aga liiter piima 0.78€ ehk siis vist mitte palju kallim kui Eestis (ei mäleta enam mis maksis). Juustu, liha ja kala kilohinnad on kuskl 2-3 eurot siin odavamad. Mis on aga veidral kombel siin kallimad,  on värsked asjad - juur-ja puuviljad. Tihti on need tükihinnaga, näiteks kurk ja avokaado.  Tomatit saab nii tükihinnaga kui kilohinnaga. Kui kilohinnaga osta siis on odavam kui Eestis. 

Otsustasin väikese võrdluse teha. Kulutused on ühe kuu kohta ja eurodes. Toidukorvi makusmuse panin, mis Eestis kulus ja mis siin kulub. Üüri aluseks võtsin 3-toalise maja Austraalias ja 3-toalise korteri Lasnamäel, mõlemad täiesti sisustatud ja kommud pluss elekter ka sees. Bensiini 50L ja iga nädal tankida, ehk 200L kuus. Õlle aluseks võtsin Eestis mis maksab kast A'Le Coqi (0,33L) ja siin kohaliku õlle(0,375L). Eesti õllekastis on 7,92 liitrit ja siin 9 liitrit õlut. Liitri hinnavahe on 1,28 eurot(Eestis odavam), aga saab Austraalias ka sellise kasti, kus a'le coqiga liitri hinnavahe on ainult 0,58€. Võtsin ühesõnaga sellise keskmise hinnaga õllekasti siin aluseks. Kangel alkoholil võrdlen Bacardi rummi hinda.  Miinimumpalga korrutasin kahega, kuna kõik muud hinnad on ka kahe peale.

                                          Eesti          Austraalia

Toit                                   280            260

Üür                                   700            850

Kütus 200L                      280           182

Õlu,  kast                          18             32

Kange alkohol 1L           25             39

Kokku kulud                 1303         1363 

Vahe   60. Naeruväärne vahe kas pole? 

Miinimumpalk (x2)      1000          3612

Järgi jääb                        - 303          2249   

Tõsi, saime õnneks Eestis ja saame ka siin üle miimimumpalga, aga tahtsin lihtsalt tuua näite, et miimumpalgaga meie Eestis ära ei elaks.  Lisandub veel ka autolaen, kindlustus ja kasko. Ega ilmselt miimumpalgaga keegi endale 3-toalist ei võtagi. Siin on kombeks võtta üüri suur maja ja seal magamistoad veel välja üürida, meiesugustele seljakotiränduritele, nii et kuu üüriraha teenitakse tagasi. 

Kogu siinne olemine annab mõista, et Eestis tegime orjatööd, häid ülemusi võib tikutulega taga otsida ja lisaks koorib valitsus maksudest vaeseks, nii et üüri ja söögiraha otsi rahakoti põhjast. See kõlab väga ekstreemselt, aga see on tõsi võrreldes Austraaliaga. Siin sa tunned, et saad oma töö  eest väärilist palka, ülemused on meil olnud pigem sõbrad kui bossid. Elame vabalt ühe inimese palgast, oleme kõinud reisil Balil, ostnud mõlemale uued telefonid ja Raikkole uue läpaka. Ei ole seda teinud sellepärast, et raha üleliia palju oleks, vaid on olnud vajadus ja ka võimalus. Eestis oli vajadus, aga võinalust oleks pidanud ootama kuid kui mitte aastaid. Siin töötame ühe nädala, et mõlema telefoni raha tagasi teenida.  Ahjaa, unustasin mainida, et tehnika on siin ka odavam. 

Samas on Eestis hea, sest seal on muru rohelisem (sõna otses mõttes) ja seal on pere, armsad sõbrad ja kodu tunne. Need kolm viimast asja on asendamatud. Nendeta on võimalik õppida elama, aga südames on nad alati. 

Las kallab

Nädal on möödunud viperustega. Minu traktori radikas hakkas lekkima, mõrad olid sees kõvast rappuvast pinnasest. Eelmine esmaspäev läks see  remonti ja tuli reedel tagasi. Kaks päeva pidime tegema vahetustega. Mina alustasin kell 7 hommikul ja Raikko oli viiest õhtul kuni südaööni. Neljapäevaks lubas vihma. Vihm kaasneb siin üldiselt tormiga. Neljapäeval hakkas hirmus tuul pihta, 40km/h. Põllu peal külvasime täitsa tolmu sees, ühtepidi sõites ei näinud ette mitte midagi. Õnneks oli põld takistustest tühi. Õhtul läks tuul ikka  väga suureks ja tuligi kauaoodatud vihm. Öösel sadas samuti ja ka reedel oli tuuline ning vihmane. Vihmaga ei külvata, sest kemikaali ei saa piserdada ning põld muutub mudaseks. Farmer pakkus välja, et võime võtta vaba nädalavahetuse. Mõeldud, tehtud. Kursaõde oli nõus meid kaks ööd enda juures Perthis majutama. Tore oli vahelduseks inimestega suhelda. Esmaspäeval alustasime uue hooga ja kahe traktoriga. Oleme seda nädalat alustanud 13 tunniste tööpäevadega, et võimalikult palju enne järgmist vihma seemet mulda saada.

Grete harjutas kätt

Mõtlesime jõuludest

Juba jälle pühapäev

Üks töönädal on taas möödas ja üle 70 töötunni seljatatud. Endiselt külvame usinalt ja varsti peaks olema pool külvatud. Selle farmiga on kohe ühelpool kus meie majutus asub, ehk siis kaks farmi seitsmest saab kohe valmis. Teised pole nii suured kui see, asuvad siit kuskil 20km kaugusel.  Aeg-ajalt tuleb ka lambaid ühelt põllult teisele ajada. Täna näiteks pidimegi seda tegema, et homme külvata see põld kus nad enne olid. Need on lambad, kes parasjagu saavad lambabeebisid. Üleöö oli tallede arv kahekordistunud. Nii et tänane ühelt põllult teisele liikumine oli äärmiselt aeglane, kuna väikesed väsivad ära. Paar talle oli oma ema ära kaotanud, need hakkasid minu ATV'd jälitama ja oma emaks pidama. Vähemalt liikusid nad nii edasi. Farmer otsustas, et liigutame neid järgmisele põllule, kus nende sihtkoht on, teine päev, et mitte nõnda koormata neid.

See nädal tegime vaid ühe korra süüa, sest iga õhtu tõi farmeri tütar meile enda valmistatud hõrgutisi traktorisse. Ja kuna portsjonid olid suured, siis saime järgmise päeva lõunal veel sama süüa. Seekord ei käinud 70km kaugusel poes, vaid 40, et saada soetada vaid mõned toiduained. 

Nõnda see farmielu veereb, midagi muud teha ei jõuagi. Õhtul jõuame koju kaheksa aeg koju, vaatame veidi telekat ja juba magama, et kell 6 ärgata. Aga me oleme endiselt rahul.

Ka Austraalia pakub ilusaid loojanguid

Vasakul Raikko põka ja paremal minu

Kuidas külvad, nõnda lõikad

Aeg saab siin pool maakera küll teise tähenduse. Tunnid mööduvad lipates, päevad joostes ja nädalad lennates. Rääkimata sellest, et ei taju üldse mis päev parasjagu käimas on, sest töötame iga päev. Ainult laupäev annab aimu kaugele nädalaga jõudnud oleme, sest siis on iganädalane toidupoes käik. 

Raikko uus külvamismasin sai eelmine laupäev lõpuks hoo sisse. Nüüd saame koos ühe põllu peal üle ühe rea, üks veidi ees ja teine taga pool, nisu külvata.Vahepeal on olnud päris katsumusterohked põllud, mitmete takistustega nagu elektripostid, kivihunnikud, puud, põõsad. Õhtuti peame paar tundi pimedas sõitma, siis on küll päris jube. Tolm, pimedus ja kivid ei käi kohe üldse kokku. Üldiselt farmer püüab vältida seda, et me pimedas säärasel keerulisel põllul oleme, aga mõnikord ei suju kõik plaanipäraselt. Nüüd oleme üsnagi sirgetel põldudel, kus takistusi peaaegu et pole ning on vaid rea lõpus keeramisevaev. Aeg-ajalt tuleb selja taha vaadata ja kontrollida, et kõik on omal kohal. 

Ma ei tea kas see huvitab kedagi, aga jutustan veidi, kuidas tööprotssess ja masin toimib.

Komplekt koosneb kolmest osast - traktor, külvaja ja ratastel "kast". "Kast" (ingl. k. box) koosneb kahest osast, ühes on viljaterad ja teises väetiseterad. Et need sealt liikuma saada, tuleb sisse lülitada nö puhur, mis suure õhusurvega saadab väetise ja vilja mööda torusid külvaja torudesse, mis omakorda jõuavad lõpuks maapinnale. Kokku on 88 väikest toru, millest läbi poolte liigub vili ja läbi 44 liigub väetis. Torud on kinnitatud nö jalgade külge, millel on teravad tipud, et kaevuda piisavalt sügavale, kuhu õhusurvega kraam sisse lendab. Jalad on kinnitatud suure raami külge, millel rattad all. Raami taga on veel omamoodi 44 ratast, mis suruvad külvatud viljale mulla peale. Meie ülesandeks traktoris on õigel hetkel lülitada vilja puhumine sisse ja raami küljes olevad tipud mulla sisse lasta. Enne veel automaatjuhtimisnuppu vajutada ja enne veel end õigele reale sättida gpsi abiga. Rea lõpus lülitada külvamine välja, tõsta tipud mullast välja ja keerata järgmisele reale. Vahepeal kui ees on takistused, siis neist tuleb ka käsitsi mööda põigelda. 

Pilt ka jutu juurde

Kahepeale oleme juba maha pannud veidi üle 1000 hektari. Ligi 4000 peaks veel olema. Ideaalsel päeval ja põllul (ilma takistusteta ja pehmema pinnasega) peaksime maha panema kahepeale ligi 200ha. Hetkel teeme umbes 120-150 päevas. Ühe kastitäie viljaga saab teha ligi 50ha ja kulub selleks umbes 5 tundi.

Igav üldiselt ei hakka, hoiad igast näitudel ja külvajal silma peal, et midagi kuskil lahti või puudu ei ole. Mina olen päris mitu teravat tippu ära kaotanud, sest klambrid pole olnud head, mis neid kinni hoiavad. Eile läks mul üks raami küljes olev rehv katki. Õnneks on meil põllu ääres alati kõik vajalik olemas - remondiauto(seal kõik vajalik pitstopiks olemas), rekka(kus sees vili ja väetis kui otsa saab) ja kütusetreiler. Päevad on pikad. Alustame 7 ja lõpetame umbes pool 8 õhtul. Pooltunnike mõnikord siia ja sinna.

Vahel juhtub ka nii. Metsikud melonid jäävad jalgade taha kinni ja hakkavad eelmise aasta viljakõrsi kaasa koguma. Õnneks on neid vähestel põldudel

Mõnikord peame ka lambaid ühelt põllult teisele ajama. Mina ATVga, Raikko krossikaga

Oi Kaera Jaan, oi Kaera Jaan..

Jagan mõningaid uudiseid eelmisest nädalast. Uus külvamismasin, millega Raikko peaks hakkama tööd tegema, saabus küll rohkem kui nädal tagasi, aga see ei tähendanud et see töökorras oleks. Selgus, et kaks õpipoissi on selle kahekesi kokku pannud ja seda totaalselt valesti. Küll on rattad vale pidi, küll muttrid ja poldid puudu, torud liiga pikad, asjad kõverad, puudu või tegemata. Ühesõnaga on sellega tükk tegemist olnud ja see uhiuus asi ei ole siiani töökorras, sest polnud õiget inimest kes algusest peale oleks seda õigesti kokku pannud. Mina aga olen juba pea nädal aega vana aga töökorras külvajaga kaera lammaste jaoks külvanud. Algul oli ikka hirmus küll nii suure masinaga nii vastutusrikast tööd teha. Farmer pihtis Raikkole ka, et ma olin väga, väga närvis algul olnud kui ma esimest korda tema järelvalve all sõitsin. Aga et kui ta poole päeva pärast tagasi tuli, siis olin ma rahulik ja asi sujus hästi. Olingi hirmus närvis, ei tahaks küll posti või aeda sellega maha võtta. Olen siiani juba 400ha külvanud ja tunnen et arenemisruumi on siiani, aga iga päevaga läheb aina paremaks ja saan osavamaks. Väike hirm on alati sees, eriti kui aia ääres sõidan, koguaeg vaatan selja taha ja vajadusel korrigeerin. Aiaääred ongi kõige keerulisemad, sest siis ei saa üldiselt automaatjuhtimist kasutada vaid pead vaba käega ise juhtima. Põllu keskel on üldiselt lihtne - automaatjuhtimine peale ja ootad kuni jõuad põllu lõppu, et juhtimine üle võtta ja keerata järgmise rea peale. Vahetevahel on ka takistused teel - kivihunnikud, millest tuleb üle või ümber minna, vastavalt suurusele. Aeg läheb üldiselt kiirelt, sest pidevalt tuleb asjadel silma peal hoida - et vili ja väetis õige õhusurvega tuleks, ega need otsas pole, kive jälgida ja pöörata õigel hetkel. Siiski ootan juba et Raikko külvaja saaks ka hoo sisse ja saaksime koos ühel põllul rallida. Asi nii palju edasi lükkunud, et ehk homme...aga ei tea mis nad jälle homme avastada võivad, mis valesti.

Mina ilmselt homme jälle uuele põllule kaera külvama, võimalik et see viimane kaerapõld ja siis nisu peale üle.

Ahjaa, vahepeal on märkamatult möödunud pool aastat kui viimati jalad Eestimaad puudutasid. Tervitusi teile kaugele ja saatke meile vihma, et vili mühinal kasvama hakkaks! 

Säärane masin külvab, punases kastis on väetis ja vili, mis torude kaudu maa sisse jõuab

Gps'i järgi tuleb end valge joone peale paika panna ja automaatjuhtimisnuppu vajutada, minul käed vabad. Sinine tähistab külvatud ala ja hall külvamata. Kui üksi olen, pean rea vahele jätma, sest traktor ei keera välja kõrvalolevasse ritta

Traktorisse tuleb lõuna kaasa võtta. Näide - täidetud pannkoogid, puuviljad ja shokolaadiküpsis

Õnnelik, sest taas unistus täidetud - sõita suuuure traktoriga suuurel põllul

Tallekese uus elu

Nädal taas möödas ja vahepeal oleme oma esimese palga saanud sellest farmist. Oleme rahul.

Mina olen terve nädala sõitnud traktoriga ja põldu rehitsenud, Raikko nüüd vist juba täiskohaga mehaanik - teeb aina ühele ja teisele masinale hoolduseid. Nüüd nagu hakkavadki asjad töökorda saama ja kõik seisab selle taga, et uus külvamisaparatuur kohale jõuaks, siis tuleb vana masina küljest mõned jubinad võtta ja pole muud kui alustada külvamist. Kõigi eelduste kohaselt juhtub see kõik järgmisel nädalal. 

Väike juhtumi kirjeldus kah - paar päeva tagasi märkas farmer et üks lammas lamab maas aia ääres, uuris ja katsus teda aga aru ei saanud mis viga. Pandi söök ja vesi ette, sõi ja jõi veidi, püsti ikka ei tõusnud. Siis otsustas farmer, et annavad talle mingisugust vitamiinisegu, mis peaks esile kutsuma sünnitustegevuse, sest neil oli kahtlus et lammas on tiine. Järsku kõik avaneski ja farmer tõmbas lambatalle välja. Järgmisel päeval aga lambaema polnud ikka kuhugi liikunud ja nägi hädine välja. Tall oli eemale kalpsanud ja ilmselt läinud süüa otsima, määgis keset põldu teiste lammaste vahel. Lugu lõppes sedasi, et lambaema saadeti paremale elule. Talleke lapsendati farmeri õe poolt, kes peab teda kolm korda päevas toitma, seni kuni tall on piisavalt suur et teistega liituda ja ise hakkama saada. 🐑

Kuna mul on traktoriga päev läbi sõites palju aega mõelda olnud, siis arvasin, et võiks jälle kirjutada veidi, mis Austraalias on teisiti kui Eestis.

Kohati tundub, et Austraalia on mõnes asjas Euroopast 20 aastat maha jäänud. Näiteks farmides või veidi vanemates majades (no mitte väga vanades) saad kraanist tulevat vett reguleerida kahe keeratava nupuga, no nagu kunagi ammu Eestiski oli. Selle õigeks reguleerimise õppimiseks läheb omajagu aega, aga kui asi selge siis mõistad, et kuum vesi tuleb vaid natuke lahti keerata ja siis külma nii palju juurde keerata, et kuum soojaks muutuks. Lihtne! 

Teiseks on internet siin suhtelist aeglane. Väga harjumatu oli alguses - igalpool ei olegi internetti ja isegi kui on, siis on see hüpersupermega aeglane. Aga ajapikku harjub sellega ära, tegelikult polegi seda väga vaja või seal aega surfata. Ja no lisaks telefoni levi on ka nii nagu jumal juhatab.

Mis on siin aga äge on see, et teed võivad olla ühteaegu väga käänulised või siis järsku on nõnda pikk sirge, mis ulatub silmapiirini. Mis on aga hirmus - maanteed on üsna kitsad ja kiirusepiirang on 110, kummaski suunas üks sõidurida. 

Aga nüüd...mõtle mõne toidu peale mida tahaksid süüa, olgu selleks pasta, risoto, burger või lasagne, vahet pole sest..........kõik saad poest sügavkülmast kätte! Ainus vaev mida pead nägema, on see soojaks teha. See on veidi veider, aga võibolla siiski mitte, sest austraallased pidid väga laisad olema. Lisaks tundub mulle, et nad käivad kord kuus poes, sest kärud on kuhjaga toitu täis. Ma ei kujuta ette kui suured nende külmkapid on...

Mis siis veel teisiti? Tanklates ei ole püstolil seda automaattäitmise riivi, et paned selle ette ja sirutad pikast sõidust selga. Ei, siin nii teha ei saa, sest kunagi ammu mõned rumalad austraallased ei osanud seda kasutada. Vaatasid et oi 30dollari eest kütust sai täis ja hakkasid seda sealt välja kiskuma, nii et kõik kohad olid kütust täis. Ja sellest ajast peale pole seda väikest aga vajalikku jublakat Austraalia tanklates. Lisaks sellele, et nad on laisad, on nad ka lollid..vabandust, aga nad ise ütlevad enda kohta sama asja. 

Austraalia kärbsed on küll selle maamuna kõige häirivamad olevused. Nad ronivad su silma, kõrva, ninna ja suhu ja kutsuvad oma sõbrad sama tegema. Nii et sa pead kurja vaeva nägema, et neid oma näost minema saada. Tuul päästab õnneks alati, seega tuulevaiksed päevad on meie suurim hirm ja kärbeste suurim rõõm. Sääsed on siin veidi väiksemad kui Eestis, hammustust pole tundagi, aga järgmine päev sügelus annab tunda ikka küll.

Seda nimekirja jätkan ilmselt ühe korra veel, sest erinevusi näeb igal sammul - siin on sinine ookean, lõputud viljapõllud, iga päev päike soojendamas ja suured kängurud ringi kalpsamas. Alati põnev! 

Vaade väiksest traktorist suurele põllule 🚜

7 päeva

Tööl olles lendab aeg ikka väga, väga kiirelt. Kaks viimast päeva on lihtsalt kuhugi kadunud, nii kähku otsa saanud. Täna oli meie seitsmes tööpäev ja tundub, et farmer on juba meiega rahul, sest uuris millal tagasi tuleme, tema võtaks meid meeleldi viljakoristushooajaks ka tagasi. Pole veel isegi külvama hakanud ja juba räägimekoristusest, hehee. Esmaspäev ja teisipäev koristasime langekuid puid ja oksi, mis Suure Reede tormiga oli traataedadele kukkunud. Ühtlasi parandasime aedasid. Kolmapäeval oli kahe külvamismasina surumisrataste (rattad mis vilja suruvad mulla sisse) hooldamine. Terve päev mässasime nendega, pidi vahetama katkised tihendid ja tavotti igale rattale laskma. Kahe masina peale oli neid ikka mitukümmend. Neljapäev tegime veel hooldustöid, ajasime lambaid ühest aedikust teise ja mina sain käe külge suure John Deere'i väikevennale. Maatükid, mis farmer alles eelmine aasta ostis on kihati umbrohtu täis. Seega pidin põkaga, mille taha oli ühendatud mitmemeetrine umbrohu eemaldamisvidin, proovisõitu tegema. Algul oli päris hirmus, aga farmer istus kõrval ja aitas tählepanu juhtida takistustele, mida märgata - et aia, puu, kivi või posti vastu ükski osa ei läheks. Täna, reedel, pidingi üksi terve põllu sellega üle käima, ca 50ha põldu. Päris palju elekteiposte oli millest ümber põigata, hirmus oli, aga mitte millelegi otsa ei sõitnud. Homme hommikul pean järgmise põllu peale minema ja lõunani seal vurama. Peale lõunat sõidame Perthi mu kursaõe (kelle juures eelnevalt Perthis ööbisime)  sünnipäevale. 

Selline on see põka järelveetava rehaga nagu seda nimetatakse. Hunnik ogadega kettaid mis ringi liiguvad ja tuuste hunnikusse lükkavad.