Jõulud

Vahepeal valdas mind motivatsiooni, energia ja mõttepuudus. Vabandan, et pole kaua midagi kirjutanud ja mu armsad blogilugejad on nõnda pikalt pidanud ootama. Nagu viimati rääkisin siis enne jõule oli palju teha, sai sibulaid pakituid ja meloneid korjatud. 24.detsembri hommikul läksime Raikkoga tööle, sest farmer tahtis veel sibulaid ka korjata. Nali lõppes kahe tunni pärast, kui farmer sai vist aru, et nende sibulatega on ühel pool, liiga kauaks põllule jäänud ja päikese ohvriks langenud. Sellele põllule me enam arvatavasti ei lähe. Aga kaks tundi saime ikka tööd teha ja kirja isegi kolm tundi, sest algselt tahtis ta meid kolmeks tunniks. Jehuu, meile muidugi sobis. 
23.nda lõunal käisime koos saksa paariga jõulushopingul ja ostsime jõuluõhtuks süüa. Sakslased tähistavad ka jõule 24.ndal nagu meie, austraallased aga 25.detsembril. Jõuluõhtuks tegime täidetud mune, singirulle, kartulisalatit. Poest ostsime suure seajalasingi, kallasime üle mee, vahtrasiirupi ja sinepi  glasuuriga ning pistsime ahju. Lisaks olid laual kartulikroketid ja punase kapsa salat. Joogiks valmistasime tekiilaarbuusi. Lõikasime arbuusi seest kuubikuteks ja valasime tekiilaga üle, nii et iga tükike sisaldas vähemal või rohkemal määral tekiilat. Söögilaud oli imemaitsev, kartulisalat maitses täpselt nagu kodus tehtud. Leidsime väga sarnased koostisained. Palju detaile oli jõulutunde saavutamiseks olemas – sealiha, kartulisalat, jõulumuusika, hapukapsalaadne toode ja jõulutuled. Kuid siiski 29kraadises kliimas ilma piparkookide, mandariinide, lume ja kuuseta ei tahtnud jõulutunne tulla. Aga teistmoodi jõulud olid siiski toredad, sest siin teisel pool maakera on paljud asjad teisiti. Nendest räägin veidi hiljem. Meie jõululaupäev möödus siiski kokkuvõttes väga lõbusalt. Peale seda oli meil veel 2 vaba päeva, käisime rannas, mängisime lauamänge ja veetsime niisama aega lõpuks peale 20 päeva töötamist ilma ühegi vaba päevata. 
Kolmapäeval alustasime vana hooga, sibulad ja melonid. Sibulapõllul pidime veevoolikuid maast üles tõmbama. Need nimelt on maapinnast umbes 7cm sügavusel, peal kasvab mõnes kohas ohtralt umbrohtu, nii et see on küllaltki füüsiline tegevus. Minu sõrmed valutavad siiamaani, vahepeal kallistan jäätunud veepudelit, et paistetust ja valu leevendada. Ei ole hullu, kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks või vigaseks. Olge mureta, muidu oleme täitsa terved.

Vana aasta viimased päevad veedame ilmselt traktori seljas sibulaid korjates, sest kolm suurt põldu on vist jäänud. Kuna aga lubab ligi 40kraadist ilma, siis ilmselt on meil palju ootamist nagu täna, sest ilm on sibulate jaoks liiga kuum. Kuumaga muutuvad sibulad õrnaks ja masin teeb nad katki. Täna on meil arvatavasti kolme ja poole tunnine lõunapaus, sest juba on liiga kuum sibulate jaoks. Hetkel on väljas 31 kraadi, õhuniiskus on 95% ja tuul puhub 35-50km/tunnis.

Eile õhtul käisime Raikkoga restoranis, tähistamaks oma seitset koosoldud aastat. Võtsime kaks erinevat valikut, ühel alusel olid mereannid, teisel veiseliha, pardifilee ja lõhetükk. Jagasime kõike. Lauda toodi need siis kahel väidetavalt 440kraadisel laavakivil. Seega pidime ise neid justkui valmistama ja maitsestama. See oli kõige lahedam toiduelamus mis ma siiani kogenud olen ja kõik maitses imehästi. Hinna sees oli veel buffet laud, kus sai salateid ja palju muud juurde võtta.

Ma loodan, et jaksate veel lugeda, kirjutaksin veidi ka erinevustest Eestiga, mis Austraalias siiani täheldanud olen.

*Vasakpoolne liiklus – ilmselt küllaltki esimene asi, mida Austraaliasse tulles märkad, et vaatama pead hoopis paremale esimesena, mitte vasakule. Isegi jalakäijana oli algul keeruline kui teed pidi ületama. Autoroolis oli veel omakorda keerulisem, pidi jälgima et vastassuunda ei keera. Suunatule asemel lülitasime sageli hoopis kojamehed tööle. Paari päeva kuni nädalaga aga harjub ära. Vahetevahel mõtlen, et kui Eestisse tuleme, kas siis on raske Eesti liiklusega harjuda. Kindlasti, sest jõuan järgmise punkti juurde:

*sõbralikkus – nii liikluses, poes kui tänaval, kõik on abivalmid ja rõõmsameelsed. Jah, vahel küll mõtlen et see on teeseldud, aga vahet pole, sest peamine on see, et see nakkab. Kui inimesed sinu ümber ei stressa ja naeratavad, siis teed sa sama. Liikluses arvestatakse teistega, lastakse kenasti vahele ja üldiselt keegi kurjaks ei saa, kui sa just ise nahaalselt ette ei keera, siis näidatakse keskmist sõrme. Meil pole õnneks selliseid juhtumisi olnud, pole meie näidanud ja pole meile näidatud.

*igal pool kuuled küsimust: „How are you?“ (kuidas läheb). Algul oli harjumatu, et iga kassapidaja või ükskõik mis poe müüja seda küsis. Mina esialgu ei vastanud midagi, sest arvasin, et sellele ei pea vastama. Tegelikult on aga viisakas siiski vastata ja sama vastu küsida. Mõned kliendid langevad lausa pikemasse vestlusesse kassapidajaga, aga see on tavaline ja kassasabas ka keegi kurjaks ei saa. Ootad kannatlikult kui kassapidaja lõpetab vestluse kliendiga. Küll aga on vestlus pigem võib olla ainult väikeses linnas, ei mäleta et Perthis seda oleks olnud. Väikeses kohas inimestel arvatavasti ongi rohkem aega.

*maanteel tervitatakse – kui Eestis viskavad vaid mootorratturid ja rollerijuhid käppa, siis siin autojuhid, väljas pool asulaid. Minu meelest veider, aga nosiin harjub lõpuks kõigega.

*austraallased kasutavad tundmatuid väljendeid ja lühendeid. Näiteks Mc'Donalds on Macca (isegi telereklaamis), smoko on suitsu või kohvipaus ja g'day tähendab tervitust. Erinevaid sõnu ja väljendeid on sadu. See ongi põhjus miks austraallastest mõnikord raske aru saada, me pole kursis nende sõnavaraga. Söögi alla ja peale võib kuulda väljendit "no worries" ( pole tänuväärt/ pole probleemi). Meie teame seda vast kui "you're welcome".

*ja lõpetuseks - siin on öösel megapalju tähti taevas. Täht tähe küljes kinni. 

Vot nii. Aitäh sulle, et jaksasid oodata mu blogipostitust ja selle ka läbi lugeda. Õhtul panen ka terve rea pilte kõigest millest pole pilte pannud.

Seniks pilt lõunauinakut tegevast tolmusest Raikkost.