Arbuusid, arbuusid. Aga sibulad?

Tundub, et nädalas korra kirjutamine hakkab traditsiooniks saama. Pühapäeval oli meil õnneks ainult kolme tunnine tööpäev, sest sibulad said otsa. Oi ei mitte päris otsa, neid veel kastides ja põldudel palju, aga nad pole veel piisavalt kuivanud pakkimisks. Läksime Raikkoga peale tööd linna ja proovisime head kalapüügi kohta leida. Leidsime ühe väikese katkise silla, aga sinna saab vaid väga tuulevaikse ilmaga minna, sest lained muidu suured. Pärast käisime kohvikus, mina võtsin kokteili, Raikko limonaadi ja sõime krevette, mis olid vist filotaignas. Väga mõnus oli. Esmaspäeval läksid mehed teise farmeri juurde arbuuse korjama, naised läksid teise põllu peale vana plastikkile ja veevoolikuid üles kangutama. See polnud üldse lihtne töö. Kes teab kui kaua see seal juba oli olnud, maa oli kohati kivikõva. Muidu võetakse need üles vahetult peale traktori käimist, traktor tõmbab pinnase nõnda üles et saaks kile ja vooliku hästi kätte. Aga seal oli ainult pudru ja kapsad traktorist järel, aja kiletükikesi taga ja kanguta neid maa alt välja. Põllul kohtasin palju väikseid hiiri ja mitut mürgist ämblikku redback. Redback on üks kardetuim ämblik Austraalias, sest on võimeline tapma inimese. Küll aga ei ole seda juhtunud juba üle 50 aasta, sest on olemas vastumürk. Igal aastal teavitatakse umbes 2000 redbacki hammustusest, mida võib tegelikult olla kordades rohkem, sest alati ei olegi vaja vastumürki. Oleneb, millised sümptomid peale hammustust esinevad. Kui on tugev valu, punetus ja lokaalne higistamine, siis ilmselt läheb see 24 kuni 48 tunni jooksul ise ära. Kui aga lisaks eelnevale esineb ka peavalu, oksendamine, kõrge vererõhk, valu rinnus, üle keha higistamine, siis tuleb minna haiglasse vastumürki saama. Neid ämblikke leidub palju, tuleb vaid loota et mina pole see, kes ämbliku koju juhuslikult tungib ja ta enda kaitseks hammustab. Kui väga hästi läheb, on see vaid hoiatav hammustus ilma mürgita. 

Me müttasime seal põllul veel teisipäeva hommikul ka kolm tundi, peale seda läksime rohima meloni põllule. Seal palju rohida pole, need on uued taimed ja meie poolt korduvalt rohitud, et vältida metsa kasvamist. Naistel on täna juba teine vaba päev, meid arbuuse korjama ei lasta, sest see olevat meeste töö. Nojah, eks me siis maiustame koju toodud arbuuside kallal, mis on sõna otses mõttes põllusoojad. Megamega magusad ja mahlased! Nüüd tean ka täpselt kuidas head arbuusi ära tunda. See otsa värvuse või suuruse vaatamine on müüt. Ainus õige tegevus on koputamine. Arbuus tuleb kätte võtta ja labakäega peale koputada, mida heledam hääl on, seda õigem on ta müügiks. Aga et leida õige arbuus kohe söömiseks, peaks hääl olema veidi tumedam, aga mitte liiga tume, sest siis on juba üleküpsenud. Kohe söömiseks arbuusid jäävad põllule, süüakse põllul janu pärast ära või rändavad peale tööd meestega koju kaasa, sest kui mõni selline peaks kliendi(mitte lõpptarbija) juures juhuse tahtel lahtilõigatama, siis saab farmer kõikide ostetavate kastide pealt vähem raha. Kui 10st kastist lõigatakse lahti 10 arbuusi ja kõik on ideaalsed, saab farmer maksimum summa. Seega arbuusupõllul pead sa olema hea arbuusikoputaja. 

Mina oma vabadel päevadal pole suurt midagi teinud, randa pole saanud minna, sest väga tuuline on. Kui seal päevitada, siis oled liivakäkk. Seega ma koristasin, pesin pesu, käisin poes, tegin süüa ja lebotasin niisama. Homme tahaks juba väga tööle minna, õhtul selgub kas saame.
Ma ei tea, miks blogi väidab, et täna on kolmapäev. Neljapäev on siiski ja homme algab meil suvi.

Lexi saadab tervitused oma tavapärases sügamist nuruvas poosis.

Üks kuu ongi täis, aeg tõesti lendab

Eile oli meie siin oldud aja kõige kuumem päev, ilmselt tähistamaks meie ühte kuud Austraalias. Sooja oli 40 kraadi pluss päike, see ju üle 50 kraadi! Meie tööpäev kestis vaid 5 tundi, sest ülemus arvas, et mitte meie jaoks ei ole kuum, vaid hoopis sibulate. Sibulad lähevad soojaga pehmeks ja on kergesti kahjustatavad. Aga hurraa, see tähendas, et meie ei pea ka enam selles kuumuses sulama. Tegime seltskonnaga plaani, et lähme 50km kaugusele snorgeldama. Kuna kellelgi veel varustust polnud, siis sõitsime linna ja ostsime. Raikkoga soetasime kahe peale ühe, aga kahetsesin seda niipea kui vette jõudsime. Ilm oli soodsalt tuulevaikne ja vesi ilus läbipaistev. Seal pole küll nii värviline kui Egiptuses, aga siiski on üht-teist vaadata. Seega tegime vahetustega, läksin pärast koos sakslannaga veealust maailma uudistama. Äärmiselt tore poolpäevak rannas oli. Raikko küsis: "Kas see ongi paradiis?" Tundub et oleme nii põrgu (see umbrohumetsa langetamine) kui ka paradiisi ära näinud. 

Täna peaks olema palgapäev. Nädalavahetuse kohta veel ei tea, kas töötame või ei, väga vahet ei olegi. Töötades teenime raha, vabal päeval lööksime raha ja aega ilmselt lihtsalt surnuks. 

Ausalt, oleme elus veel

Oh appi, nädal aega pole sõnagi kirjutanud. Pole vist midagi mõttesse tulnud, millest pajatada. Proovin meie nädalast ülevaate teha.

Meil on palju tööseisakuid olnud sibulasorteerimismasina pärast, mis pidevalt annab endast mingi veaga märku. Elektrikut nägime eelmine nädal masina kallal vist kolmel päeval. Vahepeal olid meil seetõttu ainult 3-4 tunnised tööpäevad. 

Pühapäev oli meie esimene vaba päev farmis olles. Laupäeva õhtul käisime kambakesi poes - ostsime grillimiseks, näksimiseks ja joomiseks head, paremat. Mängisime beer pongi (kes ei tea mis see on, googeldab, ma ei jaksa trükkida), väga lõbus oli. Pühapäeval käisime rannas, ma otsustasin et päikseprillidega oleks tore ookeanisse hüpata, sinna ookeani sügavustesse need ka kadusid. Ups. Egas midagi, läksime apteeki uute järele. Jah, siin müüakse apteegis päikeseprille. Ja apteek on ainuke koht, mis peale toidupoe pühapäeval avatud on. 

Esmaspäev ja teisipäev möödusid kuidagi väsimuse rütmis, selline tunne nagu see üks vaba päev rikkus õige magamisrütmi täitsa ära. 

Kuna siin linnas midagi teha pole, peale kalastamise, võttis Raikko pähe, et tal on õnge vaja. Nojah, kui ta juba midagi pähe võtab, siis ta selle ka teoks teeb. Esmaspäeval laenasime prantslaselt ridva ja käisime proovimas. Näkkas küll, saime pisikesi kalu, lasime tagasi. Raikkos kasvas huvi veel enam, kui kuulis farmerilt kui pirakaid kalu too on siitkandist saanud. Teisipäeval tegi ta oma soovi teoks ja ostis õnge koos kõige sinna juurde kuuluvaga 227 dollari eest. Polegi väga suur summa. Ühe ja poole päeva palk. Muidugi läksime ka kohe testima, mina võtsin prantlase antud veidi väiksema õnge. Väga mõnus küllaltki tuulevaikne õhtu oli (mis viimase aja megasuuri tuuli arvestades oli üllatav). Lõplikuks saagiks oli kaks veidi suuremat ahvenalaadset kala. Näkkas seal päris palju ja püüdsime mitmeid väikseid kalu, mis tagasi lasime. Seal peaks muidu suuri ka olema, aga no alustasime ikka tasa ja targu. Täna küpsetasime ahjus need kaks ära. Väga maitsvad ja mahlased olid, peale raputasin ainult veidikene soola, ookeanivesi lisas kalae juba oma maitse. Suurepärane õhtusöök. Kindlasti lähme veel kalale. 

Täna oli mega kuum päev, 33 kraadi pluss kõrvetav päike. Pakkisime usinalt sibulaid ja jõime ohtralt vett. Täna tuli vist 40 tonni sibulaid täis. Perthis siis nimelt ostetakse iga päev umbes 40 tonni sibulaid. On vast õgardid, aga no Perth on ka Lääne-Austraalia suurim linn. Linnas elab ligikaudu 2 miljonit inimest ja pindala on 6300 ruutkilomeetrit, mis on kogu Harjumaast veel peajagu suurem. 

Oh sibulaid meil siin jagub ja homme pidavat tulema veel kuumem päev kui täna, ligi 40 kraadi. Varjus! Teeme tööd, näeme vaeva, siis tilgub ka higi.

Nädala lühikokkuvõtte lõpetan Raikko sõnadega: "Ma olen väga väsinud." Head ööd! Järgmine kord katsun pilte ka lisada. 

Täna tööle? Ei tea

Eile oli meil omamoodi põldude rohimine, kus on alles noored melonid ja pidime kõik vaod ja taimed läbi käima, iga väiksemagi umbrohu ära võtma. Tegime seda 4 tundi ja läksime pausile, peale seda selgus, et farmer Michael on linnas koosolekul ja et meie edasine päev on vaba. Kõik olid positiivselt üllatunud. Käisime pesemas ja läksime koos majakaaslase Anaga linna. Kuna tal saab varsti aasta Austraalias täis, läheb ta tagasi Saksamaale ja ta tahtis saata ühe koti juba ees ära, et ta ei peaks liiga palju pagasit lennukile võtma. Käisime postkontoris ja poes, ostsime nädala toiduvarud. Vahelduseks oli mõnus, et aega peale tööd on veidi rohkem. Eile oli väga lämbe päev, tänane tundub, et on sama. Pidime täna tööd alustama kell seitse, aga hommikul ütles farmer, et ta annab teada, kui saame tööd alustada. Kui ta tavaliselt selliseid asju ütleb, siis ei anna ta põhjendusi ega oska ka öelda aega, millal alustame. See on veidi häiriv, lihtsalt oodata.Midagi teha väga ka ei saa, sest iga hetk võib tulla kutse tööle. Kell on juba pool 11 ja me isegi ei tea, kus farmer hetkel on. Seniks pildikesi meie elust.

 Noor melonipõld ja pisike umbrohututike melonitaime all.

 Sibulaid pakkida on veel oi kui palju, lisaks on veel mitu põllutäit.

 Sibulakorjamismasin.

 Sõbralik koeratüdruk Lexi.

 Sibulaid on igas erinevas suuruses. See pole veel kõige suurem. Kõige suurem on siiani olnud 1,3 kg.

 Vahva lind, kes iga hommik teeb hirmsat kära, ilmselt tülitseb naisega.

Kreisi teisipäev

Täna hommikul ärkasime veidi segaste tunnetega, sest õhtul selgus, et alustame hommikul kell 7, tavapärase kuue asemel. Me ei hakanud pärima, et miks. Läksime siis oma igapäevasesse kogunemispunkti ja ootasime farmerilt juhiseid. Selgus, et sibulakorjamismasin on katki, traktorirehv on katki ja  sorteerimismasin on katki. Oh ei! See tähendas jälle rohimist (metsa langetamist)! Nojah, pidime oma saatusele vastu astuma, korjasime oma tavapärase metsalangetuse varustuse kokku  - veepudelid, kindad ja kõblad ning asusime peaaegu et teele, kui selgus, et rohimiskäärid on kõik teise bagi (väike igast küljest avatud neljaveoline sõiduk) peal, millega üks tüdruk oli banaanipõllule sõitnud. Mis seal ikka, tuli ilma hakkama saada. Tavaliselt lähme kahe bagiga, aga seekord oli meil vaid üks, aga inimesi kahe jagu. Seega tuli teha kaks tiiru, et kõik jõuaksid kilomeetri kaugusel asuvale põllule. Kohale jõudes valdas taaskord, oh ei tunne. Õudne mis mets meid ees ootas – nabani ja kõrgemale ulatuv umbrohi ja selle sügavustes valgust vajavad kõrvitsad (pildid lisasin allapoole). Võtsime kõblad kätte ja katsusime sealt metsast enda motivatsiooni hakata leidma. Peale nelja tunni möödumist ei jõudnud me just kuigi kaugele, önneks saabus päästev lõunaaeg ja tõttasime tagasi farmi. Peale tunni ajast pausi selgus, et saame taas sibulaid hakata pakkima. Jehhuu! Tegelikult on vahel metsa langetada tore, aga põhitööna teeksin ma siiski sibulasorteerimist. Aga ega see sibulate pakkimine täna liiga lõbusalt ei möödunud. Oli palju vahejuhtumisi. Kaks alusetäit kottidesse pakitud sibulaid lagunes laiali, sest keegi ei suutnud korralikult enne võrgu ümber panemist teibiga sibulaid kokku tõmmata. Farmeri kkäepikendusel James’il, kes sibulakaste tõstukiga masinasse tõstab, kukkus kaks kasti sibulaid ümber. Raikko tõttas appi neid kokku korjama ja teised jäid usinalt ka tema sibulapakkimist teostama. Vahepeal oli veel paar väiksemat äpardust, mis said kiirelt likvideeritud. Päeva lõpuks saime siiski kena 12 tonni sibulaid pakitud, teeha on veel kordades sama palju, aga meile sobib.

Piltidel on metsakasvanud kõrvitsapõllu rohimine,  meie armas grill ja istumisnurk, mis on eelmiste üürnike meisterdatud ning sibulaid täis veoauto. 

Esimene palgapäev

Täna oli juba meie kaheksas tööpäev ja esimene palgapäev. Tegelikult peaks olema palgapäev iga kahe nädala tagant neljapäeval, aga seekord hilines. Vähemalt ei jäänud tulemata. Seega meie saime palga nelja päeva eest (E-N), järgmine peaks teoorias tulema järgmise nädala neljapäeval. Nädala üür on farmis 200 dollarit (130 eurot)kahe peale. Söögi ostame ja teeme ise, selle peale läheb meil nädalas umbes 100-150 dollarit(65-100 eurot), oleneb mida ostame. Puuviljad ja juurviljad on sageli tüki hinnaga ja seega veidi kallid, aga ostame neid siiski, sest need maitsevad lihtsalt imeliselt. Pole Eestis kunagi saanud nii mahlaseid mangosid ja nii ideaalselt küpseid avokaadosid.  Lihadest on veiseliha siin kõige odavam, kana ja siga on kallimad. Lahja ja kange alkohol on kallid. Vein tundub kõige mõistlikum ost. Raikko ostis 24-se kasti õlut(mida rohkem ostad, seda odavam ju kokkuvõttes on), sest siin töötajate seltskonnas väike traditsioon peale rasket tööpäeva üks karastav 0,33l õlu juua. Mina seda traditsiooni väga rangelt ei jälgi, aga Raikko küll naudib jahutavat õlut õhtuti. Lisaks hakkab ilmselt iga kuu telefoniinterneti peale raha minema, kuna wifit siin farmis ei ole. 60$(40eur)eest kuus saab 10GB internetti ja piiramatult kõned ja sõnumid Austraalia võrgus.

Summad võivad esmapilgul tunduda suured, aga töötasu on ka korralik. Raske uskuda, et Eestis teenindajana töötades sain kordades vähem palka, kui siin rohides. Muidugi ei tule see raha kergelt, see on saavutatud läbi vaeva, paari pisara ja valutavate liigeste. Iga algus ongi raske, aga peale nädal aega töötamist ei paista enam asi üldse nii hull. Plaan on meil selline, et minu palga säästame ja Raikko palgast elame, millest farmis elades jääb ilmselt ka osa järgi. Seega rahapuu meie oma kodu fondi jaoks on istutatud.

Tööst ma väga ei vatra, sest endiselt pakime sibulaid. Tonnide viisi on tehtud ja tonnide viisi on veel teha. Ametikohad on jäänud samaks, mina sorteerin mittekõlbulikud sibulad ilusate seast välja ja Raikko pakib kõige suuremaid sibulaid kottidesse. Ilm on olnud kahel viimasel päeval meeletult tuuline, nii et sibulakoored ja muu sodi lendab kõrgustesse ja kaugustesse. Pärast tööpäeva lõppu peame kõik masina ümbruse puhtaks kraamima, säärase tuulega on seda aga väga keeruline teha. Pühid harjaga kokku ja paari sekundi pärast on see kõik laiali lennanud. Aga lõppude lõpuks saame ikka üheksakesi koristatud.

Pilte pole väga jõudnud hetkel teha, aga kui tekib aega, eks siis postitan neid ka.

Tervitused kodumaale! Sööge meie eest ka musta leiba! 

PS! Raikko soengus olen süüdi mina, nüüd käib vähemalt õhk läbi.

)

Sibulate pakkimine, start!

Hommikul ärkasime küllaltki teadmatuses nagu alati. Terve nädal oleme oodanud, millal rohimine lõppeb(mis tegelikult ei lõppe kunagi, sest põlde on palju) ja sibulate pakkimine algab. Saime siis farmerilt juhised, kuhu põllule taas rohima minna. Ta ütles, et paari tunni pärast ehk algab sibula pakkimine, kõik olid taas skeptilised. Möödus paar tundi, möödus kolm, möödus neli ja siis lõpuks tuli teade, et nüüd algab sibulate pakkimine, mida mõned meist on oodanud juba kolm nädalat, osad kuus nädalat ja meie Raikkoga kõigest neli päeva. Farmer jagas meile tööülesanded kätte ja pani meid positsioonidele äärmiselt suure masina taha, mis on ikka paarkümmend meetrit pikk erinevate soppidega. Mina, koos kahe teise tüdrukuga saime sibulasorteerija rolli, kus me pidime kahjustatud või valet värvi (hetkel pakime valgeid, aga mõni üksik punane ja pruun võib ka sattuda hulka) sibulad välja praakima. Lisaks tuleb sibulapealsed, mida eelmises etapis olev masin pole ära võtnud, lõigata. Raikko ülesanne oli sibulasodi lükata lindile, et see siis veoautokasti suunduks. Lisaks pidi ta pakkima kõige suurema läbimõõduga (95mm ja suuremad)sibulaid. Kuna neid hetkel väga palju ei ole, siis peamiselt lükkas ta sibulasodi lindile ja vahepeal kiikas eemaloleva pakkimismasina poole, kas kottidesse on 10kg sibulaid kogunenud, et need siis sulgeda ja alusele panna.

Seekord töötame terve nädalavahetuse, ilmselt seetõttu, et pakkimine on nii palju edasi lükkunud. Võimalik, et meie tööpositsioonid muutuvad, et ei oleks nõnda üksluine sama asja teha, aga eks näis mis nädalavahetus toob.  Kokku on masina ümber meid 9, lisaks kaks farmerit ja üks abikäsi ning väga uudishimulik koer Lexi. 

Paar pilti sibulamasinast lisan ka, et tekiks väike ettekujutus.

Uute uudisteni!