Esimene palgapäev

Täna oli juba meie kaheksas tööpäev ja esimene palgapäev. Tegelikult peaks olema palgapäev iga kahe nädala tagant neljapäeval, aga seekord hilines. Vähemalt ei jäänud tulemata. Seega meie saime palga nelja päeva eest (E-N), järgmine peaks teoorias tulema järgmise nädala neljapäeval. Nädala üür on farmis 200 dollarit (130 eurot)kahe peale. Söögi ostame ja teeme ise, selle peale läheb meil nädalas umbes 100-150 dollarit(65-100 eurot), oleneb mida ostame. Puuviljad ja juurviljad on sageli tüki hinnaga ja seega veidi kallid, aga ostame neid siiski, sest need maitsevad lihtsalt imeliselt. Pole Eestis kunagi saanud nii mahlaseid mangosid ja nii ideaalselt küpseid avokaadosid.  Lihadest on veiseliha siin kõige odavam, kana ja siga on kallimad. Lahja ja kange alkohol on kallid. Vein tundub kõige mõistlikum ost. Raikko ostis 24-se kasti õlut(mida rohkem ostad, seda odavam ju kokkuvõttes on), sest siin töötajate seltskonnas väike traditsioon peale rasket tööpäeva üks karastav 0,33l õlu juua. Mina seda traditsiooni väga rangelt ei jälgi, aga Raikko küll naudib jahutavat õlut õhtuti. Lisaks hakkab ilmselt iga kuu telefoniinterneti peale raha minema, kuna wifit siin farmis ei ole. 60$(40eur)eest kuus saab 10GB internetti ja piiramatult kõned ja sõnumid Austraalia võrgus.

Summad võivad esmapilgul tunduda suured, aga töötasu on ka korralik. Raske uskuda, et Eestis teenindajana töötades sain kordades vähem palka, kui siin rohides. Muidugi ei tule see raha kergelt, see on saavutatud läbi vaeva, paari pisara ja valutavate liigeste. Iga algus ongi raske, aga peale nädal aega töötamist ei paista enam asi üldse nii hull. Plaan on meil selline, et minu palga säästame ja Raikko palgast elame, millest farmis elades jääb ilmselt ka osa järgi. Seega rahapuu meie oma kodu fondi jaoks on istutatud.

Tööst ma väga ei vatra, sest endiselt pakime sibulaid. Tonnide viisi on tehtud ja tonnide viisi on veel teha. Ametikohad on jäänud samaks, mina sorteerin mittekõlbulikud sibulad ilusate seast välja ja Raikko pakib kõige suuremaid sibulaid kottidesse. Ilm on olnud kahel viimasel päeval meeletult tuuline, nii et sibulakoored ja muu sodi lendab kõrgustesse ja kaugustesse. Pärast tööpäeva lõppu peame kõik masina ümbruse puhtaks kraamima, säärase tuulega on seda aga väga keeruline teha. Pühid harjaga kokku ja paari sekundi pärast on see kõik laiali lennanud. Aga lõppude lõpuks saame ikka üheksakesi koristatud.

Pilte pole väga jõudnud hetkel teha, aga kui tekib aega, eks siis postitan neid ka.

Tervitused kodumaale! Sööge meie eest ka musta leiba! 

PS! Raikko soengus olen süüdi mina, nüüd käib vähemalt õhk läbi.

)