Hommikul ärkasime
küllaltki teadmatuses nagu alati. Terve nädal oleme oodanud, millal rohimine
lõppeb(mis tegelikult ei lõppe kunagi, sest põlde on palju) ja sibulate
pakkimine algab. Saime siis farmerilt juhised, kuhu põllule taas rohima minna.
Ta ütles, et paari tunni pärast ehk algab sibula pakkimine, kõik olid taas
skeptilised. Möödus paar tundi, möödus kolm, möödus neli ja siis lõpuks tuli
teade, et nüüd algab sibulate pakkimine, mida mõned meist on oodanud juba kolm
nädalat, osad kuus nädalat ja meie Raikkoga kõigest neli päeva. Farmer jagas
meile tööülesanded kätte ja pani meid positsioonidele äärmiselt suure masina
taha, mis on ikka paarkümmend meetrit pikk erinevate soppidega. Mina, koos kahe
teise tüdrukuga saime sibulasorteerija rolli, kus me pidime kahjustatud või
valet värvi (hetkel pakime valgeid, aga mõni üksik punane ja pruun võib ka
sattuda hulka) sibulad välja praakima. Lisaks tuleb sibulapealsed, mida
eelmises etapis olev masin pole ära võtnud, lõigata. Raikko ülesanne oli
sibulasodi lükata lindile, et see siis veoautokasti suunduks. Lisaks pidi ta
pakkima kõige suurema läbimõõduga (95mm ja suuremad)sibulaid. Kuna neid hetkel
väga palju ei ole, siis peamiselt lükkas ta sibulasodi lindile ja vahepeal
kiikas eemaloleva pakkimismasina poole, kas kottidesse on 10kg sibulaid
kogunenud, et need siis sulgeda ja alusele panna.
Seekord töötame
terve nädalavahetuse, ilmselt seetõttu, et pakkimine on nii palju edasi
lükkunud. Võimalik, et meie tööpositsioonid muutuvad, et ei oleks nõnda
üksluine sama asja teha, aga eks näis mis nädalavahetus toob. Kokku on masina ümber meid 9, lisaks kaks
farmerit ja üks abikäsi ning väga uudishimulik koer Lexi.
Paar pilti sibulamasinast lisan ka, et tekiks väike ettekujutus.
Uute uudisteni!
Kas need sibulad nutma ka ajavad või on mahedad?
VastaKustutaPisarad olid vahepeal silmas küll. Seega ilmselt pole mahedad
Kustuta