10 päeva Kängurumaal

Oleme tänaseks teisel pool maakera olnud 10 päeva. Kohati on tunne nagu see aeg oleks juba olnud palju pikem. Katsun aeg-ajalt midagi kirjutada, ilmselt mitte liiga tihedalt.

Aga alustan algusest.

Kõik lennud möödusid meil päris sujuvalt.

AirBalticul saime üllatushommikusöögi, täitis kõhtu küll. 

Amsterdam tekitas kuidagi mõnusalt koduse tunde, kuna olime juba kolmandat korda seal. 

Heineken oli lennujaamas kohustuslik.

Peale pooleteist tunnist lennujaamas olemist, mis möödus väga kiirelt, suundusime järgmisele lennule Amstedam - AbuDhabi. Ootasime ärevalt, mida sellel lennul head pakutakse.

See oli kõikide lendude parim toit.

Juua sai mida iganes vaid soovisid ja telekast sai valida uute ja vanade filmide seast omale meelepärane.

Abu Dhabisse jõudes olime mõlemad juba päris väsinud, aga ees ootas veel 10h lendamist.  Viimane lend venis ja venis, tundus nagu oleks lennanud 20 tundi. Mugavat asendit magamiseks oli suhteliselt võimatu leida. Peale lennukist välja saamist tõdesime Raikkoga mõlemad, et me ei taha tükk aega lennata. Austraalia piirikontroll läks tõrgeteta. Lennukis antakse väike sedel, kus on erinevad toiduainete jms kohta küsitud, et kas sul midagi neist kaasas on. Kuna olime märkinud, et võtsime ravimeid kaasa, siis pidime seletama, et mis meil täpsemalt on. Pagasit ette näitama ei pidanud. Ehk siis kõik hirmujutud, mida kuulnud olime, meile ei kehtinud. Midagi ära ei võetud, no ega me midagi söödavat peale shokolaadi kaasa ei võtnudki, seda deklareerima ei pea. Lennujaamast väljudes tervitas meid väike vihmasabin ja 20kraadi. Eesti -4kraadist tulles tundus see päris soe. Võtsime takso ja sõitsime oma uude ajutisse koju, mis asus Perthi lennujmaast 30minuti autosõidu kaugusel, linnast veidi väljas. Meid võttis vastu üks äärmiselt sõbralik ja abivalmis Eesti paar, kelle juures elas veel üks Eesti noormees. See nädal, mis me nende juures veetsime oli väga informatiivne ja lõbus. Nädala jooksul tellisime pangakaardi, tegime TFN numbri, mis on töötamiseks vajalik, telefoni numbri ja jõudsime ka oma esimese Austraalia auto osta ning Raikko nimele kirjutada. Autoks on 2000.aasta Toyota Corolla, maksis 1800doltsi. 

Teisipäeval saime tüdrukult, kes majas elas, mangofarmeri kontaktnumbri. Helistasime talle ja ta ütles, et mangosid saaks korjata alates detsembri lõpust. Ta andis ühe teise farmeri kontakti, kes tegeleb köögiviljade ja banaanidega. Helistasime talle ja ta palus neljapäeval helistada uuesti, et ehk selleks ajaks leiab meile midagi. Koht asus meist 900km kaugusel põhja poole. Langetasime otsuse, et kimame neljapäeva hommikul sinna, et siis oleksime kohe valmis tööga pihta hakkama.  Alustasime 6.20 hommikul ja kella viieks õhtul olime kohal. Väikese linna nimi on Carnarvon ja siin on palju farme, ikka megapalju ja suured farmid. Tuiasime linna läbi ja enamus farmidel on sildid "no work", olime juba meelt heitmas, et mis toimub kas siit ei saagi tööd. Helistasime uuesti tollele viimasele farmerile ja ta palus, et tuleksime järgmine päev, kuna ta oli sõpradega väljas. Otsisime kõige odavama majutuse ning magamise öö väga armsas majakseses, kus oli köök, suurtuba, magamistuba ja dušširuum. Hommikul läksime esimese asjana farmeriga kohtuma. Meid võttis vastu äärmiselt sõbralik farmer Michael. Kuna ta ise parasjagu toimetas millegi kallal, siis juhatas meid meie uude elamisse ja ütles, et töö algab esmaspäeval. Olime veidi pettunud, sest tunne oli selline, et tahaks kohe pihta hakata. Nojah, tuli sisustada kolm päeva. 

Pisike sisalik nagu eestis. Teel Carnarvoni nägime ikka ka kuskil 30-50cm sisalikku üle tee jooksmas. Temperatuur poolel teel oli 37 kraadi ja tunne oli autost välja astudes nagu keegi oleks just leili visanud. Jäätis sulas enne kui selle pakist välja võtta jõudsime. Carnarvonis on temperatuur kuskil 27kraadi. 

 
 Rannad on siin imeilusad ja ookean sinine.

Farmeri koer Lexi, kes on ülimalt sõbralik ja pailembeline Austraalia karjakoer. 

Ülemine ämblik õnneks vist tuppa ei kipu, vasakul olev oli meil toas, aga inimesele pole ohtlik.

Teel siia kohtasime lisaks kängurutele, kitsedele ja sisalikele, ka emu.

 
Täna käisime 50km eemal vaatamas nähtust, kus ookaeni vesi purskab uuristatud aukudest suure hooga välja. Seal nägime ka vahvat rohelist krabi.  

Randa jätsime liivast tehtud naise silueti.

Sisustada jääb veel üks päev ja esmaspäeval hakkame pakkima sibulaid, palka saame veidi üle 22dollari tunnis ja ärkama peab kella 6 aeg. Sibulakotid kaaluvad 20kg, trenni saab kõvasti teha.