Põllutöö

Eile oli meie esimene tööpäev kaugel Austraalia mandril. Laupäeval saime farmeri jutust aru, et esmaspäeval hakkame sibulaid pakkima, pühapäeval aga selgus, et kuna teised backpackerid ei ole meloni põllu rohimist veel lõpetanud, siis alustame sellega ja pärast teeme sibulaid. Esmaspäeva hommikul selgus, et ei täna me siiski sibulaid ei korja ega paki, sest sibulakorjamismasin ei tööta veel. Nojah, 8 tundi rohimist ootas meid ees. Põllul on metsakasvanud melonid, mille vagude vahed tuleb kõblalaadse asjandusega puhtaks peksta ja vagudest, kus taimed kasvavad, tuleb käsitsi mets(umbrohi) välja tõmmata või siis tangidega maha nüsida. Osad puud(umbrohi) tulevad kergemalt välja ja osasid on võimatu tõmmata, siis tuleb nii madalalt kui võimalik juukselõikust neile teha(nii me seda tegevust siin nimetame). Miks me neid puudeks nimetame  -  mõned umbrohud on pool meetrit , meeter ja rohkemgi kõrged. Eestis rohimisega seda väga võrrelda ei anna.

Tegime hommikuse vahetuse ära (kella 6-11ni) ja saabus lõunapaus, mis on siin 2h, väga vajalik, et kangetel lihastel puhata lasta . See aeg on päevas ka kõige kuumem, kus päike lõõmab ja tuult pole. Tuul tuleb tavaliselt kella kahe paiku ja sellega koos on tööd tunduvalt kergem teha. Pärast läksime jälle põllule tagasi ja veel 3 tundi rohimist. Kui päev läbi sai, valmistasime endale maitsva õhtusöögi ja siis viskasime pikali, jalad seinale. Uni tuli juba varakult, kella kaheksa aeg. Magama läksime mõttega, et hommikul paar tundi rohime ja siis tuleb sibulatrall.

Täna hommikul lõpetasime melonipõllu viimased vaod. 3 meest läks juba kell 7 sibulaid korjama, sibulatraktoriga. Kui me kõik ülejäänud olime põlluga ühele poole saanud, lootsime,  et saame ehk ka sibulatega tegelema. Tagasi farmimaja juurde jõudes selgus aga, et me peame teisele põllule minema kõrvitsaid rohima. Oh jee!! Veel rohimist! See põld on ikka konkreetne põrgu, seal on rohkem metsa kui kõrvitsaid. Seega täna ka veel sibulatega tegeleda ei saanud, aga noh lootus on jälle homse peal. Eks näis, mis homne toob.

Jalad on valusad, selg on valus, käed on rakkus ja katki. Aga allaandmise tunnet veel ei ole. Iga päev, iga tund ja iga minut leiame enda jaoks midagi motiveerivat.  Olgu selleks siis taamal asetsev veepudel, peagi algav lõunapaus, lõppev tööpäev, kasvavad musklid või raha.

Vot nii.

Sibulaid pikkisilmi ootama jäädes ja koduseid tervitades, Krissu ja Raikko!