Viimased kaks ööd veetsime küllaltki luksuslikus hotelli Ubudis. Erines kõikidest teistest majutustest veidi kõrgema hinna poolest, trumpas teisi oma viie basseiniga ja rikkaliku hommikusöögiga. See ei tähenda seda, et meie teised majutused oleksid kuidagi kehvemad olnud, üldse mitte, igaüks meeldis meile millegi poolest. Aga viimane majutus oli broneeritud natuke teistsugune Raikko sünnipäeva puhul. Saabusimegi sinna samal päeval kui Raikko mulle ettepaneku tegi. Hommikul olime asjad hotelli vastuvõttu viinud ja siis käisime koskede juures. Pärast tulime tagasi ja oli väike segadus toaga, mis sai aga kenasti lahendatud. Õhtul käisime väljas söömas ja kohtasime vahvaid leedukaid, kelleaga veidi aega veetsime. Tagasiteel hotelli väänasin ma meetri kõrguselt hüpates jala nii ära, et hommikul oli jalalaba väga paistes ja käia oli äärmiselt valus. Siis ma veel asja tõsidusest ei teadnud, arvasin, et lihtsalt väänatud. See päev õnneks oligi meil planeeritud mitte midagi tegemise päevaks. Ujusime basseinis ja uitasime niisama hotellis territooriumil. Kuna lõuna aeg pidime tuba vahetama, ootas Raikkot toas üllatus, kui lilleõitest oli põrandale kirjutatud "Happy Birthday Raikko". Baldahhiin voodil oli rätikutest kaks luike ja lilleõitest süda. Äärmiselt armas. Enne sünnipäeva sai kokkulepitud, et Raikko ostetud droon ongi ta sünnipäevakink ja midagi muud ta ei taha. Õhtul käisime hotelli restoranis söömas. Raikko arvas millegi pärast, et portsud on väiksed ja teda usaldades tellisime mõlemad nii supi kui prae. Kui ma selle supi suurust nägin, sain kohe aru, et praad on küll üleliia. Sõin siis pool suppi ja pool praadi. Kahju, et rohkem ei jaksanud, sest kõik maitsed imeliselt. Õhtusöögi lõpus sai Raikko jälle üllatuse osaliseks kui kaks teenindajat lauldes kahe koogitükiga tulid. Kõhud oli nii täis, et veeresime oma toa poole. Super lõpp meie Bali reisile ja mina muudkui korrutasin, et ei taha üldse ära minna. Hommikul viisime rolleri tagasi ja võtsime takso, et lennujaama suunduda. Mina lonkasin kah lõpuks check-in'i ja sealt edasi lennukile.
Paari tunni pärast tervitas meid taas Austraalia. Järgi tuli minna autole, et siis suunduda mu endise kursaõe korterisse, millest sai meie uus kodu teadmata ajaks. Üürime jälle üht magamistuba ja oleme siiani rahul. Hommikul tervitab meid aknast helesinine ookean ja õhtul kaunis päikeseloojang. Laupäeval, Raikko suurel palvel, käisime igaksjuhuks siiski traumapunktis, et teada saada, kas mu jalal on midagi tõsist viga, sest paistetus ja valu olid ikka käies tugevad. Õnneks kohapeal midagi maksma ei pidanud, arve esitan pärast oma kindlustusfirmale (kindlustus on nüüd juba asja ette läinud, sest visiiditasu oli 276dollarit, ei kujuta ette veel palju röntgen ja järgmine visiit). Selgus, et jalalabas on imetilluke mõra, mis sellist paistetust ja valu tekitab. Appikene, ei taha ette kujutada, mis suur mõra või lausa murd põhjustada võib. Diagnoos saadud, toodi mulle suur saapalaadne lahas, mis peaks kergendama käimist. Algul oli küll kummaline sellega ringi liikuda, aga tegelikult ei hullu miskit, kui sain korterikaaslastelt ja Raikkolt julgustavaid sõnu. Kahe nädala pärast lähen ortopeedi juurde ja loodan, et selleks ajaks on jalg korras, sest tööle ma ju seni ei saa. Õnneks sai Raikko täna positiivse uudise, ühe eestlase kaudu lammutusfirmasse tööle. Arvatavasti see nädal saab juba minna, homse päeva jooksul peame talle turvajalanõud ja töösärgi muretsema ning töö võib loodetavasti alata. Piltide lisamise lükkan jälle edasi. Meil tuduaeg. Tsaukitsau!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar