kolmapäev, 18. september 2019

Tere taas, Perth! Pole ammu näinud

Seekord ma isegi ei vabanda end välja  et pole ammu kirjutanud. Teen lihtsalt asja ära. Lisan veel mõned pildid meie reisist, mis nüüdseks läbi on saanud.
Käisime kalastusretkel ookeanil, kus püüdsime usinasti kala
Kaasa võtsime 7, aga tegelikult püüdsime veel ja lasime tagasi, sest meile oleks pisut liiga paljuks läinud. Kui mulle muidu ei meeldi kala püüda, siis seal tekkis isegi adrenaliin, võideldes kalaga ja püüdes olla piisavalt kiire, et kala enne haid paati saada. Kaks korda ampsas hai mul kala õnge otsast ära, Raikol pistis ka ühe suure pintslisse. 
Stromatoliidid, mis tekivad bakterite ja mikroorganismide elutegevuse toimel. Need siin on maal arvatavasti eksisteerinud üle 3 miljardi aasta, ehk siis üks vanimaid eluvorme. 
Shell Beach - ainult rannakarpidest koosnev rand, ükski teine elusolend selles lahesopis ei ela, sest vesi on liiga soolane. Ainult see merekarp on selles vees eluga rahul.
Kalbarri Rahvuspark
Taas kaunid kivimoodustised, mida imetleda. See moodustis peaks olema Austraalia üks pildistatuimatest kohtadest.


Meie viimases ööbimiskohas peab üks paarike üleval metsloomade varjupaika. Kõik loomad on päästetud, et anda neile teine võimalus. Seal elavad emud, jaanalinnud, kängurud, üks lehm, kanad, pardid, lambad, kits ja papagoid
Beebikänguru kotis, mis meenutaks talle emakukrut
Raikko sõber papagoi. Taustal veel kaks papagoid

Ring Austraaliale on nüüd peale tehtud. Jõudsime tagasi eelmine esmaspäev, oleme jälle farmis tööl, kus on varem töötasime vilja ja lammastega. Kogu eelmine nädal tegelesime talledega ja nende märgistamisega. Ametlikult panine punkti ringile laupäeval, kui läksime Perthi nende sõprade juurde, kus 28.jaanuaril oma reisi alustasime. Me oleme nüüd näinud Austraaliat rohkem kui enamus austraallasi ise. Selja taga on rohkem kui 25000km ja nii palju ilusaid kohti. Raikkole meeldib öelda  et see oli nagu mini ümbermaailmareis, sest Austraalia tõesti on omaette maailm. Läbides tuhandeid kilomeetreid muutub ilm, muutub maastik ja loodus. Siin on absoluutselt igale maitsele midagi. Meie lemmikuks jäi Põhja-Queensland oma troopilise sooja kliima, rohelise looduse, liigirikaste vihmametsade ja muinasjutuliste koskedega. Külastasime ka kohti  mis kohale jõudes tõesti võtsis hingetuks, näiteks kanjonid. See tunne on päris võimas, kui kõnnid kaljude vahel mis on kujunenud sadade miljonite aastate jooksul. 
Auto pidas lõpuni kenasti vastu, pisut vajab remonti enne müüki, aga ei midagi suurt. Töötame septembri lõpuni kindlasti, võibolla rohkemgi, näis palju farmeril abi vaja. Mida kauem seda parem, et reisile kulunud raha natukenegi tagasi teenida. 
Vot nii! Näeme vähem kui kuu aja pärast! 


neljapäev, 5. september 2019

Palju esimesi kogemusi


Lääne-Austraalia "must do" rahvuspark on üle 2 miljardi aasta jooksul tekkinud Karijini Rahvuspark. Kui tavaliselt on rahvuspargis mõned kohad ägedamad kui teised, siis selles meeldisid meile kõik kanjonid võrdselt. Iga üks jäi omamoodi meelde. Kaks kõige populaarsemat kanjonit on Weano ja Hancock, sest nende avastamiseks tuleb läbi vee minna, ühes lausa kaelani jäine vesi. Tatsasime ühe päeva jooksul läbi neli kanjonit ja 15 kilomeetrit. Osadesse viis trepp, teistesse väga ebatasane kivine pinnas või hoopis libedad kivid vee all.
Alustasime aga rahvuspargi avastamist hoopis Lääne-Austraalia kõrgeima tipu vallutamisega. See on üks vähestest mägedest Austraalias, kuhu saab autoga. Mt. Meharry kõrgus merepinnast on 1248 meetrit. 
Sissekanne logiraamatusse
Tee oli auklik ja kivine, pidin paar korda autost välja minema ja Raikkot juhendama
Järgmine päev suundusime kanjoneid avastama



Siin tegime hommikuse supluse
Siin teise supluse
Vaated ülevalt on võimsad.. 

...all kanjonis aga maalilised

Raikko murelikult vastast silmitsemas, mitusada meetrit mööda ebatasast pinnast laskumist ootas ees

Tasu oli aga alla jõudes vääriline! 
Kui eelmiste piltide kanjonivesk oli küllalt talutab ujumiseks, siis see oli aga lausa ohtlikult külm. Vesi voolab nii kõrgete ja kitsaste kaljude vahel, et vaevu näeb päikesevalgust, mistõttu see polegi ilmselt kunagi soe.
Õnneks polnud vee ületus pikk, koht oli hingematvalt ilus! 
Pildid kõik minu telefoniga tehtud, mida Raikkoga vaheldumisi pea kohal hoidsime kui vesi rinnuni ulatus
Veel üks vee ületus, mida oli võimalik ka mööda seina ronides kuiva jalaga teha. Tagasi tulles seda tegimegi

Tõliselt vinge päev Karijini rahvuspargis, kus saime end proovile panna ronimises, tasakaalu hoidmises ja külmas vees sumpamises. See kõik sai tasustatud kaunite vaadetega.

Ööbisime esimest korda veisefarmis. Oleme oma teekonnal paljudest mööda sõitnud, aga varem pole vajadust peatuda olnud. Siinkandis aga pole tasuta kämpasid ja tasulistest oli see üks odavaim. Siinsed veisefarmid tegelavadki sageli kõrvalärina majutsteenuse või kämpimise pakkumisega. 

Kohtasime farmis vahvat kitse Buckley

Tundus, et need veised on küll kaksikud

Ühe töötaja känguru Maggie 

Vahva vabaõhu vannituba, duššiks ämber. Vannitube oli igale maitsele, ka korralike seinte ja laega
Saime proovida traditsioonilist Austraalia sütel küpsetatud saia, mida omal ajal valmistasid karjapidajad. Seda söödi kas lihaga või suhkrusiirupiga
Meie proovisime meega, mekkis hää. Kellele ei maitseks värskelt küpsetatud sai! 

Hommikukohvi kõrvale proovisime Briti skoone vahukoore ja moosiga, mida tavaliselt süüakse pärastlõunase tee kõrvale. Lisaks pidime ära proovima eelmisel õhtul kiidetud porgandikoogi. Lihtsalt imeline! See veisefarm peaks veel ka oma pagariäri püsti panema. 
Cape Range Rahvuspark ookeani kaldal. Raikko minu kaisukaga Lõvikuninga stseeni taaslavastamas
Turquoise Bay, üks Austraalia ilusamaitest randadest, kus snorgeladasime Ningaloo korallerahu kohal. Nägime suuri, väikseid ja pirakaid kalu.

Õnnelikud pärast snorgeldamist