Pildikesi

Üks meie esimesi kalalkäike.

Pelikanid ranna lähedal

 Krabipüügiks ettevalmistusi tegemas

Sõrmeotsa suurune krabi kalmaari maiustamas

Mango, mille vastu Raikko on algusest peale oma pea ära löönud. Nüüd ootab pingsalt seda päeva, et mango suhu pista saaks

 Jõulude aeg tahtsime mitte soolasesse vette ujuma minna, aga kohale jõudes selgus et vett pole seal just palju ja see mis oli, oli seisnud ilmselt mitu kuud seal. Otsustasime ookeanisse minna

Jõululaud

Jõulukink iseendale: kolm paari uusi kindaid. Tagaplaanil vanad.

Esialgu proovisime tekiilaarbuusi nii teha, aga ei tahtnud see jook arbuusi sisse minna

 Jõuluõhtu rõõmurullid

Kolm pildikest meie aastapäeva õhtusöögist. Esimesel on lõhe, part ja veis. Teisel kammkarbid, merekarbid, krevetid ja lõhe. Viimane on sidrunikoogike 🍋

Ja lõpetuseks jälle tolmune mina. Veidrad tolmujooned on tingitud kaitseprillidest

Jõulud

Vahepeal valdas mind motivatsiooni, energia ja mõttepuudus. Vabandan, et pole kaua midagi kirjutanud ja mu armsad blogilugejad on nõnda pikalt pidanud ootama. Nagu viimati rääkisin siis enne jõule oli palju teha, sai sibulaid pakituid ja meloneid korjatud. 24.detsembri hommikul läksime Raikkoga tööle, sest farmer tahtis veel sibulaid ka korjata. Nali lõppes kahe tunni pärast, kui farmer sai vist aru, et nende sibulatega on ühel pool, liiga kauaks põllule jäänud ja päikese ohvriks langenud. Sellele põllule me enam arvatavasti ei lähe. Aga kaks tundi saime ikka tööd teha ja kirja isegi kolm tundi, sest algselt tahtis ta meid kolmeks tunniks. Jehuu, meile muidugi sobis. 
23.nda lõunal käisime koos saksa paariga jõulushopingul ja ostsime jõuluõhtuks süüa. Sakslased tähistavad ka jõule 24.ndal nagu meie, austraallased aga 25.detsembril. Jõuluõhtuks tegime täidetud mune, singirulle, kartulisalatit. Poest ostsime suure seajalasingi, kallasime üle mee, vahtrasiirupi ja sinepi  glasuuriga ning pistsime ahju. Lisaks olid laual kartulikroketid ja punase kapsa salat. Joogiks valmistasime tekiilaarbuusi. Lõikasime arbuusi seest kuubikuteks ja valasime tekiilaga üle, nii et iga tükike sisaldas vähemal või rohkemal määral tekiilat. Söögilaud oli imemaitsev, kartulisalat maitses täpselt nagu kodus tehtud. Leidsime väga sarnased koostisained. Palju detaile oli jõulutunde saavutamiseks olemas – sealiha, kartulisalat, jõulumuusika, hapukapsalaadne toode ja jõulutuled. Kuid siiski 29kraadises kliimas ilma piparkookide, mandariinide, lume ja kuuseta ei tahtnud jõulutunne tulla. Aga teistmoodi jõulud olid siiski toredad, sest siin teisel pool maakera on paljud asjad teisiti. Nendest räägin veidi hiljem. Meie jõululaupäev möödus siiski kokkuvõttes väga lõbusalt. Peale seda oli meil veel 2 vaba päeva, käisime rannas, mängisime lauamänge ja veetsime niisama aega lõpuks peale 20 päeva töötamist ilma ühegi vaba päevata. 
Kolmapäeval alustasime vana hooga, sibulad ja melonid. Sibulapõllul pidime veevoolikuid maast üles tõmbama. Need nimelt on maapinnast umbes 7cm sügavusel, peal kasvab mõnes kohas ohtralt umbrohtu, nii et see on küllaltki füüsiline tegevus. Minu sõrmed valutavad siiamaani, vahepeal kallistan jäätunud veepudelit, et paistetust ja valu leevendada. Ei ole hullu, kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks või vigaseks. Olge mureta, muidu oleme täitsa terved.

Vana aasta viimased päevad veedame ilmselt traktori seljas sibulaid korjates, sest kolm suurt põldu on vist jäänud. Kuna aga lubab ligi 40kraadist ilma, siis ilmselt on meil palju ootamist nagu täna, sest ilm on sibulate jaoks liiga kuum. Kuumaga muutuvad sibulad õrnaks ja masin teeb nad katki. Täna on meil arvatavasti kolme ja poole tunnine lõunapaus, sest juba on liiga kuum sibulate jaoks. Hetkel on väljas 31 kraadi, õhuniiskus on 95% ja tuul puhub 35-50km/tunnis.

Eile õhtul käisime Raikkoga restoranis, tähistamaks oma seitset koosoldud aastat. Võtsime kaks erinevat valikut, ühel alusel olid mereannid, teisel veiseliha, pardifilee ja lõhetükk. Jagasime kõike. Lauda toodi need siis kahel väidetavalt 440kraadisel laavakivil. Seega pidime ise neid justkui valmistama ja maitsestama. See oli kõige lahedam toiduelamus mis ma siiani kogenud olen ja kõik maitses imehästi. Hinna sees oli veel buffet laud, kus sai salateid ja palju muud juurde võtta.

Ma loodan, et jaksate veel lugeda, kirjutaksin veidi ka erinevustest Eestiga, mis Austraalias siiani täheldanud olen.

*Vasakpoolne liiklus – ilmselt küllaltki esimene asi, mida Austraaliasse tulles märkad, et vaatama pead hoopis paremale esimesena, mitte vasakule. Isegi jalakäijana oli algul keeruline kui teed pidi ületama. Autoroolis oli veel omakorda keerulisem, pidi jälgima et vastassuunda ei keera. Suunatule asemel lülitasime sageli hoopis kojamehed tööle. Paari päeva kuni nädalaga aga harjub ära. Vahetevahel mõtlen, et kui Eestisse tuleme, kas siis on raske Eesti liiklusega harjuda. Kindlasti, sest jõuan järgmise punkti juurde:

*sõbralikkus – nii liikluses, poes kui tänaval, kõik on abivalmid ja rõõmsameelsed. Jah, vahel küll mõtlen et see on teeseldud, aga vahet pole, sest peamine on see, et see nakkab. Kui inimesed sinu ümber ei stressa ja naeratavad, siis teed sa sama. Liikluses arvestatakse teistega, lastakse kenasti vahele ja üldiselt keegi kurjaks ei saa, kui sa just ise nahaalselt ette ei keera, siis näidatakse keskmist sõrme. Meil pole õnneks selliseid juhtumisi olnud, pole meie näidanud ja pole meile näidatud.

*igal pool kuuled küsimust: „How are you?“ (kuidas läheb). Algul oli harjumatu, et iga kassapidaja või ükskõik mis poe müüja seda küsis. Mina esialgu ei vastanud midagi, sest arvasin, et sellele ei pea vastama. Tegelikult on aga viisakas siiski vastata ja sama vastu küsida. Mõned kliendid langevad lausa pikemasse vestlusesse kassapidajaga, aga see on tavaline ja kassasabas ka keegi kurjaks ei saa. Ootad kannatlikult kui kassapidaja lõpetab vestluse kliendiga. Küll aga on vestlus pigem võib olla ainult väikeses linnas, ei mäleta et Perthis seda oleks olnud. Väikeses kohas inimestel arvatavasti ongi rohkem aega.

*maanteel tervitatakse – kui Eestis viskavad vaid mootorratturid ja rollerijuhid käppa, siis siin autojuhid, väljas pool asulaid. Minu meelest veider, aga nosiin harjub lõpuks kõigega.

*austraallased kasutavad tundmatuid väljendeid ja lühendeid. Näiteks Mc'Donalds on Macca (isegi telereklaamis), smoko on suitsu või kohvipaus ja g'day tähendab tervitust. Erinevaid sõnu ja väljendeid on sadu. See ongi põhjus miks austraallastest mõnikord raske aru saada, me pole kursis nende sõnavaraga. Söögi alla ja peale võib kuulda väljendit "no worries" ( pole tänuväärt/ pole probleemi). Meie teame seda vast kui "you're welcome".

*ja lõpetuseks - siin on öösel megapalju tähti taevas. Täht tähe küljes kinni. 

Vot nii. Aitäh sulle, et jaksasid oodata mu blogipostitust ja selle ka läbi lugeda. Õhtul panen ka terve rea pilte kõigest millest pole pilte pannud.

Seniks pilt lõunauinakut tegevast tolmusest Raikkost.

Killuke kodumaad

Eluke veereb siin teisel pool maakera meil väga töiselt. Oleme kaks nädalat töötanud ilma ühegi vaba päevata. Enne jõule on palju teha, sibulad pakkida ja melonid korjata. Seega arvatavasti 5 väga töist päeva jäänud. Hiinlasi rohkem ära pole pudenenud, üks lisandus isegi. Meie majas elav saksa paar on koos hiinlastega kahel viimasel päeval sibulaid pakkinud. Mina, Raikko ja ajutine lisatööjõud töötame melonimõllul. Raikko sõidab traktoriga ja korjab meie täidetud melonikaste põllult treilerisse. Minu töö on küllaltki lihtne, püüan lindilt tulevaid meloneid, et need suure põntsuga kasti ei kukuks. Samal ajal jälgin et poleks ebasobivaid meloneid. Kui on katkine või toores, viskan üle parda. 

Täna märkas Raikko tuttavaid linnukesi lendamas, suitsupääsukesi. Kodune tunne puges südamesse. Huvitav et mõned ka nii kaugele lendavad ja meil õnnestus neid näha. 

Tolmurull peale traktoriga sõitmist

Rõõmurull peale melonipõllult arbuusi leidmist

4 pluss 6 on 8

Teisipäeva hommikul saime üllatuse osaliseks. Läksime kella kuueks hommikul oma tavalisse kogunemispaika ja meid ootas ees kuus hiinlast - 4 meest ja 2 naist, meie vanused. Hakkasime koos nendega usinalt sibulaid pakkima. Raikko pidi õpetama kolme meest, Jenny (meie majas elav sakslanna) õpetas kaht tüdrukut ja minu õpilaseks oli ka üks mees. Viperusi juhtus algul palju, aga mida aeg edasi, seda sujuvamaks töö läks. Tüdrukud said taas põkaga sõita. Mina sain kollase ja Jenny sai punase. Kollane traktor on vist kõige parem, tundub vigadeta. Punast ei saa õigel moel välja suretada, ainult siis kui jätad käigu sisse. Sinisel põkal pole pidureid ega roolivõimu. Seega pidurdamisel vajutad siduri alla ja palvetad et veeretakistus on piisavalt suur et enne teed seisma jääda. Põllule saamiseks on vaja ületada autotee. Enne sõitis sinise traktoriga Raikko, nüüd farmer Michaeli 14-aastane poeg. Mõlemad teavad kuidas selle masinaga toime tulla. Raikko peab nüüd olema sibulapakkimismasina juures, sest tema on peale farmerite masina hingeelust kõige rohkem teadlik kui mõni viga peaks ilmnema. 

Teisipäeva lõpuks oli hiinalsi alles 4, kaks otsustasi d, et rasked sibulakotid pole nende jaoks ja loobusid. Võibolla kolivad 4 hiinlast teise majja, hetkel elavad nad linnas ja kuna 2-nädala rent on makstud, siis ei saa nad veel tulla. 

Kolmapäev möödus nagu takistusrada. Läksime hommikul traktoritega põllule, tegime esimese ringi ära ja farmer pakkus välja et alustame parem teise põllu otsast, et meid tolmust säästa. Tuul oli väga suur ja keerutas selle tolmu kõik meile näkku. Jenny oli teiselpool põldu esimene. Pinnas ei ole põllu ääres väga tasane ja nad nägid palju vaeva et sibulaid kasti suunata. Lõpuks kui Jenny sai loa tagasi farmi sõita, purunes poolel teel üks treileri ratas, täitsa nagu katki läks ja tuli küljest ära. Seega mina ja Ben (poeg) saime edasi sõita. Pärast seda vahejuhtumit sõitis Michael oma traktoriga veetorule põllu ääres pihta ja tekitas purskkaevu. Nojah, nii palju siis selle põllu poole peal sibulakorjamisest. Kuna pinnas oli märg, pidime tagasi teisele poole suunduma. Vahepeal andis sibulasorteerimismasin otsad, lõpetas lihtsalt töötamise. Sel ajal kui ta püüdis viga leida, avastas ta et keegi pole prahilinti (mida mööda ära visatud sibulad ja muu sodi prügisse liigub) tööle pannud ja lindil valitses ummistus. Raikko tõttas kohe päästma nagu ikka. Alati kui masinaga midagi juhtub, on Raikko esimesena kohal asja uurimas ja parandamas. Masin ikka tööle ei hakanud ja kutsuti elektrik, seniks läksime taas põllule. Masin sai kiirelt korda, me ei uurinud milles probleem oli, aga arvatavasti läks kaitse läbi. Farmer andis mulle vahvad nagu snorgeldamisprillid, kaitseks tolmu eest. Selle all on mul oma prillid, topelt ei kärise. Nüüd näen sõita ka. Peale tolmus sõitmist nägin välja nagu neeger. Pilti unustasin teha, sest läksin kiirelt nägu pesema, ei tundnud ennast äragi. Äkki täna on meeles kui peaksin jälle tolmurull olema. 

Mangopuu seest kasvab uus mangopuu. Varsti varsti saavad suurel puul ka mangod valmis. Ootame.

Laiskloom 123

Appi, appi, pole juba üle nädala sõnagi kirjutanud. Häbi, häbi! Meil on lihtsalt viimasel ajal väga pikad päevad olnud, et ei ole jaksanud. Ärkame kell 5 hommikul ja lõpetame 5 või 6  õhtul. Tuleme töölt, sööme ja magama. Oleme nädala jooksul teinud niiiiii palju erinevaid asju, ma mõtlen töötades. Mina sain ka lõpuks arbuusi korjamist proovida, päris vahva oli, aga mõned arbuusid on ikka pirakad küll. Kui arbuusid olid korjatud, siis mina olin peamiselt see, kes traktoril seistes püüdis arbuuse, sest viskamiseks peaksin vist veidi tugevam olema. Lisaks oleme käinud ka banaanipõllul müttamas. Seal pidime veevoolikud välja võtma, sest banaanipuud enam ei anna nii palju banaani kui peaks ja need põllud lähevad hävitamisele. Aga saime ka uuele banaanipõllule vedada voolikuid ja paigadaldada vihmuteid. Laupäeval korjasime põllu pealt suure, suure metsa seest butternut kõrvitsaid(pildi lisan alla). Pühapäeval päästsime röövikute käest teist sorti kõrvitsaid. Röövikud võivad ühe päevaga terve põllu hävitada, on alles õgardid. Saime põllult veidi üle 10 tonni kõrvitasid, maha jäi ilmselt kaks kolmandikku, mis olid röövikute poolt liiga söödud. Kahju, aga mõnikord juhtub nii.

Hetkel on meiesuguseid ränduritest töötajaid neli, sest teise maja prantslased lõpetasid oma farmipäevad ja läksid Aasiasse puhkama, et kolme kuu pärast teise aasta viisaga tagasi tulla. Seega hetkel oleme ainult mina, Raikko ja meiega samas majas elav saksa paar.

Teate mis!  Ma sain täna lõpuks traktoriga sõita! Varem kui meid oli 10 inimest, siis kõik kutid said traktoriga sõita ja tüdrukud ainult und näha sellest. Aga täna oli ajalooline päev, tüdrukud pandi traktorirooli. Korjasime nendega sibulaid. Kunagi esimeses postituses panin sibulakorjamismasina pildi ka, vaadake järgi, kui ei ole ettekujtust. See masin on ühe suure traktori taga, mille kõrval meie peame väiksema traktoriga sõitma, mille järel on treiler, mille peal on suured kastid, kuhu sisse sibulad sihitakse. Pikk lause, ma tean, aga saate aru küll eks. Kokku on kolm pisikest traktorit, seega mina ja teine tüdruk sõitsime vahetustega. Mõlemil oli elus esimene kord traktorit juhtida. Pärast meie katsumusi, ütles üks farmeritest, et meil on vist loomulik anne, sest saime suurepäraselt hakkama. Jehhuu! Olen traktorijuhiks sündinud! Võibolla oli see soojenduseks, sest ma tahaks väga sõita suure viljakombainiga. Unistan suurelt. Olgu, tagasi selle pisikese traktori juurde. Nimelt pole sellega põllul sõitmine üldse lihtne, sest sa pead suure traktoriga sama tempot hoidma. Samal ajal vaatama ette, et teisele traktorile sisse ei sõidaks; piiluma taha, kas sibulad ikka lähevad kastidesse ja lõpuks veel suures traktoris istuva farmeri käemärke jälgima, kas söita kiiremini, aegalasemalt või kas hoida vasakule või paremale. Homme ilmselt taas jätkame seda rööprähklemist. Saab olema põnev päev.

Vaba päev oli meil viimati eelmine esmaspäev, kui sadas terve päev vihma. Siin, Carnarvonis, on vihm detsembris väga harudlane, sajab keskmiselt vaid 1mm, kõige rohkem sajab juunis, keskmiselt 49mm. Eestis sajab vihma keskmiselt 700mm aastas, siin 225mm.

Kui varem tahtsime tööst võtta viimast ja polnud probleem töötada 7 päeva järjest, siis nüüd küll ootame vaba päeva. Viimasel ajal teeme väga füüsilist tööd ja pikki päevi. Üks vaba päev tuleks kasuks küll. Kui farmer ei ütle meile, et laupäev või pühapäev vaba on, siis ilmselt küsime seekord ise ühe päeva vabaks. Saab ehk ka üle pika aja ookeanisse hüpata. Ahjaa, ookeaniga meenus veel, et üks päev kui kalal käisime (mina päevitasin rannal), nägi Raikko sillal kalastades kolme haid ranna lähedal. Õnneks on need täiesti ohutud vaalhaid (vist on eesti keeles selline nimetus), kes on taimetoitlased ja inimest ampsata ei taha.

Seega naudime ilma, rügame tööd, õpime pea iga päev midagi uut ja saadame tervitused kodumaale.

Butternut kõrvits

Tüdrukute kollane põka aastast..seitsmekümnendad

Kaks tolmust töömesilast