Tahtsin väga eile kirjutada, aga pakkimisega oli palju tegemist ja oli viimane koosviibimine eestlastest naabritega.
Eile oli ametlikult viimane puuvilla töötlemise päev. 5 kuud kestnud hooaeg on selja taga. Kokku tegime 61 488 puuvillakuubikut. Ületasime eelmise aasta 407 kuubikuga. Kui võtta, et keskmiselt üks kaalub 230kg, siis kokku pakkisime üle neljateisttuhande tonni puuvilla. Kas pole mitte palju? Sellest saab usinasti lõnga, millest palju riideid. Ülemus oli meiega väga rahul, ütles, et iga aasta võiks nii head töötajad olla ja ta oleks isegi õnnelik, kui oleks poolgi nii head kui me olime. Hea tunne on kui saab jätta eestlastest hea märgi maha.
Neljapäeval oli meil veel koos töökaaslastega viimane koosistumine, grillisime liha ja jõime õlut ning tutvustasime kohalikele Vana Tallinna likööri. Enamuste jaoks oli see liiga kange ja ei osanud nad sellest midagi arvata, meie vahetusevanemale aga läks see peale küll. Nii et õhtu lõpuks sai jook otsa.
Eile käis meil suur pakkimine ja asjade sorteerimine. Tööriided ja veel mõned riided leidsid tee prügikasti.
Täna hommikul said kõik asjad autosse, auto on üsna täis, aga mahuks veel. Tänase päeva eesmärk on jõuda umbes 600km kaugusel asuvasse rahvusparki, kus on väike lootus näha nokklooma oma elukeskkonnas. Väga põnev igaljuhul. Lõpuks ometi saab liikuma, näha ja teha midagi muud kui puuvilla.
Eks ma katsun aegajalt siia midagi ka kirja saada.
Olge tublid! Kahe ja poole kuu pärast näeme!
Reisiks valmis
Poolel teel
