Pildikesi

Üks meie esimesi kalalkäike.

Pelikanid ranna lähedal

 Krabipüügiks ettevalmistusi tegemas

Sõrmeotsa suurune krabi kalmaari maiustamas

Mango, mille vastu Raikko on algusest peale oma pea ära löönud. Nüüd ootab pingsalt seda päeva, et mango suhu pista saaks

 Jõulude aeg tahtsime mitte soolasesse vette ujuma minna, aga kohale jõudes selgus et vett pole seal just palju ja see mis oli, oli seisnud ilmselt mitu kuud seal. Otsustasime ookeanisse minna

Jõululaud

Jõulukink iseendale: kolm paari uusi kindaid. Tagaplaanil vanad.

Esialgu proovisime tekiilaarbuusi nii teha, aga ei tahtnud see jook arbuusi sisse minna

 Jõuluõhtu rõõmurullid

Kolm pildikest meie aastapäeva õhtusöögist. Esimesel on lõhe, part ja veis. Teisel kammkarbid, merekarbid, krevetid ja lõhe. Viimane on sidrunikoogike 🍋

Ja lõpetuseks jälle tolmune mina. Veidrad tolmujooned on tingitud kaitseprillidest

Jõulud

Vahepeal valdas mind motivatsiooni, energia ja mõttepuudus. Vabandan, et pole kaua midagi kirjutanud ja mu armsad blogilugejad on nõnda pikalt pidanud ootama. Nagu viimati rääkisin siis enne jõule oli palju teha, sai sibulaid pakituid ja meloneid korjatud. 24.detsembri hommikul läksime Raikkoga tööle, sest farmer tahtis veel sibulaid ka korjata. Nali lõppes kahe tunni pärast, kui farmer sai vist aru, et nende sibulatega on ühel pool, liiga kauaks põllule jäänud ja päikese ohvriks langenud. Sellele põllule me enam arvatavasti ei lähe. Aga kaks tundi saime ikka tööd teha ja kirja isegi kolm tundi, sest algselt tahtis ta meid kolmeks tunniks. Jehuu, meile muidugi sobis. 
23.nda lõunal käisime koos saksa paariga jõulushopingul ja ostsime jõuluõhtuks süüa. Sakslased tähistavad ka jõule 24.ndal nagu meie, austraallased aga 25.detsembril. Jõuluõhtuks tegime täidetud mune, singirulle, kartulisalatit. Poest ostsime suure seajalasingi, kallasime üle mee, vahtrasiirupi ja sinepi  glasuuriga ning pistsime ahju. Lisaks olid laual kartulikroketid ja punase kapsa salat. Joogiks valmistasime tekiilaarbuusi. Lõikasime arbuusi seest kuubikuteks ja valasime tekiilaga üle, nii et iga tükike sisaldas vähemal või rohkemal määral tekiilat. Söögilaud oli imemaitsev, kartulisalat maitses täpselt nagu kodus tehtud. Leidsime väga sarnased koostisained. Palju detaile oli jõulutunde saavutamiseks olemas – sealiha, kartulisalat, jõulumuusika, hapukapsalaadne toode ja jõulutuled. Kuid siiski 29kraadises kliimas ilma piparkookide, mandariinide, lume ja kuuseta ei tahtnud jõulutunne tulla. Aga teistmoodi jõulud olid siiski toredad, sest siin teisel pool maakera on paljud asjad teisiti. Nendest räägin veidi hiljem. Meie jõululaupäev möödus siiski kokkuvõttes väga lõbusalt. Peale seda oli meil veel 2 vaba päeva, käisime rannas, mängisime lauamänge ja veetsime niisama aega lõpuks peale 20 päeva töötamist ilma ühegi vaba päevata. 
Kolmapäeval alustasime vana hooga, sibulad ja melonid. Sibulapõllul pidime veevoolikuid maast üles tõmbama. Need nimelt on maapinnast umbes 7cm sügavusel, peal kasvab mõnes kohas ohtralt umbrohtu, nii et see on küllaltki füüsiline tegevus. Minu sõrmed valutavad siiamaani, vahepeal kallistan jäätunud veepudelit, et paistetust ja valu leevendada. Ei ole hullu, kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks või vigaseks. Olge mureta, muidu oleme täitsa terved.

Vana aasta viimased päevad veedame ilmselt traktori seljas sibulaid korjates, sest kolm suurt põldu on vist jäänud. Kuna aga lubab ligi 40kraadist ilma, siis ilmselt on meil palju ootamist nagu täna, sest ilm on sibulate jaoks liiga kuum. Kuumaga muutuvad sibulad õrnaks ja masin teeb nad katki. Täna on meil arvatavasti kolme ja poole tunnine lõunapaus, sest juba on liiga kuum sibulate jaoks. Hetkel on väljas 31 kraadi, õhuniiskus on 95% ja tuul puhub 35-50km/tunnis.

Eile õhtul käisime Raikkoga restoranis, tähistamaks oma seitset koosoldud aastat. Võtsime kaks erinevat valikut, ühel alusel olid mereannid, teisel veiseliha, pardifilee ja lõhetükk. Jagasime kõike. Lauda toodi need siis kahel väidetavalt 440kraadisel laavakivil. Seega pidime ise neid justkui valmistama ja maitsestama. See oli kõige lahedam toiduelamus mis ma siiani kogenud olen ja kõik maitses imehästi. Hinna sees oli veel buffet laud, kus sai salateid ja palju muud juurde võtta.

Ma loodan, et jaksate veel lugeda, kirjutaksin veidi ka erinevustest Eestiga, mis Austraalias siiani täheldanud olen.

*Vasakpoolne liiklus – ilmselt küllaltki esimene asi, mida Austraaliasse tulles märkad, et vaatama pead hoopis paremale esimesena, mitte vasakule. Isegi jalakäijana oli algul keeruline kui teed pidi ületama. Autoroolis oli veel omakorda keerulisem, pidi jälgima et vastassuunda ei keera. Suunatule asemel lülitasime sageli hoopis kojamehed tööle. Paari päeva kuni nädalaga aga harjub ära. Vahetevahel mõtlen, et kui Eestisse tuleme, kas siis on raske Eesti liiklusega harjuda. Kindlasti, sest jõuan järgmise punkti juurde:

*sõbralikkus – nii liikluses, poes kui tänaval, kõik on abivalmid ja rõõmsameelsed. Jah, vahel küll mõtlen et see on teeseldud, aga vahet pole, sest peamine on see, et see nakkab. Kui inimesed sinu ümber ei stressa ja naeratavad, siis teed sa sama. Liikluses arvestatakse teistega, lastakse kenasti vahele ja üldiselt keegi kurjaks ei saa, kui sa just ise nahaalselt ette ei keera, siis näidatakse keskmist sõrme. Meil pole õnneks selliseid juhtumisi olnud, pole meie näidanud ja pole meile näidatud.

*igal pool kuuled küsimust: „How are you?“ (kuidas läheb). Algul oli harjumatu, et iga kassapidaja või ükskõik mis poe müüja seda küsis. Mina esialgu ei vastanud midagi, sest arvasin, et sellele ei pea vastama. Tegelikult on aga viisakas siiski vastata ja sama vastu küsida. Mõned kliendid langevad lausa pikemasse vestlusesse kassapidajaga, aga see on tavaline ja kassasabas ka keegi kurjaks ei saa. Ootad kannatlikult kui kassapidaja lõpetab vestluse kliendiga. Küll aga on vestlus pigem võib olla ainult väikeses linnas, ei mäleta et Perthis seda oleks olnud. Väikeses kohas inimestel arvatavasti ongi rohkem aega.

*maanteel tervitatakse – kui Eestis viskavad vaid mootorratturid ja rollerijuhid käppa, siis siin autojuhid, väljas pool asulaid. Minu meelest veider, aga nosiin harjub lõpuks kõigega.

*austraallased kasutavad tundmatuid väljendeid ja lühendeid. Näiteks Mc'Donalds on Macca (isegi telereklaamis), smoko on suitsu või kohvipaus ja g'day tähendab tervitust. Erinevaid sõnu ja väljendeid on sadu. See ongi põhjus miks austraallastest mõnikord raske aru saada, me pole kursis nende sõnavaraga. Söögi alla ja peale võib kuulda väljendit "no worries" ( pole tänuväärt/ pole probleemi). Meie teame seda vast kui "you're welcome".

*ja lõpetuseks - siin on öösel megapalju tähti taevas. Täht tähe küljes kinni. 

Vot nii. Aitäh sulle, et jaksasid oodata mu blogipostitust ja selle ka läbi lugeda. Õhtul panen ka terve rea pilte kõigest millest pole pilte pannud.

Seniks pilt lõunauinakut tegevast tolmusest Raikkost.

Killuke kodumaad

Eluke veereb siin teisel pool maakera meil väga töiselt. Oleme kaks nädalat töötanud ilma ühegi vaba päevata. Enne jõule on palju teha, sibulad pakkida ja melonid korjata. Seega arvatavasti 5 väga töist päeva jäänud. Hiinlasi rohkem ära pole pudenenud, üks lisandus isegi. Meie majas elav saksa paar on koos hiinlastega kahel viimasel päeval sibulaid pakkinud. Mina, Raikko ja ajutine lisatööjõud töötame melonimõllul. Raikko sõidab traktoriga ja korjab meie täidetud melonikaste põllult treilerisse. Minu töö on küllaltki lihtne, püüan lindilt tulevaid meloneid, et need suure põntsuga kasti ei kukuks. Samal ajal jälgin et poleks ebasobivaid meloneid. Kui on katkine või toores, viskan üle parda. 

Täna märkas Raikko tuttavaid linnukesi lendamas, suitsupääsukesi. Kodune tunne puges südamesse. Huvitav et mõned ka nii kaugele lendavad ja meil õnnestus neid näha. 

Tolmurull peale traktoriga sõitmist

Rõõmurull peale melonipõllult arbuusi leidmist

4 pluss 6 on 8

Teisipäeva hommikul saime üllatuse osaliseks. Läksime kella kuueks hommikul oma tavalisse kogunemispaika ja meid ootas ees kuus hiinlast - 4 meest ja 2 naist, meie vanused. Hakkasime koos nendega usinalt sibulaid pakkima. Raikko pidi õpetama kolme meest, Jenny (meie majas elav sakslanna) õpetas kaht tüdrukut ja minu õpilaseks oli ka üks mees. Viperusi juhtus algul palju, aga mida aeg edasi, seda sujuvamaks töö läks. Tüdrukud said taas põkaga sõita. Mina sain kollase ja Jenny sai punase. Kollane traktor on vist kõige parem, tundub vigadeta. Punast ei saa õigel moel välja suretada, ainult siis kui jätad käigu sisse. Sinisel põkal pole pidureid ega roolivõimu. Seega pidurdamisel vajutad siduri alla ja palvetad et veeretakistus on piisavalt suur et enne teed seisma jääda. Põllule saamiseks on vaja ületada autotee. Enne sõitis sinise traktoriga Raikko, nüüd farmer Michaeli 14-aastane poeg. Mõlemad teavad kuidas selle masinaga toime tulla. Raikko peab nüüd olema sibulapakkimismasina juures, sest tema on peale farmerite masina hingeelust kõige rohkem teadlik kui mõni viga peaks ilmnema. 

Teisipäeva lõpuks oli hiinalsi alles 4, kaks otsustasi d, et rasked sibulakotid pole nende jaoks ja loobusid. Võibolla kolivad 4 hiinlast teise majja, hetkel elavad nad linnas ja kuna 2-nädala rent on makstud, siis ei saa nad veel tulla. 

Kolmapäev möödus nagu takistusrada. Läksime hommikul traktoritega põllule, tegime esimese ringi ära ja farmer pakkus välja et alustame parem teise põllu otsast, et meid tolmust säästa. Tuul oli väga suur ja keerutas selle tolmu kõik meile näkku. Jenny oli teiselpool põldu esimene. Pinnas ei ole põllu ääres väga tasane ja nad nägid palju vaeva et sibulaid kasti suunata. Lõpuks kui Jenny sai loa tagasi farmi sõita, purunes poolel teel üks treileri ratas, täitsa nagu katki läks ja tuli küljest ära. Seega mina ja Ben (poeg) saime edasi sõita. Pärast seda vahejuhtumit sõitis Michael oma traktoriga veetorule põllu ääres pihta ja tekitas purskkaevu. Nojah, nii palju siis selle põllu poole peal sibulakorjamisest. Kuna pinnas oli märg, pidime tagasi teisele poole suunduma. Vahepeal andis sibulasorteerimismasin otsad, lõpetas lihtsalt töötamise. Sel ajal kui ta püüdis viga leida, avastas ta et keegi pole prahilinti (mida mööda ära visatud sibulad ja muu sodi prügisse liigub) tööle pannud ja lindil valitses ummistus. Raikko tõttas kohe päästma nagu ikka. Alati kui masinaga midagi juhtub, on Raikko esimesena kohal asja uurimas ja parandamas. Masin ikka tööle ei hakanud ja kutsuti elektrik, seniks läksime taas põllule. Masin sai kiirelt korda, me ei uurinud milles probleem oli, aga arvatavasti läks kaitse läbi. Farmer andis mulle vahvad nagu snorgeldamisprillid, kaitseks tolmu eest. Selle all on mul oma prillid, topelt ei kärise. Nüüd näen sõita ka. Peale tolmus sõitmist nägin välja nagu neeger. Pilti unustasin teha, sest läksin kiirelt nägu pesema, ei tundnud ennast äragi. Äkki täna on meeles kui peaksin jälle tolmurull olema. 

Mangopuu seest kasvab uus mangopuu. Varsti varsti saavad suurel puul ka mangod valmis. Ootame.

Laiskloom 123

Appi, appi, pole juba üle nädala sõnagi kirjutanud. Häbi, häbi! Meil on lihtsalt viimasel ajal väga pikad päevad olnud, et ei ole jaksanud. Ärkame kell 5 hommikul ja lõpetame 5 või 6  õhtul. Tuleme töölt, sööme ja magama. Oleme nädala jooksul teinud niiiiii palju erinevaid asju, ma mõtlen töötades. Mina sain ka lõpuks arbuusi korjamist proovida, päris vahva oli, aga mõned arbuusid on ikka pirakad küll. Kui arbuusid olid korjatud, siis mina olin peamiselt see, kes traktoril seistes püüdis arbuuse, sest viskamiseks peaksin vist veidi tugevam olema. Lisaks oleme käinud ka banaanipõllul müttamas. Seal pidime veevoolikud välja võtma, sest banaanipuud enam ei anna nii palju banaani kui peaks ja need põllud lähevad hävitamisele. Aga saime ka uuele banaanipõllule vedada voolikuid ja paigadaldada vihmuteid. Laupäeval korjasime põllu pealt suure, suure metsa seest butternut kõrvitsaid(pildi lisan alla). Pühapäeval päästsime röövikute käest teist sorti kõrvitsaid. Röövikud võivad ühe päevaga terve põllu hävitada, on alles õgardid. Saime põllult veidi üle 10 tonni kõrvitasid, maha jäi ilmselt kaks kolmandikku, mis olid röövikute poolt liiga söödud. Kahju, aga mõnikord juhtub nii.

Hetkel on meiesuguseid ränduritest töötajaid neli, sest teise maja prantslased lõpetasid oma farmipäevad ja läksid Aasiasse puhkama, et kolme kuu pärast teise aasta viisaga tagasi tulla. Seega hetkel oleme ainult mina, Raikko ja meiega samas majas elav saksa paar.

Teate mis!  Ma sain täna lõpuks traktoriga sõita! Varem kui meid oli 10 inimest, siis kõik kutid said traktoriga sõita ja tüdrukud ainult und näha sellest. Aga täna oli ajalooline päev, tüdrukud pandi traktorirooli. Korjasime nendega sibulaid. Kunagi esimeses postituses panin sibulakorjamismasina pildi ka, vaadake järgi, kui ei ole ettekujtust. See masin on ühe suure traktori taga, mille kõrval meie peame väiksema traktoriga sõitma, mille järel on treiler, mille peal on suured kastid, kuhu sisse sibulad sihitakse. Pikk lause, ma tean, aga saate aru küll eks. Kokku on kolm pisikest traktorit, seega mina ja teine tüdruk sõitsime vahetustega. Mõlemil oli elus esimene kord traktorit juhtida. Pärast meie katsumusi, ütles üks farmeritest, et meil on vist loomulik anne, sest saime suurepäraselt hakkama. Jehhuu! Olen traktorijuhiks sündinud! Võibolla oli see soojenduseks, sest ma tahaks väga sõita suure viljakombainiga. Unistan suurelt. Olgu, tagasi selle pisikese traktori juurde. Nimelt pole sellega põllul sõitmine üldse lihtne, sest sa pead suure traktoriga sama tempot hoidma. Samal ajal vaatama ette, et teisele traktorile sisse ei sõidaks; piiluma taha, kas sibulad ikka lähevad kastidesse ja lõpuks veel suures traktoris istuva farmeri käemärke jälgima, kas söita kiiremini, aegalasemalt või kas hoida vasakule või paremale. Homme ilmselt taas jätkame seda rööprähklemist. Saab olema põnev päev.

Vaba päev oli meil viimati eelmine esmaspäev, kui sadas terve päev vihma. Siin, Carnarvonis, on vihm detsembris väga harudlane, sajab keskmiselt vaid 1mm, kõige rohkem sajab juunis, keskmiselt 49mm. Eestis sajab vihma keskmiselt 700mm aastas, siin 225mm.

Kui varem tahtsime tööst võtta viimast ja polnud probleem töötada 7 päeva järjest, siis nüüd küll ootame vaba päeva. Viimasel ajal teeme väga füüsilist tööd ja pikki päevi. Üks vaba päev tuleks kasuks küll. Kui farmer ei ütle meile, et laupäev või pühapäev vaba on, siis ilmselt küsime seekord ise ühe päeva vabaks. Saab ehk ka üle pika aja ookeanisse hüpata. Ahjaa, ookeaniga meenus veel, et üks päev kui kalal käisime (mina päevitasin rannal), nägi Raikko sillal kalastades kolme haid ranna lähedal. Õnneks on need täiesti ohutud vaalhaid (vist on eesti keeles selline nimetus), kes on taimetoitlased ja inimest ampsata ei taha.

Seega naudime ilma, rügame tööd, õpime pea iga päev midagi uut ja saadame tervitused kodumaale.

Butternut kõrvits

Tüdrukute kollane põka aastast..seitsmekümnendad

Kaks tolmust töömesilast

 

Arbuusid, arbuusid. Aga sibulad?

Tundub, et nädalas korra kirjutamine hakkab traditsiooniks saama. Pühapäeval oli meil õnneks ainult kolme tunnine tööpäev, sest sibulad said otsa. Oi ei mitte päris otsa, neid veel kastides ja põldudel palju, aga nad pole veel piisavalt kuivanud pakkimisks. Läksime Raikkoga peale tööd linna ja proovisime head kalapüügi kohta leida. Leidsime ühe väikese katkise silla, aga sinna saab vaid väga tuulevaikse ilmaga minna, sest lained muidu suured. Pärast käisime kohvikus, mina võtsin kokteili, Raikko limonaadi ja sõime krevette, mis olid vist filotaignas. Väga mõnus oli. Esmaspäeval läksid mehed teise farmeri juurde arbuuse korjama, naised läksid teise põllu peale vana plastikkile ja veevoolikuid üles kangutama. See polnud üldse lihtne töö. Kes teab kui kaua see seal juba oli olnud, maa oli kohati kivikõva. Muidu võetakse need üles vahetult peale traktori käimist, traktor tõmbab pinnase nõnda üles et saaks kile ja vooliku hästi kätte. Aga seal oli ainult pudru ja kapsad traktorist järel, aja kiletükikesi taga ja kanguta neid maa alt välja. Põllul kohtasin palju väikseid hiiri ja mitut mürgist ämblikku redback. Redback on üks kardetuim ämblik Austraalias, sest on võimeline tapma inimese. Küll aga ei ole seda juhtunud juba üle 50 aasta, sest on olemas vastumürk. Igal aastal teavitatakse umbes 2000 redbacki hammustusest, mida võib tegelikult olla kordades rohkem, sest alati ei olegi vaja vastumürki. Oleneb, millised sümptomid peale hammustust esinevad. Kui on tugev valu, punetus ja lokaalne higistamine, siis ilmselt läheb see 24 kuni 48 tunni jooksul ise ära. Kui aga lisaks eelnevale esineb ka peavalu, oksendamine, kõrge vererõhk, valu rinnus, üle keha higistamine, siis tuleb minna haiglasse vastumürki saama. Neid ämblikke leidub palju, tuleb vaid loota et mina pole see, kes ämbliku koju juhuslikult tungib ja ta enda kaitseks hammustab. Kui väga hästi läheb, on see vaid hoiatav hammustus ilma mürgita. 

Me müttasime seal põllul veel teisipäeva hommikul ka kolm tundi, peale seda läksime rohima meloni põllule. Seal palju rohida pole, need on uued taimed ja meie poolt korduvalt rohitud, et vältida metsa kasvamist. Naistel on täna juba teine vaba päev, meid arbuuse korjama ei lasta, sest see olevat meeste töö. Nojah, eks me siis maiustame koju toodud arbuuside kallal, mis on sõna otses mõttes põllusoojad. Megamega magusad ja mahlased! Nüüd tean ka täpselt kuidas head arbuusi ära tunda. See otsa värvuse või suuruse vaatamine on müüt. Ainus õige tegevus on koputamine. Arbuus tuleb kätte võtta ja labakäega peale koputada, mida heledam hääl on, seda õigem on ta müügiks. Aga et leida õige arbuus kohe söömiseks, peaks hääl olema veidi tumedam, aga mitte liiga tume, sest siis on juba üleküpsenud. Kohe söömiseks arbuusid jäävad põllule, süüakse põllul janu pärast ära või rändavad peale tööd meestega koju kaasa, sest kui mõni selline peaks kliendi(mitte lõpptarbija) juures juhuse tahtel lahtilõigatama, siis saab farmer kõikide ostetavate kastide pealt vähem raha. Kui 10st kastist lõigatakse lahti 10 arbuusi ja kõik on ideaalsed, saab farmer maksimum summa. Seega arbuusupõllul pead sa olema hea arbuusikoputaja. 

Mina oma vabadel päevadal pole suurt midagi teinud, randa pole saanud minna, sest väga tuuline on. Kui seal päevitada, siis oled liivakäkk. Seega ma koristasin, pesin pesu, käisin poes, tegin süüa ja lebotasin niisama. Homme tahaks juba väga tööle minna, õhtul selgub kas saame.
Ma ei tea, miks blogi väidab, et täna on kolmapäev. Neljapäev on siiski ja homme algab meil suvi.

Lexi saadab tervitused oma tavapärases sügamist nuruvas poosis.

Üks kuu ongi täis, aeg tõesti lendab

Eile oli meie siin oldud aja kõige kuumem päev, ilmselt tähistamaks meie ühte kuud Austraalias. Sooja oli 40 kraadi pluss päike, see ju üle 50 kraadi! Meie tööpäev kestis vaid 5 tundi, sest ülemus arvas, et mitte meie jaoks ei ole kuum, vaid hoopis sibulate. Sibulad lähevad soojaga pehmeks ja on kergesti kahjustatavad. Aga hurraa, see tähendas, et meie ei pea ka enam selles kuumuses sulama. Tegime seltskonnaga plaani, et lähme 50km kaugusele snorgeldama. Kuna kellelgi veel varustust polnud, siis sõitsime linna ja ostsime. Raikkoga soetasime kahe peale ühe, aga kahetsesin seda niipea kui vette jõudsime. Ilm oli soodsalt tuulevaikne ja vesi ilus läbipaistev. Seal pole küll nii värviline kui Egiptuses, aga siiski on üht-teist vaadata. Seega tegime vahetustega, läksin pärast koos sakslannaga veealust maailma uudistama. Äärmiselt tore poolpäevak rannas oli. Raikko küsis: "Kas see ongi paradiis?" Tundub et oleme nii põrgu (see umbrohumetsa langetamine) kui ka paradiisi ära näinud. 

Täna peaks olema palgapäev. Nädalavahetuse kohta veel ei tea, kas töötame või ei, väga vahet ei olegi. Töötades teenime raha, vabal päeval lööksime raha ja aega ilmselt lihtsalt surnuks. 

Ausalt, oleme elus veel

Oh appi, nädal aega pole sõnagi kirjutanud. Pole vist midagi mõttesse tulnud, millest pajatada. Proovin meie nädalast ülevaate teha.

Meil on palju tööseisakuid olnud sibulasorteerimismasina pärast, mis pidevalt annab endast mingi veaga märku. Elektrikut nägime eelmine nädal masina kallal vist kolmel päeval. Vahepeal olid meil seetõttu ainult 3-4 tunnised tööpäevad. 

Pühapäev oli meie esimene vaba päev farmis olles. Laupäeva õhtul käisime kambakesi poes - ostsime grillimiseks, näksimiseks ja joomiseks head, paremat. Mängisime beer pongi (kes ei tea mis see on, googeldab, ma ei jaksa trükkida), väga lõbus oli. Pühapäeval käisime rannas, ma otsustasin et päikseprillidega oleks tore ookeanisse hüpata, sinna ookeani sügavustesse need ka kadusid. Ups. Egas midagi, läksime apteeki uute järele. Jah, siin müüakse apteegis päikeseprille. Ja apteek on ainuke koht, mis peale toidupoe pühapäeval avatud on. 

Esmaspäev ja teisipäev möödusid kuidagi väsimuse rütmis, selline tunne nagu see üks vaba päev rikkus õige magamisrütmi täitsa ära. 

Kuna siin linnas midagi teha pole, peale kalastamise, võttis Raikko pähe, et tal on õnge vaja. Nojah, kui ta juba midagi pähe võtab, siis ta selle ka teoks teeb. Esmaspäeval laenasime prantslaselt ridva ja käisime proovimas. Näkkas küll, saime pisikesi kalu, lasime tagasi. Raikkos kasvas huvi veel enam, kui kuulis farmerilt kui pirakaid kalu too on siitkandist saanud. Teisipäeval tegi ta oma soovi teoks ja ostis õnge koos kõige sinna juurde kuuluvaga 227 dollari eest. Polegi väga suur summa. Ühe ja poole päeva palk. Muidugi läksime ka kohe testima, mina võtsin prantlase antud veidi väiksema õnge. Väga mõnus küllaltki tuulevaikne õhtu oli (mis viimase aja megasuuri tuuli arvestades oli üllatav). Lõplikuks saagiks oli kaks veidi suuremat ahvenalaadset kala. Näkkas seal päris palju ja püüdsime mitmeid väikseid kalu, mis tagasi lasime. Seal peaks muidu suuri ka olema, aga no alustasime ikka tasa ja targu. Täna küpsetasime ahjus need kaks ära. Väga maitsvad ja mahlased olid, peale raputasin ainult veidikene soola, ookeanivesi lisas kalae juba oma maitse. Suurepärane õhtusöök. Kindlasti lähme veel kalale. 

Täna oli mega kuum päev, 33 kraadi pluss kõrvetav päike. Pakkisime usinalt sibulaid ja jõime ohtralt vett. Täna tuli vist 40 tonni sibulaid täis. Perthis siis nimelt ostetakse iga päev umbes 40 tonni sibulaid. On vast õgardid, aga no Perth on ka Lääne-Austraalia suurim linn. Linnas elab ligikaudu 2 miljonit inimest ja pindala on 6300 ruutkilomeetrit, mis on kogu Harjumaast veel peajagu suurem. 

Oh sibulaid meil siin jagub ja homme pidavat tulema veel kuumem päev kui täna, ligi 40 kraadi. Varjus! Teeme tööd, näeme vaeva, siis tilgub ka higi.

Nädala lühikokkuvõtte lõpetan Raikko sõnadega: "Ma olen väga väsinud." Head ööd! Järgmine kord katsun pilte ka lisada. 

Täna tööle? Ei tea

Eile oli meil omamoodi põldude rohimine, kus on alles noored melonid ja pidime kõik vaod ja taimed läbi käima, iga väiksemagi umbrohu ära võtma. Tegime seda 4 tundi ja läksime pausile, peale seda selgus, et farmer Michael on linnas koosolekul ja et meie edasine päev on vaba. Kõik olid positiivselt üllatunud. Käisime pesemas ja läksime koos majakaaslase Anaga linna. Kuna tal saab varsti aasta Austraalias täis, läheb ta tagasi Saksamaale ja ta tahtis saata ühe koti juba ees ära, et ta ei peaks liiga palju pagasit lennukile võtma. Käisime postkontoris ja poes, ostsime nädala toiduvarud. Vahelduseks oli mõnus, et aega peale tööd on veidi rohkem. Eile oli väga lämbe päev, tänane tundub, et on sama. Pidime täna tööd alustama kell seitse, aga hommikul ütles farmer, et ta annab teada, kui saame tööd alustada. Kui ta tavaliselt selliseid asju ütleb, siis ei anna ta põhjendusi ega oska ka öelda aega, millal alustame. See on veidi häiriv, lihtsalt oodata.Midagi teha väga ka ei saa, sest iga hetk võib tulla kutse tööle. Kell on juba pool 11 ja me isegi ei tea, kus farmer hetkel on. Seniks pildikesi meie elust.

 Noor melonipõld ja pisike umbrohututike melonitaime all.

 Sibulaid pakkida on veel oi kui palju, lisaks on veel mitu põllutäit.

 Sibulakorjamismasin.

 Sõbralik koeratüdruk Lexi.

 Sibulaid on igas erinevas suuruses. See pole veel kõige suurem. Kõige suurem on siiani olnud 1,3 kg.

 Vahva lind, kes iga hommik teeb hirmsat kära, ilmselt tülitseb naisega.

Kreisi teisipäev

Täna hommikul ärkasime veidi segaste tunnetega, sest õhtul selgus, et alustame hommikul kell 7, tavapärase kuue asemel. Me ei hakanud pärima, et miks. Läksime siis oma igapäevasesse kogunemispunkti ja ootasime farmerilt juhiseid. Selgus, et sibulakorjamismasin on katki, traktorirehv on katki ja  sorteerimismasin on katki. Oh ei! See tähendas jälle rohimist (metsa langetamist)! Nojah, pidime oma saatusele vastu astuma, korjasime oma tavapärase metsalangetuse varustuse kokku  - veepudelid, kindad ja kõblad ning asusime peaaegu et teele, kui selgus, et rohimiskäärid on kõik teise bagi (väike igast küljest avatud neljaveoline sõiduk) peal, millega üks tüdruk oli banaanipõllule sõitnud. Mis seal ikka, tuli ilma hakkama saada. Tavaliselt lähme kahe bagiga, aga seekord oli meil vaid üks, aga inimesi kahe jagu. Seega tuli teha kaks tiiru, et kõik jõuaksid kilomeetri kaugusel asuvale põllule. Kohale jõudes valdas taaskord, oh ei tunne. Õudne mis mets meid ees ootas – nabani ja kõrgemale ulatuv umbrohi ja selle sügavustes valgust vajavad kõrvitsad (pildid lisasin allapoole). Võtsime kõblad kätte ja katsusime sealt metsast enda motivatsiooni hakata leidma. Peale nelja tunni möödumist ei jõudnud me just kuigi kaugele, önneks saabus päästev lõunaaeg ja tõttasime tagasi farmi. Peale tunni ajast pausi selgus, et saame taas sibulaid hakata pakkima. Jehhuu! Tegelikult on vahel metsa langetada tore, aga põhitööna teeksin ma siiski sibulasorteerimist. Aga ega see sibulate pakkimine täna liiga lõbusalt ei möödunud. Oli palju vahejuhtumisi. Kaks alusetäit kottidesse pakitud sibulaid lagunes laiali, sest keegi ei suutnud korralikult enne võrgu ümber panemist teibiga sibulaid kokku tõmmata. Farmeri kkäepikendusel James’il, kes sibulakaste tõstukiga masinasse tõstab, kukkus kaks kasti sibulaid ümber. Raikko tõttas appi neid kokku korjama ja teised jäid usinalt ka tema sibulapakkimist teostama. Vahepeal oli veel paar väiksemat äpardust, mis said kiirelt likvideeritud. Päeva lõpuks saime siiski kena 12 tonni sibulaid pakitud, teeha on veel kordades sama palju, aga meile sobib.

Piltidel on metsakasvanud kõrvitsapõllu rohimine,  meie armas grill ja istumisnurk, mis on eelmiste üürnike meisterdatud ning sibulaid täis veoauto. 

Esimene palgapäev

Täna oli juba meie kaheksas tööpäev ja esimene palgapäev. Tegelikult peaks olema palgapäev iga kahe nädala tagant neljapäeval, aga seekord hilines. Vähemalt ei jäänud tulemata. Seega meie saime palga nelja päeva eest (E-N), järgmine peaks teoorias tulema järgmise nädala neljapäeval. Nädala üür on farmis 200 dollarit (130 eurot)kahe peale. Söögi ostame ja teeme ise, selle peale läheb meil nädalas umbes 100-150 dollarit(65-100 eurot), oleneb mida ostame. Puuviljad ja juurviljad on sageli tüki hinnaga ja seega veidi kallid, aga ostame neid siiski, sest need maitsevad lihtsalt imeliselt. Pole Eestis kunagi saanud nii mahlaseid mangosid ja nii ideaalselt küpseid avokaadosid.  Lihadest on veiseliha siin kõige odavam, kana ja siga on kallimad. Lahja ja kange alkohol on kallid. Vein tundub kõige mõistlikum ost. Raikko ostis 24-se kasti õlut(mida rohkem ostad, seda odavam ju kokkuvõttes on), sest siin töötajate seltskonnas väike traditsioon peale rasket tööpäeva üks karastav 0,33l õlu juua. Mina seda traditsiooni väga rangelt ei jälgi, aga Raikko küll naudib jahutavat õlut õhtuti. Lisaks hakkab ilmselt iga kuu telefoniinterneti peale raha minema, kuna wifit siin farmis ei ole. 60$(40eur)eest kuus saab 10GB internetti ja piiramatult kõned ja sõnumid Austraalia võrgus.

Summad võivad esmapilgul tunduda suured, aga töötasu on ka korralik. Raske uskuda, et Eestis teenindajana töötades sain kordades vähem palka, kui siin rohides. Muidugi ei tule see raha kergelt, see on saavutatud läbi vaeva, paari pisara ja valutavate liigeste. Iga algus ongi raske, aga peale nädal aega töötamist ei paista enam asi üldse nii hull. Plaan on meil selline, et minu palga säästame ja Raikko palgast elame, millest farmis elades jääb ilmselt ka osa järgi. Seega rahapuu meie oma kodu fondi jaoks on istutatud.

Tööst ma väga ei vatra, sest endiselt pakime sibulaid. Tonnide viisi on tehtud ja tonnide viisi on veel teha. Ametikohad on jäänud samaks, mina sorteerin mittekõlbulikud sibulad ilusate seast välja ja Raikko pakib kõige suuremaid sibulaid kottidesse. Ilm on olnud kahel viimasel päeval meeletult tuuline, nii et sibulakoored ja muu sodi lendab kõrgustesse ja kaugustesse. Pärast tööpäeva lõppu peame kõik masina ümbruse puhtaks kraamima, säärase tuulega on seda aga väga keeruline teha. Pühid harjaga kokku ja paari sekundi pärast on see kõik laiali lennanud. Aga lõppude lõpuks saame ikka üheksakesi koristatud.

Pilte pole väga jõudnud hetkel teha, aga kui tekib aega, eks siis postitan neid ka.

Tervitused kodumaale! Sööge meie eest ka musta leiba! 

PS! Raikko soengus olen süüdi mina, nüüd käib vähemalt õhk läbi.

)

Sibulate pakkimine, start!

Hommikul ärkasime küllaltki teadmatuses nagu alati. Terve nädal oleme oodanud, millal rohimine lõppeb(mis tegelikult ei lõppe kunagi, sest põlde on palju) ja sibulate pakkimine algab. Saime siis farmerilt juhised, kuhu põllule taas rohima minna. Ta ütles, et paari tunni pärast ehk algab sibula pakkimine, kõik olid taas skeptilised. Möödus paar tundi, möödus kolm, möödus neli ja siis lõpuks tuli teade, et nüüd algab sibulate pakkimine, mida mõned meist on oodanud juba kolm nädalat, osad kuus nädalat ja meie Raikkoga kõigest neli päeva. Farmer jagas meile tööülesanded kätte ja pani meid positsioonidele äärmiselt suure masina taha, mis on ikka paarkümmend meetrit pikk erinevate soppidega. Mina, koos kahe teise tüdrukuga saime sibulasorteerija rolli, kus me pidime kahjustatud või valet värvi (hetkel pakime valgeid, aga mõni üksik punane ja pruun võib ka sattuda hulka) sibulad välja praakima. Lisaks tuleb sibulapealsed, mida eelmises etapis olev masin pole ära võtnud, lõigata. Raikko ülesanne oli sibulasodi lükata lindile, et see siis veoautokasti suunduks. Lisaks pidi ta pakkima kõige suurema läbimõõduga (95mm ja suuremad)sibulaid. Kuna neid hetkel väga palju ei ole, siis peamiselt lükkas ta sibulasodi lindile ja vahepeal kiikas eemaloleva pakkimismasina poole, kas kottidesse on 10kg sibulaid kogunenud, et need siis sulgeda ja alusele panna.

Seekord töötame terve nädalavahetuse, ilmselt seetõttu, et pakkimine on nii palju edasi lükkunud. Võimalik, et meie tööpositsioonid muutuvad, et ei oleks nõnda üksluine sama asja teha, aga eks näis mis nädalavahetus toob.  Kokku on masina ümber meid 9, lisaks kaks farmerit ja üks abikäsi ning väga uudishimulik koer Lexi. 

Paar pilti sibulamasinast lisan ka, et tekiks väike ettekujutus.

Uute uudisteni!

Põllutöö

Eile oli meie esimene tööpäev kaugel Austraalia mandril. Laupäeval saime farmeri jutust aru, et esmaspäeval hakkame sibulaid pakkima, pühapäeval aga selgus, et kuna teised backpackerid ei ole meloni põllu rohimist veel lõpetanud, siis alustame sellega ja pärast teeme sibulaid. Esmaspäeva hommikul selgus, et ei täna me siiski sibulaid ei korja ega paki, sest sibulakorjamismasin ei tööta veel. Nojah, 8 tundi rohimist ootas meid ees. Põllul on metsakasvanud melonid, mille vagude vahed tuleb kõblalaadse asjandusega puhtaks peksta ja vagudest, kus taimed kasvavad, tuleb käsitsi mets(umbrohi) välja tõmmata või siis tangidega maha nüsida. Osad puud(umbrohi) tulevad kergemalt välja ja osasid on võimatu tõmmata, siis tuleb nii madalalt kui võimalik juukselõikust neile teha(nii me seda tegevust siin nimetame). Miks me neid puudeks nimetame  -  mõned umbrohud on pool meetrit , meeter ja rohkemgi kõrged. Eestis rohimisega seda väga võrrelda ei anna.

Tegime hommikuse vahetuse ära (kella 6-11ni) ja saabus lõunapaus, mis on siin 2h, väga vajalik, et kangetel lihastel puhata lasta . See aeg on päevas ka kõige kuumem, kus päike lõõmab ja tuult pole. Tuul tuleb tavaliselt kella kahe paiku ja sellega koos on tööd tunduvalt kergem teha. Pärast läksime jälle põllule tagasi ja veel 3 tundi rohimist. Kui päev läbi sai, valmistasime endale maitsva õhtusöögi ja siis viskasime pikali, jalad seinale. Uni tuli juba varakult, kella kaheksa aeg. Magama läksime mõttega, et hommikul paar tundi rohime ja siis tuleb sibulatrall.

Täna hommikul lõpetasime melonipõllu viimased vaod. 3 meest läks juba kell 7 sibulaid korjama, sibulatraktoriga. Kui me kõik ülejäänud olime põlluga ühele poole saanud, lootsime,  et saame ehk ka sibulatega tegelema. Tagasi farmimaja juurde jõudes selgus aga, et me peame teisele põllule minema kõrvitsaid rohima. Oh jee!! Veel rohimist! See põld on ikka konkreetne põrgu, seal on rohkem metsa kui kõrvitsaid. Seega täna ka veel sibulatega tegeleda ei saanud, aga noh lootus on jälle homse peal. Eks näis, mis homne toob.

Jalad on valusad, selg on valus, käed on rakkus ja katki. Aga allaandmise tunnet veel ei ole. Iga päev, iga tund ja iga minut leiame enda jaoks midagi motiveerivat.  Olgu selleks siis taamal asetsev veepudel, peagi algav lõunapaus, lõppev tööpäev, kasvavad musklid või raha.

Vot nii.

Sibulaid pikkisilmi ootama jäädes ja koduseid tervitades, Krissu ja Raikko!

10 päeva Kängurumaal

Oleme tänaseks teisel pool maakera olnud 10 päeva. Kohati on tunne nagu see aeg oleks juba olnud palju pikem. Katsun aeg-ajalt midagi kirjutada, ilmselt mitte liiga tihedalt.

Aga alustan algusest.

Kõik lennud möödusid meil päris sujuvalt.

AirBalticul saime üllatushommikusöögi, täitis kõhtu küll. 

Amsterdam tekitas kuidagi mõnusalt koduse tunde, kuna olime juba kolmandat korda seal. 

Heineken oli lennujaamas kohustuslik.

Peale pooleteist tunnist lennujaamas olemist, mis möödus väga kiirelt, suundusime järgmisele lennule Amstedam - AbuDhabi. Ootasime ärevalt, mida sellel lennul head pakutakse.

See oli kõikide lendude parim toit.

Juua sai mida iganes vaid soovisid ja telekast sai valida uute ja vanade filmide seast omale meelepärane.

Abu Dhabisse jõudes olime mõlemad juba päris väsinud, aga ees ootas veel 10h lendamist.  Viimane lend venis ja venis, tundus nagu oleks lennanud 20 tundi. Mugavat asendit magamiseks oli suhteliselt võimatu leida. Peale lennukist välja saamist tõdesime Raikkoga mõlemad, et me ei taha tükk aega lennata. Austraalia piirikontroll läks tõrgeteta. Lennukis antakse väike sedel, kus on erinevad toiduainete jms kohta küsitud, et kas sul midagi neist kaasas on. Kuna olime märkinud, et võtsime ravimeid kaasa, siis pidime seletama, et mis meil täpsemalt on. Pagasit ette näitama ei pidanud. Ehk siis kõik hirmujutud, mida kuulnud olime, meile ei kehtinud. Midagi ära ei võetud, no ega me midagi söödavat peale shokolaadi kaasa ei võtnudki, seda deklareerima ei pea. Lennujaamast väljudes tervitas meid väike vihmasabin ja 20kraadi. Eesti -4kraadist tulles tundus see päris soe. Võtsime takso ja sõitsime oma uude ajutisse koju, mis asus Perthi lennujmaast 30minuti autosõidu kaugusel, linnast veidi väljas. Meid võttis vastu üks äärmiselt sõbralik ja abivalmis Eesti paar, kelle juures elas veel üks Eesti noormees. See nädal, mis me nende juures veetsime oli väga informatiivne ja lõbus. Nädala jooksul tellisime pangakaardi, tegime TFN numbri, mis on töötamiseks vajalik, telefoni numbri ja jõudsime ka oma esimese Austraalia auto osta ning Raikko nimele kirjutada. Autoks on 2000.aasta Toyota Corolla, maksis 1800doltsi. 

Teisipäeval saime tüdrukult, kes majas elas, mangofarmeri kontaktnumbri. Helistasime talle ja ta ütles, et mangosid saaks korjata alates detsembri lõpust. Ta andis ühe teise farmeri kontakti, kes tegeleb köögiviljade ja banaanidega. Helistasime talle ja ta palus neljapäeval helistada uuesti, et ehk selleks ajaks leiab meile midagi. Koht asus meist 900km kaugusel põhja poole. Langetasime otsuse, et kimame neljapäeva hommikul sinna, et siis oleksime kohe valmis tööga pihta hakkama.  Alustasime 6.20 hommikul ja kella viieks õhtul olime kohal. Väikese linna nimi on Carnarvon ja siin on palju farme, ikka megapalju ja suured farmid. Tuiasime linna läbi ja enamus farmidel on sildid "no work", olime juba meelt heitmas, et mis toimub kas siit ei saagi tööd. Helistasime uuesti tollele viimasele farmerile ja ta palus, et tuleksime järgmine päev, kuna ta oli sõpradega väljas. Otsisime kõige odavama majutuse ning magamise öö väga armsas majakseses, kus oli köök, suurtuba, magamistuba ja dušširuum. Hommikul läksime esimese asjana farmeriga kohtuma. Meid võttis vastu äärmiselt sõbralik farmer Michael. Kuna ta ise parasjagu toimetas millegi kallal, siis juhatas meid meie uude elamisse ja ütles, et töö algab esmaspäeval. Olime veidi pettunud, sest tunne oli selline, et tahaks kohe pihta hakata. Nojah, tuli sisustada kolm päeva. 

Pisike sisalik nagu eestis. Teel Carnarvoni nägime ikka ka kuskil 30-50cm sisalikku üle tee jooksmas. Temperatuur poolel teel oli 37 kraadi ja tunne oli autost välja astudes nagu keegi oleks just leili visanud. Jäätis sulas enne kui selle pakist välja võtta jõudsime. Carnarvonis on temperatuur kuskil 27kraadi. 

 
 Rannad on siin imeilusad ja ookean sinine.

Farmeri koer Lexi, kes on ülimalt sõbralik ja pailembeline Austraalia karjakoer. 

Ülemine ämblik õnneks vist tuppa ei kipu, vasakul olev oli meil toas, aga inimesele pole ohtlik.

Teel siia kohtasime lisaks kängurutele, kitsedele ja sisalikele, ka emu.

 
Täna käisime 50km eemal vaatamas nähtust, kus ookaeni vesi purskab uuristatud aukudest suure hooga välja. Seal nägime ka vahvat rohelist krabi.  

Randa jätsime liivast tehtud naise silueti.

Sisustada jääb veel üks päev ja esmaspäeval hakkame pakkima sibulaid, palka saame veidi üle 22dollari tunnis ja ärkama peab kella 6 aeg. Sibulakotid kaaluvad 20kg, trenni saab kõvasti teha.