Reisipäeviku esimene sissekanne

Veetsime nädal aega Perthis. Suurt midagi ei teinud, kõige olulisem oli auto reisiks komplekteerida. Mõned juhtmed oli vaja vedada, et külmkapp saaks töötada teise aku pealt.  Ostsime katusetelgi, väikse gaasipliidi kuhu käib 220g butaaniballoon ja laua. Need olid viimased suuremad asjad, mis kämpimisvarustusest puudu olid. 26.jaanuaril, laupäeval, oli Austraalia päev. Päev oli väga soe, käisime ujumas ja õhtul läksime linna ilutulestikku vaatama. Austraalia päeva Perthi ilutulestik konkureerib Sydney aastavahetuse omaga. See oli väga, väga äge ja kestis lausa 30 minutit!

Kaks ööd ööbisime sõprade hoovis telgis, sest neil majas kõik toad täis. See telk ikka superluks! Ruumi mõnusalt, õhk käib läbi kui aknakatted lahti teha ja sääsevõrk ette jätta. Hommikune äratus on kuum päike. Seitme ja kaheksa vahel enam magada ei saa, sest telgis läheb soojaks. Aga see ongi mõistlik aeg ärgata. 

Esmaspäeval käisime sõber Atsiga Lancelini liivadüünides auto võimekust liival katsetamas. 180kw ja nelivedu on paras kooslus, et paaritonnine auto koos katusetelgi ja täis pagassiga nii mõnestki düünist üles vedada. Sai välja tõmmatud üks kinni jäänud auto ja tõmmati meidki välja, kui ühe düüni tippu põhka peale kinni jäime. Raikko kaevas usinalt labidaga seni kuni abivägi saabus. Autosid on seal sõitmas kümneid, seega abi oli käepärast. Vahepeal sõitsime mööda rannaäärt ujuma. Tõmbasime varjualuse lahti ja lebotasime. Seejärel sain mina ka kätt proovida düünidel. See oli lõbus! Kuttidel tagaistmel läksid käed higiseks ja turvavööd kiirelt kinni. 😄 Eks nad ei oodanud, et see kes enne kõrvalistmel kisas, et hirmus on, nüüd hoopis ralliässaks hakkab. See oli üks äge päev. Põlesime kõik ära ka, polnud nagu palju õues aga Austraalia päikese jaoks piisavalt. 

Tagasi teel tegime otsuse, et asume samal õhtul lõuna poole teele. Teistel oli järgmine päev tööpäev ka, nii et me oleks hommikul hoovis kõikidele autodele ette jäänud. Reis algas espaspäeval kell 7 õhtul. Kuna polnud terve päev midagi söönud, haarasime pitsa kaasa, tanksime autogaasipaagi täis ja sihtpunktiks oli 2-tunni kaugusel asuv Bunbury.

Kuna Austraalias ei tohi igas kohas kämpida, vaid ainult ettenähtud kohtades, mis enamasti on tasulised, siis nägime pisut vaeva koha leidmisega. Lõpuks peale pikka google otsinguid leidsime Bunburyst 40km kaugusel asuva kämpimisplatsi koos välikäimlaga. Kuna see jäi ka täpselt selles suunas, kuhu tahtsime järgmine päev minna, siis sinna ka läksime. Pakkisime pimedas telgi lahti, mille ülesseadmine võtab umbes 5 minutit ja pugesime magama.

Hommikul tegime esimest korda pliidi peal süüa. Väga võimekas pliit on, oleme ostuga rahul. Pakkisime telgi kokku, mille kokkupanek võtab umbes 10 minutit. Pesime nõud ja kõik muu tavaar ka autosse, et teele asuda. Möödusime Wellingtoni tammist. 

Esimene peatus oli ühe suure puu juures, mis pidi olemas selle rahvuspargi suurim ja kõrgeim. 36-meetrine puu on üle elanud metsapõlengu, tormid ja putukarünnakud. Puu sees oli suur auk, mis oli märk põlengust.

Järgmine peatus oli päkapikuküla, kus on sajad portselanist aiapäkapikud, mis inimesed üle maailma kokku on toonud. Kõik algas ühest päkapikust, mille üks kohalik naine pani puuõõnsusesse istuma. Järgmine kohalik arvas, et sellel päkal on sõpra vaja ja asetas teise tolle kõrvale. Nii neid päkapikke sinna kogunema hakkaski. 

Edasi kulgesime helesinise savijärve juurde, kus tegime supluse ja lõunasöögi.

Seejärel viis tee Bunburysse, et täiendada toiduvarusid, kuna Perthist me midagi ei ostnud vaid võtsime vaid jäägid kaasa. Õhtuks võtsime suuna taas kämpimisplatsi poole. 
Selleks korraks kõik! 

Ongi läbi...

Südant valdab väike kurbusenoot, sest täna pakkisime kogu oma elu farmist autosse, lehvitasime lammastele ja sulgesime ukse enda järel lõplilult. Kogemus selles farmis ja selle perekonnaga oli suurepärane ja paremat ei oleks osanud soovida. Farmer sai justkui sõbraks, mitte ei olnud ainult ülemus. Äärmiselt abivalmis ja tark inimene, kelle käest saime palju infot ja soovitusi. See väike kahetoaline majake sai oma koduks ja töölt või linnast koju jõudes oli alati hea tunne tagasi olla. Veetsime selles majas umbes pool aastat kokku, mille jooksul paigutasime asjad enda käe järgi ja tekkiski kodutunne. 

Eile õhtul käisime veel viimasel õhtusöögil ja Peteri naine ütles, et me olime nii head töötajad, kahju et meid endale ei saa jätta.

Ma teen varsti pilte autost ka, mis hakkab vaikselt valmis saama. Hetkel sõidame Perthi. Seal meil kuni nädala lõpuni majutus olemas ja peale seda tahakski liikuda lõuna poole, et siis juba postitada reisi ja puhkuse pilte. Järgmise töökoha suhtes valdavad meid ikka segased tunded, mõtleme isegi et sõidame ligi 4000km teisele poole Austraaliat puuvillahooajaks, mis algab aprillis. Aga see ei ole veel kindel, lähme rändame pisut ringi ja kogume mõtteid.

Lambavalvurid ja basseinihooldajad

Oleme juba pea nädal olnud lambavalves. Kõik sujus eilseni hästi, kui ühes farmis olid lambad läbi aia jooksnud teisele põllule. Farmer arvas, et võibolla rebased ajasid neid öösel taga. Mis seal ikka, ajasime lambad õigele põllule tagasi ja parandsime aia. Teises farmis oli üks kuldne kolmik tallesid valel põllul. Arvasime et selle väikse grupi ajamine saab olema keeruline. Esialgu oligi, sest nad ei tahtnud õigest väravast sisse minna. Kui lõpuks läksid, oli edasi lihtne, järgmistest läksid läbi nii nagu nad juba teaksid kuhu peab minema. Üldiselt lambaid kontrollides peamegi vaatama, et kõik oleks õige põllu peal ja et nende jooginõud oleks puhtad ja vett täis.

Basseini peame umbes iga kolme päeva tagant vett juurde laskma ja igapäevaselt kühveldame langenud lehed välja. Muidugi oleme ennast premeerinud jahutavate suplustega.

Üks uudis veel. Pühapäeval käisime autootsingul Perthis. Välja oli valitud 3 tükki ja otsustasime jooksvalt vajadusel veel päeva jooksul otsida. Valikus olid ainult erineva aasta Toyota Land Cruiserid, seda sellepärast et see on kõige levinum maastur Austraalias, mis tähendab, et varuosad on alati saadaval ja odavad. Plussiks on neljarattavedu, mis viib sind läbi liiva ja annab suurema võimaluse avastada Austraaliat. 

Esimeseks neie valikus oli 1994 aasta manuaal käigukastiga 80 seeria diisel länkar, millel olid suured mudarehvid ja pagassis juba ka sahtlid olemas asjade paigutamiseks. See oli nagu reaalne tank, istud kõrgel, lamav politsei peaaegu et tunda pole ja ruumi oli ka sees palju. Miinuseks oli aga teine käik, mis käike alla vahetades ei tahtnud sisse minna. Lisaks oli ka hind kõrge. Jätsime auto meelde ja seadsime sammud edasi. Järgmine oli vähe uuem Land Cruiser, aga see haises seest nii koera ja kui suitsu järgi, nii et ma ei olnud nõus isegi proovisõitu tegema. Vahepeal lisandus nimekirja veel üks auto ja see tundus kõigist kolmest kõige parem, murettekitav oli ainult kütusekulu, mis oli 18L sajale. Jätsime meelde ja läksime vaatama viimast, mis selleks päevaks kokku lepitud oli. Peale seda oli juba tekkinud ka variante, aga kuna see oli kellaajaliselt kokkulepitud, siis läksime vaatama. Tegemist 2004. aasta Toyota Land Cruiser Prado GXL'iga. GXL tähendab, et on tavalisest Land Cruiserist veidi laiem ehk mahukam. Juba esmamulje oli suurepärane, auto oli nii seest kui väljast puhas (Austraalias on tavaline et auto on must kui seda vaatama lähed). Proovisõitu tehes läks ka nägu naerule, sest neljaliitrine bensiinimootor veab hästi ja isegi gaasiga läks hästi edasi. Sisetunne ütles, et see auto on õige ja nii ta sellel päeval meie pereliikmeks saigi. Sees on 7 istet, millest kaks tagumist me võtame välja, et saada asjade paigutamiseks ruumi juurde. Kuna tahame teha rännaku Lääne-Austraalias, siis autost saab ühtlasi maja. Plaan on osta katusetelk, mis saab meie magamistoaks, köögikupatuse mahutame autosse, elutuba saab olema auto kõrval katuse all, välikäimla on metsa sees, dušši ilmselt leiutame auto külge ja kõik muu vajalik tekib jooksvalt. Ühesõnaga on meil vaja veel paarituhande eest autole varustust osta, et see oleks valmis olema ka meie maja eest. Aega hetkel veel on, kuna lambapidajad oleme ilmselt kuskil 20.jaanuarini. Seega proovime selleks ajaks auto komplekteeritud saada ja võimalik et teeme siis juba väikse reisi lõunapoole, põhjapoole mõistlikum talvel minna, sest seal on väga kuum ja niiske praegusel ajal.

Selline ta meil siis on:

Mis on meie edasised plaanid?

Hetkel oleme lamba ja koduvalvurid, kuna farmer läks perega puhkusele. Kohustuseks on üle päeva käia lammaste joogianumaid puhastamas ning iga kolme päeva tagant farmeri basseini vett juurde laskmas. Samal ajal võime ka ise jahutava supluse teha. Miis nii viga valvata eks? Lisaks on meil veel Raikko header puhastada ja field binid samuti. Jooksvalt jagab ilmselt farmer veel ülesandeid ja meil pole selle vastu midagi, sest see tähendab rohkem raha, mis sobib kuna otsime hetkel uut autot. Külli ostab meie väikse Toyota ära ja plaan muretseda Toyota Land Cruiser maastur. Mõned oleme välja vaadanud ja sõidame ilmselt pühapäeval Perthi, et turul vähe ringi vaadata ja õnne korral selle õigega tagasi sõita. Lisaks, tuleb tööturul uuesti ringi hakata vaatama. Selle kohta ma ilmselt enne infot ei jaga, kui midagi tõesti silmapiiril. 

Seniks pilte Sydneyst ja loomaaiast:

Tuduv koaala, kes nõjatub kõhuga puu vastu, et ennast jahutada

Kaasuar - kuni 180cm kõrgune elav dinosaurus. Oma 10cm küünistega on ta maailma kõige ohtlikum lind

Austraalias on umbes 45 liiki erinevaid kängurusid, nende hulgas puukänguru

Üks paganama õnnelik kilpkonn

Loomaaiast avanev vaade Sydney vaatamisväärsustele

Kiirkaater, millega lõbusõitu tegime

Bondi rand ja veega piirnev bassein

Bondi (boondi) tähendab aborigeenide keeles laine laksumist vastu kaljusid

Head uut aastat!

Tean, palju aega...väga palju aega on juba möödas viimasest postitusest. On olnud palju tegemist ja vähe motivatsiooni kirjutamiseks.

Sydney. See on tõnase postituse teema, sest see on olnud meie peatuspaik viimased päevad. 

Pidime välja lendama 28.detembril, kuid mõni tund enne meie lendu see tühistati. Sõitsime lennujaama, aga seal letis, kus peaks check in'i teha saama, polnud kedagi. Küsisime teiselt lennufirnalt, mis neil samaks õhtuks pakkuda on. Mõistliku raha eest polnud midagi. Lõpuks saime uued piletid järgmise päeva lõunaks. Ja saime kinnituse, et tühistatud lennu eest saame raha tagasi. Hea seegi, kuigi uued piletid olid meie eelarvst väljas. Saime ööbida sõbra pool ning järgmise päeva lõunal suundusime lennujaama. Lend sujus väga hästi, saima süüüa ja juua. Kõht täis, meel hea. Perthi ja Sydney ajavahe on 3 tundi, ehk Eestiga pikenes ajavahe üheksa tunnini! Maandusime paar tundi enne südaööd Sydneys. Lennukiaknast nägin juba kuulsat silda ja ooperimaja. Raikko arvas, et siis ei peagi minema neid vaatama ja võime kohe tagasi suunduda. 😅 Lennujaamast saime kiiresti välja, kuna lendasime ainult käsipagasiga. Ööbima pidime meie klassiõe korteris, kes ise aastavahetuseks Tasmaaniasse läks. Seega üürisime tema korterit. Võtmed saime kätte ta sõbra käest. Korter oli pisike kahetoaline, 40 minutilise bussisõidu kaugusel kesklinnast, mis tegelikult ei olnud kaugel arvestades Sydney suurust, mis on üle 12 000 ruutkilomeetri (harjumaa pindala 4333 ruut km). Liiklesimegi kõik päevad ühistranpordiga, sest nii tundus kõige soodsam. Nägime ära Sydney ooperimaja, sadamasilla (Harbour Bridge), suplesime kõige kuulsamas rannas Bondi beach ja sõime imemaitsvat steiki ja kala. Lisaks külastasime loomaaeda, mis oli ka lahe elamus. Reisi kõige põnevam kogemus oli kiirkaatri sõit Sydney lahes. Nägin üks päev seda järske kurve võtmas ja lainetes hüppamas ja ütlesin Raikkole, et tahan ka sellega sõita. Mõeldud, tehtud. Kaater mahutas umbes 20 inimest. Paadi juht oli vägev austraallane Adam, kes tegi kindlaks, et me kuivana sellelt kaatrilt ei lahkuks. Päev oli palav ja jahutav soolane ookeanivesi ei tundunud üldse halb. Tuul sasis juukseid, samal ajal kui kaater mööda lained hüppas. Vaated olid imelised, tuhanded kaldaäärsed majad, väikesed rannad, valged purjekad ja helesine ookeanivesi - elu tundus muretu. Kuni hetkeni mil avastasin, et olin tagasilennupiletid broneerinud mitte 2.jaanuariks vaid veebruariks. Pidime jälle ostma uued piletid. Mis seal ikka, tagasi oli ju vaja saada. Lisaks hilines meie lend 2 tundi. 

Aastavahetus möödus 30kraadises kuumuses. Tahtsime ilutulestikku näha kõige magusama koha pealt ja teadsime et selleks tuleb vara kohale minna. Jõudsime kella ühe aeg päeval, kui selgus, et see koht on juba täis. Sydneys nimelt on aedadega piiratud kohad, kust saavad inimesed ilutulestikku jälgida, osad on tasulised, osad tasuta. Selleks et head tasuta kohta saada, tuleb juba hommikul kohale minna. Jäime kahjuks hiljaks, et saada hea vaade nii sillale kui oopermajale. Pidime leppima hea vaatega ooperimajale ja kehvema vaatega sillale. Võtsime oma toidukoti kaasa, viskasime rätikud teiste inimeste sekka maha ja jäime ootama südaööd. Õnneks oli päike enamus aega pilve taga, mis säästis meid põletusest. Mängisime kaarte ja rääkisime juttu kõrval olevate inimestega. Ilutulestik oli äge, aga enne südaööd lõpetas minu telefoniekraan töötamast, mis tegi mind veidi kurvaks ja ma ei nautinud seda nii nagu ma tahtsin.

Telefon hakkas paari päeva ise tööle, kindluse mõttes varundasin kõik pildid ja tegin telefoni puhtaks, kartes et äkki mingi viirus ja võib uuesti juhtuda. 

Sydney - väga rahvarohke suurlinn, kus peale postkaartidel asuva ooperimaja ja silla väga midagi vaadata pole. Kliima on väga niiske, aga loodus troopiliselt roheline. Me saame selle koha enda "to do" listist maha tõmmata ja mõlemad oleme samal arvamusel, et rohkem ei läheks. Võimalik, et 4 päeva jäi lihtsalt väheks, et kõike avastada, aga samas ei tekitanud see linn ka tunnet, et tahaks rohkem näha. Ooperimaja ja sild on muidugi vaatamist väärt, aga kas ainult selle pärast Sydneysse minna?  Kui rahakott on paks siis miks mitte 😅. 

Sydney Harbour Bridge

Ooperimaja

 Ooperimaja ja veeliiklus

Ikka ooperimaja

Sillal

Rahva seas uut aastat ootamas

Rõõmsad! 

Sõnu polegi vaja

Head uut aastat, kallid pere ja sõbrad! ❤️❤️

Tegelikult on mul veel pilte, aga oleks liiga palju olnud. Lisan järgmine kord. Kallid!