Suvehõng

Päevad ei ole küll pikad, aga siiski väsitavad, sest veedame terve päeva värske õhu ja aegajalt päikese käes. Üldiselt saame õnneks varjus töötada, mis hoiab meid põletava päikese ja tüütute kärbeste eest. 

Eelmise nädala reedel saime kombainide hooldusega lõpuks ühele poole. Nüüd võtsime ette rekka hoolduse, millel ka vaja erinevaid osi vahetada. Rekka, mida juhib farmer Peter, hakkab viljakoristusajal vilja hoidlasse viima.

Pühapäeval oli vaba päev. Käisime oma iganädalasel toiduvarude täiendamisel Merredinis ja mängisime ülejäänud päeva Külliga erinevaid laua-ja kaardimänge. Päev oli väga soe, tipphetkel 36-kraadi. Esmaspäeval oli poolik tööpäev, sest Peter pidi Perthi sõitma, et rekka jaoks vajalikud varuosad osta. Päev oli taas väga, väga soe ja me otsustasime kella viie aeg jooksma minna, mis oli viga. Kuumust oli ikka 30-kraadi kanti ja polnud väga õhku, mida hingata. Tegime otsuse, et nii kuumaga enam ei jookse, pigem jalutame.

Uudistest kuulsime, et see aasta peaks üle keskmise soojem suvi tulema, mis siis meie jaoks tähendab igapäevaselt nii 35-kraadist kuumust. Aga meil pole selle vastu midagi! Päike ja soojus teevad südame rõõmsaks!

Soojade õhtute loojangud. Ka ilma pilvedeta erilised

Et aimu saada kombaini suurusest, Raikko seisab selle ees

Kutsumata külalised

Reede möödus meil Raikkoga kahekesi töötades. Farmer sõitis hommikul Perthi tütre keskkooli lõpetamisele. Meie ülesandeks oli tuule ja vihma poolt räsitud kuur korda teha.

Enne

Pärast

Päev ei möödunud seiklusteta. Kui meie majake hakkas valmis saama, otsustasime ümerringi vedelevad plekitükid kokku korjata. Mina haarasin ühest tükist ja Raikko hakkas teist tükki võtma, kui järsku ehmatas ja 2 meetrit taha poole hüppas. Ma viskasin ka pleki käest ja hüppasin Raikko poole ja pärisin, mis seal oli. Plekitüki all oli madu. Vähemalt 1,5m pikk. Ma hakkasin hirmust värisema ja pidasime plaani mida teha. Raikko leidis raudlati ja otsustasime, et ronime autokasti ja Raikko proovib sealt talle äsada. Tõstis kangiga pleki üles ja proovis madu lüüa, aga jõuõlg oli liiga väike ja madu hakkas vupsas minema. Temast mitte kaugel oli mullahunnik, milles olevast august ta sisse läks. Kuna meil oli veel pisut tööd teha jäänud ja meie maja ei ole sellest kohast kaugel, võttis Raikko südame asjaks see madu maha nottida. Ta otsustas, et toob kopa ja ajab selle hunniku laiali. Kaevates mulla ja kivihunnikut, vupsas madu sealt välja ja läks läbi aia. Selgus et hunnikus oli teinegi madu, kes kaevamise käigus oli juba pooleks läinud. Esimene madu aga pääses plehku, küll seljahaavaga, aga elusalt. Loodetavasti ehmatasime ta minema ja tal pole enam soovi tagasi tulla. 

Peale tööpäeva võtsime Külli peale ja kimasime Perthi poole. Nädalavahetus möödus kaardi ja lauamänge mängides ning poodides kolades, et mõned lisa tööriided muretseda. Ostsime lõpuks ka strateegiamängu Catan, mida esimeses farmis Carnarvonis väga palju mängisime. 

Perthis Kings Parkis jalutamas

Madu, kes minema pääses

Eile tegime vürtsikat zukini-lillkapsa püreesuppi, peekoniga. See maitses lihtsalt oivaliselt! 

Kuumus

Pakkusin Raikkole välja, et seekord võiks tema teha blogi sissekande. Tegi seepeale mulle nägusid ja ütles, et ta pole sõnaosav. Nojah, ega mul siis muud üle jää kui ikka ise midagi kokku kribada. 

Oleme juba kaks nädalat tegelenud kombainide hooldusega ja erinevate osade vahetamisega. Farmer tahtis see nädal lõpetada, aga kuna vahepeal on mõned asjad lisandunud, siis lükkub lõpp pisut edasi. Homme sõidab farmer Perthi, sest ta 18-aastane tütar lõpetab keskkooli ja nad jäävad nädalavahetuseks Perthi. Me töötame homme omapäi. Peter jättis meile mõned tööülesanded tärimiseks, peale mida sõidame ilmselt ise ka koos Külliga Perthi. Ööbida saame Külli farmeri Perthis asuvas majas. 

Vahepeal on päris mitmel päeval vihma sadanud. Farmer ütles, et see vihm oleks võinud tulla septembris, sest siis oleks oluliselt rohkem vilja. Praegune vihm aitab lihtsalt pisikesel viljateral pisut suuremaks kasvada. Kahel eelneval päeval käis ta kõikidel oma põldudel, et kindlustuse jaoks välja arvutada umbkaudne kogus vilja, mis tal põldude peal kokku on. Ta arvas, et saagikoristusel tuleb keskmine aasta. Kui nad oleks saanud septembris vihma, oleks väga super aasta tulnud. Kuna aga vilja hind on hetkel ligi 100 dollarit kõrgem kui eelmine aasta, siis raha poolest tuleb ilmselt küllaltki hea aasta. Ida-Austraalias on väga suur põud, mis on tõstnud nii vilja kui ka villa hinda. Kindlustusest veel lisaks, et üsnagi kõik on farmis kindlustatud. Nii masinad, kui põllul olev vili, sest suvel on väga suur tuleoht. Kui temperatuur on 40 kraadi ligi, siis igast väiksemastki sädemest võib tekkida tulekahju. Lisaks oleme meie Raikkoga ka kindlustatud. Muretsemiseks pole põhjust. Meie farmer pigem ennetab igasugu õnnetusi kõikvõimalike ohtutusnõuete täitmisega ja tõdes, et küllaltki harva läheb midagi põlema. Kui läheb, siis on alati saadud kiirelt jaole ja leek kustutatud. Töö kombainiga tundub igaljuhul oluliselt vastutusrikkam kui töö külvajaga. 

Kui muidu on temperatuurid olnud meil 22 kuni 26 vahel, siis eile oli hommikust saati väga palav ja kõige kuumemal hetkel 34 kraadi. Täna aga oli kohutavalt külm. Päikest nägime vaid korraks hommikul, ülejäänud päev oli pilves ja sajuhoogudega, temperatuur 20 ja alla selle. Õhtul 18.30 lõpetades vaid 13 kraadi. Prrr, konditisoneer puhub toas sooja.

Üks värskendust vajav mänguauto

Ämblik, kes on võimeline hüppama. Pole mürgine

Sabastu ja hambutu sisalik, kes hoiab maod eemale

Nisupõld

Armastan oma töö-ja elukaaslast nii väga palju! 

Elachbutting rock ja Beringbooding rock

Pühapäev oli vaba päev. Otsustasime, et lähme koos Külliga kahte kivi vaatama, mis meist umbes 100 kilomeetri kaugusel. Esimene neist oli nimega Elachbutting. See on vist üks suurimaid kive, mida elus näinud olen.  Sellele on iseloomulikud erivärvi lainekujulised küljed.  Selle pindala oli hiiglaslik. Kui teha kivile tiir peale, on ümbermõõt 6km!  Lisaks oli seal 30m tunnel, kus tükk on kivi küljest lahti murdunud. Teine oli  kivi oli Beringbooding, mille keskel on vesi. See vesi tuleb sinna maa alt põhjaveest. Põgus ülevaade tehtud, lisan mõned pildid.

Kivi sees

Tunnelis

Külli kivi sees lebotamas

Lambad:"Mää"

Olin juba unustanud, et Austraalias käib kell kiiremini. No ega tegelikult mitte, aga 3 ja pool tööpäeva on läinud linnulennul. Hooldame viljakombaine - vahetame erinevaid kuluosasid, õli jms. Täna hommikul saime lambaid ühelt põllult teisele ajada. Kui palju tallesid on kolme kuu jooksul sündinud! Uskumatu kui suur kari lambaid on nüüd koos emmedega. Ilmselt mitusada. Pidime nad üle tee teisele põllule saama, värav asub ristmiku juures ja muidugi on palju tahetud, et nad teede ristumiskohal valiksid värava teisele põllule, mitte mõne tee. Olime Raikkoga mõlemad lammaste taga kui nad siis otsustasid valesse kohta joosts. Ma sõitsin kiirelt ATVga neist mööda, et suunata neid tagasi. Seejärel valisid nad järgmise tee. Hüppasin atsilt maha, jätsin selle takistuseks ja jooksin ise teise tee peale. Lambad otsustasid samale põllule tagasi joosta, kust nad tulid. Raikko ajas nad uuesti kokku ja suunas tagasi värava poole. Seekord oli kaks teed kinni ja oli võimalus, et nad lähevad veel kaks korda valesti või lähevad kenasti otse üle tee järgmisele põllule. Hoidsin hinge kinni, et esimesed nutikad tulevad selle peale, et järgmisele põllule minna. Me ei surunud pinget neile peale, vaid lasime rahulikult neil otsustada. Esimesed julged võtsid otsuse vastu ja hakkasid õiges suunas jooksma. Vedas! Terve kari jooksis järgi. Muidugi leidub alati ka täitsa lambaid. Üks  lambapere oli eelmise põllu värava juurde sööma jäänud, kui järsku avastsid: "Okou, kuhu kõik kadusid?" Raikko ajas need ka õigele põllule. Siis oli veel jäänud vaid kolm talle, kes ei leidnud väravat üles. Üks hüppas üle aia, teine läks läbi aia ja kolmas suutis väravast minna. Selline seltskond siis. Miks me üldse lambaid ajame? Et nende toidulaud vahelduks, muidu muutuvad nad kurvaks kui peavad koguaeg sama asja sööma. Erinevatelt põldudelt leiavad erinevat kraami.

Mis veel põnevat? Ostsime omale Perthist jooksujalanõud ja hakkasime jooksmas käima. Esialgu katsume hakkama saada 2,6 kilomeetriga, sest see on edasi-tagasi majast suure teeni. Kuigi üks päev väga joosta ei jaksanud, siis tegime vaheldumisi jooksu ja kõndi veidi üle 5 kilomeetri. Praegu algavad tööpäevad kell 7.30 ja lõppevad 5. Jooksma lähme natuke enne loojangut kell 6, sest siis pole enam palav. Mingi hetk peame ilmselt hommikuti jooksma hakkama, kui viljakoristus hakkab.

Täna oli meil poolpäevak, sest farmeril oli vaja Merredinis (70km meist, veidi suurem linnake) asju ajada, nii et võttis meid ka kaasa, et saaksime oma nädala söögi osta. Sobis meile, kütuse sääst ja lühike reede. Jee!

Tänane jooksmine ka tehtud, hakkame ette valmistama homset lõunat. 

Nisupead

Veel nisu

Kauneid loojanguid võin lõputult imetleda

Hooldustööd

Uued jalavarjud

Austraalia seiklused vol 2

Hei!

Pole ammu midagi kirjutanud, eks ikka seepärast, et veetsime kolm kuud Eestis. Päris pikk puhkus, ongi viimane aeg tööle hakata. Oleme äärmiselt rahul, et saime nii kauni suve Eestis veeta. Sellist suve ei mäletagi, et oleks kunagi olnud. 4.oktoobril seadsime aga oma sammud taas lennukile, et läbi Istanbuli ja Kuala Lumpuri Perthi jõuda ja alustada teist seiklust Kängurumaal. Kõik lennud sujusid megarahulikult. Maandusime Perthi öösel vastu laupäeva ja seekord oli kõige kergem lennujaama kontroll. Esimene kord pidime seletama, et miks Austaaliasse tulime ja kui kauaks ja kohvri lahti võtma. Seekord ei küsitud peaaegu midagi, ainult seenepurgi kohta küsiti, et mis seal sees on. Ütlesime, et soolatud kukeseened, siis märgiti ära, et selle oleksime pidanud ka riiki sisenemise kaardi peale taimede alla linnukesega kirja panama. Õnneks anti see meile lihtsalt teadmiseks, ei tahetud näha ega trahvi teha. Meie armsad kukeseened jõudsid tervelt Austraalia pinnale! Mitme kastme jagu on olemas, nämma! Saime ööseks minna Joeli juurde (eestlane, kelle juures esimest korda Aussis ööbisime). Magama saime kohaliku aja järgi (Eestist 5 tundi ees) pool neli hommikul ja ärkasime juba kell 9, kui farmer helistas, et ta tahab hakata linnast varem koju minema. Nimelt oli kokku lepitud, et ta läheb laupäeva lõuna ajal farmi, aga otsustas siiski, et tahab varem minna. Ärkasime nagu zombid. Kui kell helises ei jaganud ma ei ööd ega mütsi, mis hääl see on või kus ma olen. Korralik padjanägu oli veel mitu tundi. Ostsime teel veel mõned toiduasjad, et oleks õhtul ja hommikul süüa, sest pidime pühapäeva (täna) hommikul oma autoga Perthi tagasi sõitma, et mõned tööriided sebida ja rohkem toidukauapa ning Külli (klassiõde, kes meiega kaasa tuli) peale võtta. Külli ööbis kaks ööd hostelis ja ajas pangas asjad korda. Tööle läheb ta meie kõrvalfarmi traktoristiks. Eile tegime väikse jalutuskäigu põldude vahel. Vili on parajalt kõrge ja hakkab tasapisi ka kuivama. Lambatalled, kes olid väikesed on nüüd suured, talled, kes polnud veel sündinud, on nüüd sündinud.

Ahjaa, ilm on olnud soe ja päikseline, 20-23kraadi päeval ja öösel 12kraadi, aga läheb aina soojemaks loodetavasti juba varsti. 

Tööd peaksime alustama teisipäeval. Kes ei tea, siis asume tööle samas farmis, kus vilja külvamise kolme kuu eest lõpetasime. Seekord võtame selle kombainiga üles. Appi, kui põnev, jälle uus masin, mida õppida!
Praeguseks kõik. Kuulmiseni!