Oi Kaera Jaan, oi Kaera Jaan..

Jagan mõningaid uudiseid eelmisest nädalast. Uus külvamismasin, millega Raikko peaks hakkama tööd tegema, saabus küll rohkem kui nädal tagasi, aga see ei tähendanud et see töökorras oleks. Selgus, et kaks õpipoissi on selle kahekesi kokku pannud ja seda totaalselt valesti. Küll on rattad vale pidi, küll muttrid ja poldid puudu, torud liiga pikad, asjad kõverad, puudu või tegemata. Ühesõnaga on sellega tükk tegemist olnud ja see uhiuus asi ei ole siiani töökorras, sest polnud õiget inimest kes algusest peale oleks seda õigesti kokku pannud. Mina aga olen juba pea nädal aega vana aga töökorras külvajaga kaera lammaste jaoks külvanud. Algul oli ikka hirmus küll nii suure masinaga nii vastutusrikast tööd teha. Farmer pihtis Raikkole ka, et ma olin väga, väga närvis algul olnud kui ma esimest korda tema järelvalve all sõitsin. Aga et kui ta poole päeva pärast tagasi tuli, siis olin ma rahulik ja asi sujus hästi. Olingi hirmus närvis, ei tahaks küll posti või aeda sellega maha võtta. Olen siiani juba 400ha külvanud ja tunnen et arenemisruumi on siiani, aga iga päevaga läheb aina paremaks ja saan osavamaks. Väike hirm on alati sees, eriti kui aia ääres sõidan, koguaeg vaatan selja taha ja vajadusel korrigeerin. Aiaääred ongi kõige keerulisemad, sest siis ei saa üldiselt automaatjuhtimist kasutada vaid pead vaba käega ise juhtima. Põllu keskel on üldiselt lihtne - automaatjuhtimine peale ja ootad kuni jõuad põllu lõppu, et juhtimine üle võtta ja keerata järgmise rea peale. Vahetevahel on ka takistused teel - kivihunnikud, millest tuleb üle või ümber minna, vastavalt suurusele. Aeg läheb üldiselt kiirelt, sest pidevalt tuleb asjadel silma peal hoida - et vili ja väetis õige õhusurvega tuleks, ega need otsas pole, kive jälgida ja pöörata õigel hetkel. Siiski ootan juba et Raikko külvaja saaks ka hoo sisse ja saaksime koos ühel põllul rallida. Asi nii palju edasi lükkunud, et ehk homme...aga ei tea mis nad jälle homme avastada võivad, mis valesti.

Mina ilmselt homme jälle uuele põllule kaera külvama, võimalik et see viimane kaerapõld ja siis nisu peale üle.

Ahjaa, vahepeal on märkamatult möödunud pool aastat kui viimati jalad Eestimaad puudutasid. Tervitusi teile kaugele ja saatke meile vihma, et vili mühinal kasvama hakkaks! 

Säärane masin külvab, punases kastis on väetis ja vili, mis torude kaudu maa sisse jõuab

Gps'i järgi tuleb end valge joone peale paika panna ja automaatjuhtimisnuppu vajutada, minul käed vabad. Sinine tähistab külvatud ala ja hall külvamata. Kui üksi olen, pean rea vahele jätma, sest traktor ei keera välja kõrvalolevasse ritta

Traktorisse tuleb lõuna kaasa võtta. Näide - täidetud pannkoogid, puuviljad ja shokolaadiküpsis

Õnnelik, sest taas unistus täidetud - sõita suuuure traktoriga suuurel põllul

Tallekese uus elu

Nädal taas möödas ja vahepeal oleme oma esimese palga saanud sellest farmist. Oleme rahul.

Mina olen terve nädala sõitnud traktoriga ja põldu rehitsenud, Raikko nüüd vist juba täiskohaga mehaanik - teeb aina ühele ja teisele masinale hoolduseid. Nüüd nagu hakkavadki asjad töökorda saama ja kõik seisab selle taga, et uus külvamisaparatuur kohale jõuaks, siis tuleb vana masina küljest mõned jubinad võtta ja pole muud kui alustada külvamist. Kõigi eelduste kohaselt juhtub see kõik järgmisel nädalal. 

Väike juhtumi kirjeldus kah - paar päeva tagasi märkas farmer et üks lammas lamab maas aia ääres, uuris ja katsus teda aga aru ei saanud mis viga. Pandi söök ja vesi ette, sõi ja jõi veidi, püsti ikka ei tõusnud. Siis otsustas farmer, et annavad talle mingisugust vitamiinisegu, mis peaks esile kutsuma sünnitustegevuse, sest neil oli kahtlus et lammas on tiine. Järsku kõik avaneski ja farmer tõmbas lambatalle välja. Järgmisel päeval aga lambaema polnud ikka kuhugi liikunud ja nägi hädine välja. Tall oli eemale kalpsanud ja ilmselt läinud süüa otsima, määgis keset põldu teiste lammaste vahel. Lugu lõppes sedasi, et lambaema saadeti paremale elule. Talleke lapsendati farmeri õe poolt, kes peab teda kolm korda päevas toitma, seni kuni tall on piisavalt suur et teistega liituda ja ise hakkama saada. 🐑

Kuna mul on traktoriga päev läbi sõites palju aega mõelda olnud, siis arvasin, et võiks jälle kirjutada veidi, mis Austraalias on teisiti kui Eestis.

Kohati tundub, et Austraalia on mõnes asjas Euroopast 20 aastat maha jäänud. Näiteks farmides või veidi vanemates majades (no mitte väga vanades) saad kraanist tulevat vett reguleerida kahe keeratava nupuga, no nagu kunagi ammu Eestiski oli. Selle õigeks reguleerimise õppimiseks läheb omajagu aega, aga kui asi selge siis mõistad, et kuum vesi tuleb vaid natuke lahti keerata ja siis külma nii palju juurde keerata, et kuum soojaks muutuks. Lihtne! 

Teiseks on internet siin suhtelist aeglane. Väga harjumatu oli alguses - igalpool ei olegi internetti ja isegi kui on, siis on see hüpersupermega aeglane. Aga ajapikku harjub sellega ära, tegelikult polegi seda väga vaja või seal aega surfata. Ja no lisaks telefoni levi on ka nii nagu jumal juhatab.

Mis on siin aga äge on see, et teed võivad olla ühteaegu väga käänulised või siis järsku on nõnda pikk sirge, mis ulatub silmapiirini. Mis on aga hirmus - maanteed on üsna kitsad ja kiirusepiirang on 110, kummaski suunas üks sõidurida. 

Aga nüüd...mõtle mõne toidu peale mida tahaksid süüa, olgu selleks pasta, risoto, burger või lasagne, vahet pole sest..........kõik saad poest sügavkülmast kätte! Ainus vaev mida pead nägema, on see soojaks teha. See on veidi veider, aga võibolla siiski mitte, sest austraallased pidid väga laisad olema. Lisaks tundub mulle, et nad käivad kord kuus poes, sest kärud on kuhjaga toitu täis. Ma ei kujuta ette kui suured nende külmkapid on...

Mis siis veel teisiti? Tanklates ei ole püstolil seda automaattäitmise riivi, et paned selle ette ja sirutad pikast sõidust selga. Ei, siin nii teha ei saa, sest kunagi ammu mõned rumalad austraallased ei osanud seda kasutada. Vaatasid et oi 30dollari eest kütust sai täis ja hakkasid seda sealt välja kiskuma, nii et kõik kohad olid kütust täis. Ja sellest ajast peale pole seda väikest aga vajalikku jublakat Austraalia tanklates. Lisaks sellele, et nad on laisad, on nad ka lollid..vabandust, aga nad ise ütlevad enda kohta sama asja. 

Austraalia kärbsed on küll selle maamuna kõige häirivamad olevused. Nad ronivad su silma, kõrva, ninna ja suhu ja kutsuvad oma sõbrad sama tegema. Nii et sa pead kurja vaeva nägema, et neid oma näost minema saada. Tuul päästab õnneks alati, seega tuulevaiksed päevad on meie suurim hirm ja kärbeste suurim rõõm. Sääsed on siin veidi väiksemad kui Eestis, hammustust pole tundagi, aga järgmine päev sügelus annab tunda ikka küll.

Seda nimekirja jätkan ilmselt ühe korra veel, sest erinevusi näeb igal sammul - siin on sinine ookean, lõputud viljapõllud, iga päev päike soojendamas ja suured kängurud ringi kalpsamas. Alati põnev! 

Vaade väiksest traktorist suurele põllule 🚜

7 päeva

Tööl olles lendab aeg ikka väga, väga kiirelt. Kaks viimast päeva on lihtsalt kuhugi kadunud, nii kähku otsa saanud. Täna oli meie seitsmes tööpäev ja tundub, et farmer on juba meiega rahul, sest uuris millal tagasi tuleme, tema võtaks meid meeleldi viljakoristushooajaks ka tagasi. Pole veel isegi külvama hakanud ja juba räägimekoristusest, hehee. Esmaspäev ja teisipäev koristasime langekuid puid ja oksi, mis Suure Reede tormiga oli traataedadele kukkunud. Ühtlasi parandasime aedasid. Kolmapäeval oli kahe külvamismasina surumisrataste (rattad mis vilja suruvad mulla sisse) hooldamine. Terve päev mässasime nendega, pidi vahetama katkised tihendid ja tavotti igale rattale laskma. Kahe masina peale oli neid ikka mitukümmend. Neljapäev tegime veel hooldustöid, ajasime lambaid ühest aedikust teise ja mina sain käe külge suure John Deere'i väikevennale. Maatükid, mis farmer alles eelmine aasta ostis on kihati umbrohtu täis. Seega pidin põkaga, mille taha oli ühendatud mitmemeetrine umbrohu eemaldamisvidin, proovisõitu tegema. Algul oli päris hirmus, aga farmer istus kõrval ja aitas tählepanu juhtida takistustele, mida märgata - et aia, puu, kivi või posti vastu ükski osa ei läheks. Täna, reedel, pidingi üksi terve põllu sellega üle käima, ca 50ha põldu. Päris palju elekteiposte oli millest ümber põigata, hirmus oli, aga mitte millelegi otsa ei sõitnud. Homme hommikul pean järgmise põllu peale minema ja lõunani seal vurama. Peale lõunat sõidame Perthi mu kursaõe (kelle juures eelnevalt Perthis ööbisime)  sünnipäevale. 

Selline on see põka järelveetava rehaga nagu seda nimetatakse. Hunnik ogadega kettaid mis ringi liiguvad ja tuuste hunnikusse lükkavad.

Eile oli veoauto pesu päev. Nühkisime harjaga puhtaks ja survepesuriga loputasime. Kokku võttis aega kaks tundi, et see suur monstrum puhtaks saada. Farmerit eile polnud, sest ta käib iga laupäev jalgpalli mängimas. Ülejäänud päeva vedelesime ja vaatasime sarja. Õhtul selgus et pühapäev on ka vaba ja otsustasime minna veidi ümbrust uudistama. Ärkasime varakult ja alustasime üheksa paiku. Käisime suure graniitkivi juures. Oli see alles pirakas, taamal oli suur kuiv soolajärv. Nägime kividel palju väikseid sisalikke ringi siblimas. Peale seda suundusime meile lähimasse suuremasse linna Merredin, et toidupoodi minna. Poes käidud, nüüd istume siin samas linnas pargis ja lisan pildid ka, mida farmis olles lisada ei saanud, kuna levi pole seal väga hea.

Viljaveoauto...

...pesu päev...

...

Kaks põkat koos külvamisvarustusega

Meie majake, esimene uks viib suurde tuppa ja teine pesuruumi. Lisaks on köök, magamistuba ja wc,dušš. Rohkem polegi midagi vaja

Viljatünni pesemas

Eaglestone Rock. On suur eks? Mina seal kuskil

Perthis nägime jõe peal esimest korda elus musti luikesid

Järgmised pildid on kõik sellest 4-päevasest kursusest, mis enne tööle saamist läbisime. Raikko oli usin lammastega, mina harjaga

Meie rõõmus grupp

2 suurt John Deere'i

Hei, hei kõik see pere!

Jälle pean alustama postitust vabanduste otsimisega, miks pole kirjutanud. Tundsin, et kuna me suurt teinud pole, siis kogun palju väikeseid hetki ja pajatanneist siis kui tööle saame. Nüüd on see päev siis käes.

Alustan sealt kus eelmine kord lõpetasin. Raikko sai lammutusele tööle. Iga hommik oli viie paiku äratus ja sõitsime koos kesklinna, Raikko hüppas välja ja mina kimasin koju tagasi, et veidi veel pehmet patja nautida. Tööl jõudis ta käia lausa 3 päeva. Siis otsustasime, et kumbki ei taha teha sarnast tööd nagu Eestis. Mul hakkas stress tulema juba mõttest, et töötan klienditeenindajana. Kuigi Austraalias on kliendid kordades sõbralikumad ei tulnud ikka tunnet, et tahaks. Otsustasime võtta osa 4-päevasest kursusest, eesmärgiga saada tööle suurele traktorile viljakülvamishooajaks, mis on kohe algamas. Pakkisime tööriided ja sõitsime Perthist 2tunni kaugusele farmi, kus meid ootas ees ülisõbralik koolitaja ja lisaks meile 3 koolitatavat. Esimene poolpäevak oli palju teooriat lammaste karjatamisest, pügamisest ja üleüldisest farmitööst. Teisel päeval jaotati grupp kaheks. Mina ja kaks teist kutti said osa veel pikast teooriast traktorite ja muude farmimasinate kohta ning siis ise käed külge panna ja põkaga põllul rallida ning kopaga majandada. Ma ei tea miks, aga iga kord kui ma traktorilt maha hüppan on mu näol suur naeratus. Need suured masinad lihtsalt väga meeldivad mulle. Lisaks harjutasime treileriga tagurdamist ja aiaparandmist. 

Raikkot ja teist poissi ootas ees päev lambapügajatega. Järgmine päev grupid vahetasid, meie läksime lambapügamist jälgima ja nemad masinatega jändama. Lammaste päev mulle kohe üldse ei meeldinud. Mina kui loomaarmastaja sain shoki kui nägin kuidas neid jõuga ümber keeratakse, pügamisel pööratakse ja väänatakse, vahetevahel sisse lõigatakse ja siis luugist õue tõugatakse. Mu esimene mõte saabudes oli, et ma tahan tagasi traktorisse minna. Paari tunniga suutsin end koguda ja välja lülitada sellest mismoodi lambaid väntsutatakse ning keskenduda oma tööülesannetele. Sain palju harjaga (ilma harjasteta, lihtsalt nagu puulaba vms) ringi tuuseldada ja villahunnikuid teha. Enamus vill lõigatakse lambalt ühes tükis ja see mis maha jääb tuleb kohe enne järgmise pügamist kokku pühkida. Tempo on seal meeletu. Väga hea pügaja pügab 200 lammast 8 tunniga. Kõige olulisem osa on villa sorteerimine. Erinevatel osadel on erinev hind. Saime ka lambaid ajada aedikutesse, kus nad ootavad pügamist. Kokkuvõttes mina ei tahaks seda tööd teha, nägin liiga palju verd, valu ja hirmu. Raikkole seevastu aga meeldis. Ta sai lambaid pügajale ette vedada ja ka ise pügamises kätt proovida. Ta jäi ühele pügajale nõnda silma, et see oleks teda enda abiliseks tahtnud. 

Neljas päev oli kuuris erinevate tegevust päev - sõlmede õppimine, erinate pinnaste eristamine, natuke matemaatilisi ülesandeid, tööriistade inglise keelsete nimetuste ülevaade ja veel veidi traktorisõitu! Päev lõppes intervjuuga, kus anti lootust saada viljafarmi külvama. Kuna aga munadepühad tulid vahele siis pidime 4 päeva ootama. Selle kursuse kõige positiivsem asi ongi see, et lõpus otsitakse sulle töö, seega töö on pärast kursust garanteeritud. 4 päeva pärast tuligi sõnum farmerilt, kes meid neljapäeval (eile) enda farmi ootas. Pakkisime oma auto pungil asju täis (sh nädala toiduvarud) ja suundusime 3tunnisele reisile, et vahetada elukohta ja asuda tööle. Farmer Peter'il on 7 farmi 8000 hektaril. Kõik siis väiksemapoolsed. Lisaks on tal ka umbes 4000 lammast. Ja muidugi kaks suurt gps'iga John Deere'i traktorit koos viljakülvamistehnikaga. Traktori ratas ulatub üle minu pea ja neid on sellel all 8 tükki!! Ootan juba põnevusega sõitmist. Täna oli esimene tööpäev mul üle kahe kuu. Saime teha palju erinevaid asju, sõita farmide vahel ja olla eskortautoks laiale veosele (sellele pirakale põkale), pesta viljakonteinerit, veoki velgi, teha nipet näpet hooldust külvajale ja jõuda arusaamisele, et oleme saabunud toreda ja hooliva farmeri juurde. Oleme ainsad seljakotirändurid, meie päralt on väike konteinermajake koos kõige vajalikuga. Oleme viljapõldude vahel, kaitseks viljakontenerid ja kaks vaprat John Deere'i, nii et hirmu pole. Farmeri maja on paari km kaugusel. Seda veel ei tea, millal külvamine pihta hakkab, aga tööd meil kindlasti seniks on. Homme saame viljaveoautot pesta. Ülejäänud päev on vaba. Kui külvamine pihta hakkab, siis peaks meil olema 6 päeva nädalas 12tunnised tööpäevad ja laupäev on poolik päev, et siis shopata ja veidi jalga sirutada traktoris istumisest. 

Kõik on taas uus ja põnev. Eks te varsti kuulete millal traktoris istumine üle viskab :D

Pilte ma hetkel lisada ei saa, kuna internetilevi ei ole selleks piisav. Kui satume 4g võrku siis teen seda. 

 Ühe piraka jaoks leidsin levi :)