Austraalia päev

Juba nädal on möödunud eelmisest kirjutisest, aeg liigub kiirelt, mis praegu on hea, sest ootan pikisilmi puhkust. Kaks nädalat on veel farmis jäänud. Hetkel korrastame teisel pool jõge olevat maatükki, mis on renditud ja kuna leping saab läbi, on maatükk vaja algsel kujul tagasi anda. Veevoolikud ja plastikkile on vaja veel kuuel põllul üles võtta. 

Kuni pühapäevani oleme kolmekesi – meie ja üks hiinlane. Teised on kõik ära läinud ja viimanegi läheb esmaspäeval. Pärast seda toimetame Raikkoga kahekesi. Ühelt põllult plastiku ja voolikute üles võtmiseks kulub meil poolteist kuni kaks päeva, ehk siis kui kõik sujub kenasti, peaksime enne minekut seal tööd lõpetama. Samas, ühe põlluga juba oli probleem, veetoru on maa all katki läinud ja põllule ei jõua vesi. Enne plastiku üles võtmist on vaja põldu niisutada, et see kergemini üles tuleks. Seega selle põlluga võib väga kaua minna. Igaks juhuks selgituseks, et taimed isutatakse plastiku alla, sest see hoiab mulla kaua niiske. Kuna päike on siin väga, väga kuum, siis peaks koguaeg taimi kastma, aga plastikkile all seisab niiskuks kaua.

26.jaanuaril tähistatakse Austraalia päeva – 1788.aastal purjetasid inglased Sydney sadama asukohta, rajades esimese eurooplaste koloonia sellel mandril. See päev enamikele tööinimistele vaba päev, tähistatakse seda kas pere ja sõprade ringis või võttes osa vabaõhu üritustest, päev lõppeb alati ilutulestikuga. Kuna uue aasta puhul ilutulestikku siin ei lastud, siis otsustasime Raikkoga nüüd kindlasti minna seda kaema. Tulevärk oli märkimisväärselt uhke säärase väikse linna kohta. Tuul oli küll suur ja mõni rakett ei jõudnud nii kõrgele kui oleks pidanud, aga kõik kulges hästi. Tuleohutuse mõttes lasti seda poolsaare peal, rahvamassist eemal.

Täna, laupäev, on meil vaba, homme lähme taas põllutööle.

Käib töö ja vile koos

Transportisime põllu ääres olevad voolikuhunnikud kõik ühte hunnikusse

 See asi on ühendatud traktori külge ja sinna peale kerime voolikud ja kile

Austraalia päev

Kassid läinud, hiirtel pidu

Kolmapäeval oli ajalooline päev - sorteerisime ja pakkisime viimast korda siin farmis sibulaid. Jehhuuuuuuu! Neljapäeval oli suur koristuspäev, puhastasime sibulamasina ümbrust ja angaari, kus kõik tööriistad ja muu tavaar paikneb. Sibulakoored olid end igasse prakku peitnud. Kolmapäeval juhtus veel midagi ebatavalist - jõkke tuli vesi. Just nii, see jõgi on 90% aastast kuiv ja isegi mitte iga aasta ei tule sinna vesi. Tuleb see sinna siis kui sisemaa pool sajab rohkelt vihma. Seega farmerid on ilmselt õnnelikud, et saavad oma veevarusid täiendada. Muidu kasutatakse kastmiseks põhjavett, sest vihma sajab siin sama harva kui näeb jões vett.

Kuna saagikoristus on nüüdseks läbi, siis oma viimased kolm farminädalat veedame põlde koristades ja tehes ettevalmistusi uueks istutamiseks. Farmer sõitis täna koos perega kaheks nädalaks lõunasse puhkama. Seni töötame farmeri põhitöötaja alluvuses, kes on väga lõbus inimene. Lisaks peame iga päev farmeri koera toitma ja aeg-ajalt lilli kastma. Vastutasuks võime tema aias asuvasse basseini hüpata! Ja nädalavahetus on vaba! On see alles elu.

Jõgi enne

Jõgi pärast

Nädal tagasi viimane grilliõhtu saksapaariga

Sibulate lõpusirge

Oleme viimane nädal aega sibulaid sorteerinud ja pakkinud. Eile olid sibulad ikka väga, väga mädanenud ja jubedad. Ma tõesti ei tea, miks farmer tahtis neid sorteerida. 50 tonnist sibulatest jäi peale sorteerimist järgi umbes 5 tonni. Tänaseks jäi veel 20 tonni teha, aga farmer ütles, et kui need on sama jubedad, siis me neid ei sorteeri. Nii siis kallas ta ühe kastitäie sorteerimismasinasse ja see hais mis sealt tuli oli hingemattev. Otsus oli langetatud, need kastid lähevad otse prügisse. Huuh, vedas meil, ma tõesti ei oleks jälle tahtnud jubedaid sibulaid, kus 100st 10 on ilusad. Sibulad jäid ilmselt liiga kauaks põllule, said päikesepõletuse, mis kastis seistes viib mädanemiseni. Farmer mainis eile Raikkole, et see hooaeg sai ta mitu rahalises mõttes kallist õppetundi, aga vähemalt ta teab mida teha järgmine kord paremini. See hooaeg oli tal palju katsetusi - sibulasorteerimismasinal oli paar sektsiooni, mida varem polnud ning korjamismasinat kasutas ta esimest korda. Arvatavasti on sibulatega selleks korraks kõik, päris kindel pole, sest teise farmeri paarkümmend sibulakasti seisab veel. Ta peab otsustama, kas ta tahab neid sorteerida või mitte. Need pole mitte mädanenud, vaid ilma kooreta kohati ja nende eest ei saa nii palju raha. 

Hetkel me päris täpselt ei teagi, mis me kolm nädalat teeme, aga eks arvatavasti ettevalmistusi uueks istutamiseks. Eile läks meie majas elav saksapaar minema. Nüüd on maja vaid meie päralt, lisaks saab külmkapis laiutada. Parim! Enne olid kõik asjad üksteise otsas ja äärmiselt keeruline oli midagi kätte saada. Pisut on kahju ka, et nad läksid, veetsime väga lõbusad jõulud ja aastavahetuse koos nendega, töötades moodustasime hea tiimi ning krabipüügil olime edukad. 

Vahel kui mõni pilv juhtub taevas olema, on päikeseloojangud imelised

 Naaberfarmeri uus kutsikas Izzy külastas meid

Loomad, linnud, loomad

Väike tutvustus meie maja juures luusivatest olenditest:

Sisalik Siiri

 Papagoi Piia

 Ja uustulnuk madu Miia

Kõik on ohutud. Madu võib küll hammustada kui talle haiget teed(me ei kavatse teha), aga mitte tappa. See madu peaks hoidma mürgised eemal, nii et las ta olla

Tervitused Austraalias suvest! Homme peaks jälle 40 kraadi kanti sooja tulema. 

Rutiin on kadunud. Öökull on leitud

Jälle tõden, et pole kaua meie tegemisi kajastanud. Aga suurt midagi uut ei ole. Oleme palju sibulapõllul traktoritega vuranud ning rohkelt vaba aega saanud, mis on laisaks teinud. Enam ei viitsigi väga 8-9 tunniseid tööpäevi teha, kui oleme 5 tunniste päevade meki suhu saanud. Ja teisalt juba ootan puhkust. Arvatavasti töötame farmis veel veidi alla kuu aja ja siis paneme Perthi poole tagasi ajama. Veebruari keskel kohtume seal Raikko vanemate, õe ja vennaga. Nädala veedame Perthi ümbruses ja siis kõik koos Balile. Peale Bali avastusretke sõidab Raikko pere sealt Eestisse tagasi, meie tahaks veel kuhugi edasi minna, kindlalt pole otsustanud, aga võib olla Taisse. Kokku puhkaks nii umbes poolteist kuud. Aeg-ajalt kui leian end jälle tulevase puhkuse peale mõtlemast, tuleb juba säärane ootusärevus sisse. Loodan, et saame selle töörutiini ikka veel viimaseks kuuks ajaks sisse, et oleks rohkem raha taskusse pista ja näeks reisil rohkem põnevaid paiku. Lennupiletid on küllalt soodsad, Aasiasse suht igale poole saab 100 euroga või alla selle. 

Ja teate mis! Eile nägin elus vist esimest korda looduses elavat öökulli! Kes teavad mu öökulli armastust, võivad ette kujutada kui ekstaasis ma olin, kui meie aia peal öökulli siluetti nägin. Saksa kutt suutis ta muidugi eemale puu otsa ajada. Krabasime taskulambi järele ja proovisime kindlaks teha, milline öökull see on. Ta oli küllalt pisikest kasvu, jätsime näo meelde ning siis guugeldama. Nähtud öökull oli arvatavasti barking owl, eesti keeles koer-haugaskakk. Selle öökulli hüüd peaks kõlama nagu koera haukumine, hihi. Lisan google'st võetud pildi, kuna endal pilti teha ei õnnestunud.

Kalal pole käinud, krabil pole käinud, hakkasime vaatama hoopis Game of Thrones'i alates esimest hooajast. Seega õhtud on meil sisustatud.

Krabi siin, krabi seal. Head uut aastat!

Aasta eelviimasäne päev oli elamusterohke. Nimelt algas meie tööpäev juba enne päikesetõusu - kell 5. Seda seetõttu, et enne suurt leitsakut jõuaks palju sibulaid korjata. Kuuma ilmaga ei tohi sibulaid puutuda, lähevad hapraks. Vurasime usinalt traktoritega põllul ringi, et sibulaid põllult enne kuuma tulekut päästa. Kell 13 pidime aga lõpetama, mitte kuumuse tõttu, vaid farmeri traktor andis kergelt otsad, üks ratas kiilus kinni. Õnneks olime selleks ajaks päris palju ära teinud ja kuumus siiski oli ka pooleldi kohal. Ise vajasime jahutust, traktorid vajasid puhkust ja sibulad pidid kahjuks põllule päevitama jääma. Õnneks päev enne anti neile ka päikesekreemi(pulbrit) - lubi, et nad põletust ei saaks. Farmer soovitas meile, et me läheks 20km kaugusel asuvasse randa, aga kuna sinna viib liivatee, mis on väga jube, siis ühtlasi pakkus ta meile oma neliveolist autot ning krabipüügiks kajakki. Sellist suurepärast pakkumist ei saanud me muidugi tagasi lükata. Pakkisime koos saksa paariga asjad ja laadisime auto täis. Krabide jaoks muidugi igaksjuhuks ka külmakast kaasa. Tee, mis randa viis oli tõeliselt jube, õnneks selle autoga oli küllalt hea sõita. Meie pisike punn oleks ilmselt poole peal laiali lagunenud, sest tee oli väga künklik ja vibreeriv. Otsustasime et enne kui ookeani äärde lähme, püüame enne mõned krabid. Vahetult enne randa pidime vasakule keerama, et jõuda jõelaadse veekogu juurde, kus krabisid püüda. Kohale jõudes tegime esimese asjana varjualuse lahti, sest päike oli endiselt kõrvetavalt kuum. Seejärel käisime kõik kordamööda kajakiga proovisõidul. Kui kõik olid lõbusõidu lõpetanud, tuli krabivõrkudesse valmis panna sööt. Kasutasime tuunikalakonservi, kalmaari ja kanasüdameid. Raikko oli esimene, kes kajakiga võrgud vette pistis. Kontrollisime võrke 20 minuti pärast ja üks tilluke krabi oli sees, kahjuks liiga väike, et kaasa võtta. Ranna ääres oli veel palju väikeseid krabisid luusimas. Olime kokkuvõttes jõe ääres 2 tundi ja saagiks saime lausa kolm söödava suurusega krabi. Olime väga, väga edukad. Lõpuks! Seejärel otsustasime ookeanis kiire supluse teha. Seal pool on palju suuremaid lained, kui meie linnarannas. Lõbus oli. Suundusime tagasi koju ning farmer oli super üllatunud, et nii mitu ja suured krabid saime. Tuli isiklikult veel näitama kuidas krabi puhastada. Pakkus välja et võime pastat teha sellest, aga kuna enamus meist sõi krabi esimest korda, siis tahtsime niisama süüa. Keetsime neid soola, pipra ja chilliga. Kõigile väga maitses ja kolmest krabist sai neli inimest söönuks. Tasub uuesti krabide jahile minna.

Vana aasta ära saatmine möödus ebatavaliselt vaikselt. Tegime saksa paariga koos grillburgergereid, lobisesime ja mängisime kaarte. Südaööl avasime vahuveini. Kui tavaliselt on taustaks meeletu ilutulestiku möll, siis siin oli täielik vaikus.  Austraalias tavainimestele ilutulestikku ei müüda, eksisteerib ainult linna poolt korraldatav tulestik. Carnarvonis aga pole juba ilutulestikku mitmendat aastat, tuleoht on lihtsalt liiga suur. Meie põletasime säraküünlaid ja vehkisime oma helendavate käevõrudega. Loodan et järgmine kord jõuame aastavahetuseks mõnda suurlinna ja võtame aasta vastu suure pauguga. 

Kaunist uut aastat kõigile!

Kunst säraküünaldega

 Minikrabi

 Saksa paar kajaki peal kala püüdmas