pühapäev, 24. märts 2019

Idarindel muutusteta

Pea kuu aega oleme juba töötanud, öövahetuse viimane nädal algas. Igapäevane füüsiline tegevus väsitab, uni on muutunud nii sügavaks, et isegi kell 6 ärgata tundub võimatu. Samas lähme nüüd ka hommikul hiljem magama,  koju jõudes enam und ei ole nagu varem. Umbes 9-10 paiku jääme magama. Nii et kell 6 saabki tegelikult 8 tundi und täis. Tööle tulles annab tunda kuidas iga lihas ja keharakk on veel eelmisest vahetusest väsinud. Mõne tunni möödudes on õnneks sümptomid möödas ja olen enam vähem värske. Ma isegi ei tea, kas ma ootan päevast vahetust. Mulle meeldib, et öösel ei ole nii palav. Praegu päeval veel temperatuur  30-36 kraadi.  Öösel on 20-25. 

Eelmine laupäev ja ka see laupäev istusime eestlaste rõdul ja rääkisime juttu. Ma ei tea, kas ma maininud olen, aga nad elavad meie kõrvalmajas. Üürivad kolmekesi maja. Üks neist paar ja lisaks üks kutt, kellega tutvusid Austraalias. Ta ootab viisa vastust, et saada kätte oma talendi viisa, nimelt on ta tegelenud väiksest peale maadlusega ja on kõiksugu meister. Seda viisat on võimalik saada kui oled rahvusvaheliselt tunnustatud sportlane, kunstnik või veel miskit. Ühesõnaga saad sa sellega alalise viisa, sest riigile oleks kasulik kui sa Austraaliasse jääd. Päris äge, kahju et me talenditud. 
Ma vist olen unustanud seda mainida, et me saime mitu nädalat tagasi majutuse ka ühe kaevanduses töötava austraallase juures. Üürime tuba seal. Näeme teda harva, sest tal on 5 öövahetust, 5 päevast ja viieks päevaks sõidab kuskile ära. Seega üsnagi privaatne ja mõnus. 
Austraallastega koos töötada on jube imelik. Austraalias on mentaliteet, et kui tööpäev saab läbi siis asjad kukuvad käest. Sekunditki kauem ei tehta õptööd, pigem oodatakse 5 min varem stardivalmis. Kontoriinimesed lähevad ilusa ilma puhul sageli varem koju, et siis surfata või lihtsalt ilma nautida. Selle sekundi pealt lõpetamisega on mul raske harjuda, eriti kui mul parasjagu midagi pooleli on, siis tulebki teine vahetus ja sõna otseses mõttes võtab harja käest, sest su tööpäev läbi. Samas arusaadav ka, sest meile makstakse seitsmest seitsmeni. 6.50 on tavaliselt uus vahetus juba stardivalmis, seega kui olen oma asjatoimetustega selleks ajaks valmis saanud, siis lähen puhkeruumi kella 7 saabumist ootama, et saaks end välja registreerida. Raikko viib ka viimased villatükid ära ja tuleb. Siin on selline sisse-välja registreerimisaparaat nagu filmides. Igal ühel enda nimega sedel, mis tööle saabudes ja töölt lahkudes tuleb läbi lüüa. Masin trükib sellele kellaaja ja kuupäeva ning kokku see nädal töötatud tundide arvu. Nädalas töötame 72tundi.
Laupäeva öösel tegime süüa ka jälle mõneks päevaks. Pasri päeva pärast peab end kokku võtma ja jälle vaaritama midagi. Seekord tuli kartulipuder, kaks päeva vorstikestega ja kui veel putru pärast järgi on siis tuleb lammas kõrvale. Njämma! 
Raikko tegi oksendava villapalli
Vahel saab villas supelda
Pallid siin, pallid seal
Kilpkonn käis vett otsimas enne vihma
Vill ootamas lõngatehasesse sõitu
Pakkimisalal tuleb kotisuu kinni õmmelda, silt numbriga külge panna ja uus kott valmis seada
Moonbuggy, millega pallid tuuakse

Kopeerides alloleva lingi peaks avanema video, kus näha kuidas moonbuggy tööd teeb:
https://photos.app.goo.gl/fLp3gkWgdD1BE99U6

Kas igatseme Eestit? 

Eesti juures igatsen vaid üksikuid asju, hetki ja inimesi. Kõige enam ilmselt sõprade seltskonda ja õde. Samuti tahaks näha Ege ja Hansu pisikest põnni, kes kasvab suure mühinaga. Siinsed sõbrad jäid Perthi ja nüüd on jälle uued inimesed. Mõlemad tunneme puudust spaast, kinos käimisest ja väljas söömisest. Siin on paar pubi, aga aega seal käia ei ole väga. Lisaks pole nii ammu korralikke jõule veetnud ja lund näinud, et isegi viimase igatsus on peal. Ja tean, lund peab lükkama, aga mõnda aega poleks selle vastu ka midagi. Söögiasjadest väga millegi isu polegi, oleme siinsete toiduainete seast endale lemmikud leidnud. Näiteks saia/leiva asemel maisigaletid, hea kodujuustu ja hapukoore oleme leidnud. Samuti marineeritud kurgid. Isegi päris pasteeti oleme osadest poodidest leidnud! Nälga me ei jää.
Ma ilmselt väga sageli ei tee hetkel postitusi, sest töö koguaeg sama ja mis siin ikka kirjutada. Arvatavasti kirjutan uuesti siis kui uuel kuul päevases vahetuses oleme. 


laupäev, 9. märts 2019

Öötöö


Oleme juba nädal aega töötanud puuvilla kallal. Usinalt valmivad puuvilla tahukad ja öörutiin hakkab omaks saama. 
Eelmine reede töötas kaks vahetust koos, et uued inimesed saaksid aimu kuidas töö käib. Uusi inimesi on vaid 5, sh meie. Öises vahetuses on 7 inimest ja päevases vist 9 kui õigesti arvutasin. Seda seetõttu, et päeval tulevad rekkad, mis toovad villapalle ja siis on vaja kahte juhti, kes neid maha tõstavad. Lisaks on päevases üks eesti tüdruk, kes aitab seal kus vaja. Meie vahetus on kaks eesti poissi. Üks on ginneri (vahetuse vanem) parem käsi ja teine on sõidukijuht, mis toob villapalle masinasse söötmiseks ette. Villa töötlemisprotsess algab minust. Mina pean pallidelt kile ümbert ära võtma, et siis masin neid purustama saaks hakata. Pallid on üle kahe meetri kõrgused. Masin (feeder) liigub aeglaselt mööda rööpaid edasi, õgides pall palli järel kuni kõik 18 palli on mugitud (2-2.5 tundi). 
Feeder
Nii need pallid reas seisavad

Aktiivselt tööd on mul siis iga 2 tunni tagant pooleks tunniks, kui uus laadung palle tuleb kilest lahti lõigata, kiled kokku rullida (Raikko aitab selles) ja pisut koristada. Vahepeal käin ja asendan pakkimisalal olevaid inimesi, sest nemad ei tohi seda kohta hetkeski üksi jätta, kuna iga 1.5minuti tagant tuleb uus üle 200kg kaaluv kokku pressitud villatahukas masinast välja. Sellelt on vaja võtta näidis, seejärel lükkab masin selle riidest kotti, tuleb uus kott valmis panna, teine kinni siduda ja näidis panna ettenähtud kohta. Ja nii üle 300 korra vahetuse jooksul. See on küll päris tuim töö...🙄 Iga 50 järel on natuke rohkem siblimist, kui näidiste pakk tuleb kokku rullida ja pakendada, et siis jälle uue rulliga alustada. Raikko on tööahelas kõige viimane. Ta võtab masinast tulnud tahukad tõstuki peale ja ladustab kas õue või katuse alla.
Kuna tegime mõlemad tõstukiload, siis sõidan ka vahepeal sellega. See oli esimesel päeval, kui kaks vahetust koos olid

Esimesed ööd olid päris rasked, peale südaööd tuli unekas ja hommikuks oli igatepidi väsinud olla. Kuna minu töö on küllalt füüsiline, siis see ei teinud ka asja lihtsamaks, et me üle kuu aja end liigutanud pole. Lihased kõik valusad ja varbad villis. Nüüd aga hakkab keha juba harjuma ja saab aru, et tuleb vähe teises rütmis elada. Päevased uinakud muutuvad sügavamaks ja pikemaks. Esimestel päevadel magasime ainult 5-6 tundi. Nüüd juba 7-8. Rutiin meil selline, et seitsmest seitsmeni tööl. Siis 5km kaugusele koju, pesema ja voodisse. Ärkame umbes nelja paiku ja siis mõned tunnid aega, et "lõuna" valmistada. Õhtul seitsmeks tööle. Kell 00 on "lõuna" ja vahepeal mõned 15 minutilised pausid. No tegelikult vahel rohkemgi kui mõned. Hommiku poole ma enam väga niisama istuda ei saa, sest uni tikub peale. Siis katsun end koguaeg tegevuses hoida. Töökaaslased on kõik toredad, peale eestlaste on ülejäänud kõik austraallased. Siia gini väga seljakotirändureid ei satu, kõik lähevad pigem suurematesse ja uuematesse tehastesse. Meie oma on küllalt vana. Aga teised kõik ütlevad et see on super koht, sest kes mujal töötanud, ütlevad et puudub tööohtus ja kollektiiv ei ole nii ühtehoidev. Seega loodame, et oma viimaseks töökohaks tegime õige valiku.

Tooraine
Osad farmerid pakendavad kandiliselt