Appi, appi, pole juba üle nädala
sõnagi kirjutanud. Häbi, häbi! Meil on lihtsalt viimasel ajal väga pikad päevad
olnud, et ei ole jaksanud. Ärkame kell 5 hommikul ja lõpetame 5 või 6 õhtul. Tuleme töölt, sööme ja magama. Oleme
nädala jooksul teinud niiiiii palju erinevaid asju, ma mõtlen töötades. Mina
sain ka lõpuks arbuusi korjamist proovida, päris vahva oli, aga mõned arbuusid
on ikka pirakad küll. Kui arbuusid olid korjatud, siis mina olin peamiselt see,
kes traktoril seistes püüdis arbuuse, sest viskamiseks peaksin vist veidi
tugevam olema. Lisaks oleme käinud ka banaanipõllul müttamas. Seal pidime
veevoolikud välja võtma, sest banaanipuud enam ei anna nii palju banaani kui
peaks ja need põllud lähevad hävitamisele. Aga saime ka uuele banaanipõllule vedada
voolikuid ja paigadaldada vihmuteid. Laupäeval korjasime põllu pealt suure,
suure metsa seest butternut kõrvitsaid(pildi lisan alla). Pühapäeval päästsime
röövikute käest teist sorti kõrvitsaid. Röövikud võivad ühe päevaga terve põllu
hävitada, on alles õgardid. Saime põllult veidi üle 10 tonni kõrvitasid, maha
jäi ilmselt kaks kolmandikku, mis olid röövikute poolt liiga söödud. Kahju, aga
mõnikord juhtub nii.
Hetkel on meiesuguseid ränduritest
töötajaid neli, sest teise maja prantslased lõpetasid oma farmipäevad ja läksid
Aasiasse puhkama, et kolme kuu pärast teise aasta viisaga tagasi tulla. Seega
hetkel oleme ainult mina, Raikko ja meiega samas majas elav saksa paar.
Teate mis! Ma sain täna lõpuks traktoriga sõita! Varem
kui meid oli 10 inimest, siis kõik kutid said traktoriga sõita ja tüdrukud
ainult und näha sellest. Aga täna oli ajalooline päev, tüdrukud pandi
traktorirooli. Korjasime nendega sibulaid. Kunagi esimeses postituses panin sibulakorjamismasina
pildi ka, vaadake järgi, kui ei ole ettekujtust. See masin on ühe suure
traktori taga, mille kõrval meie peame väiksema traktoriga sõitma, mille järel
on treiler, mille peal on suured kastid, kuhu sisse sibulad sihitakse. Pikk
lause, ma tean, aga saate aru küll eks. Kokku on kolm pisikest traktorit, seega
mina ja teine tüdruk sõitsime vahetustega. Mõlemil oli elus esimene kord
traktorit juhtida. Pärast meie katsumusi, ütles üks farmeritest, et meil on
vist loomulik anne, sest saime suurepäraselt hakkama. Jehhuu! Olen traktorijuhiks
sündinud! Võibolla oli see soojenduseks, sest ma tahaks väga sõita suure
viljakombainiga. Unistan suurelt. Olgu, tagasi selle pisikese traktori juurde.
Nimelt pole sellega põllul sõitmine üldse lihtne, sest sa pead suure traktoriga
sama tempot hoidma. Samal ajal vaatama ette, et teisele traktorile sisse ei
sõidaks; piiluma taha, kas sibulad ikka lähevad kastidesse ja lõpuks veel
suures traktoris istuva farmeri käemärke jälgima, kas söita kiiremini, aegalasemalt
või kas hoida vasakule või paremale. Homme ilmselt taas jätkame seda
rööprähklemist. Saab olema põnev päev.
Vaba päev oli meil viimati
eelmine esmaspäev, kui sadas terve päev vihma. Siin, Carnarvonis, on vihm detsembris
väga harudlane, sajab keskmiselt vaid 1mm, kõige rohkem sajab juunis,
keskmiselt 49mm. Eestis sajab vihma keskmiselt 700mm aastas, siin 225mm.
Kui varem tahtsime tööst võtta
viimast ja polnud probleem töötada 7 päeva järjest, siis nüüd küll ootame vaba
päeva. Viimasel ajal teeme väga füüsilist tööd ja pikki päevi. Üks vaba päev
tuleks kasuks küll. Kui farmer ei ütle meile, et laupäev või pühapäev vaba on,
siis ilmselt küsime seekord ise ühe päeva vabaks. Saab ehk ka üle pika aja
ookeanisse hüpata. Ahjaa, ookeaniga meenus veel, et üks päev kui kalal käisime
(mina päevitasin rannal), nägi Raikko sillal kalastades kolme haid ranna
lähedal. Õnneks on need täiesti ohutud vaalhaid (vist on eesti keeles selline
nimetus), kes on taimetoitlased ja inimest ampsata ei taha.
Seega naudime ilma, rügame tööd,
õpime pea iga päev midagi uut ja saadame tervitused kodumaale.
Butternut kõrvits
Tüdrukute kollane põka aastast..seitsmekümnendad
Kaks tolmust töömesilast
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar