Seikluste otsinguil Austraalias: Puhkus ja palju seikluseid

Ausalt, ei ole blogimist lõpetanud, veidi unarusse aga küll jätnud. Oleme puhkusel alates 12.veebruarist ja pole väga aega olnud. 12. kuni 14.veebruar ööbimine Raikkoga Perthi kesklinnas hotellis. Jalutasime linna peal ringi ja lubasime endale mõned uued riided ning õhtusöögi restoranis. Super mõnus oli kuni hetkeni kui vaatasime Raikko pangakaardi väljavõtet ja avastasime sealt kümmekond Uber takso makset, mis olid tehtud viimaste päevade jooksul Sidneys, kokku 300dollari ulatuses. Raikko oli muidugi endast väljas ja mina katsusin teda rahustada, et seda on lihtne tõestada et tema pole neid makseid teinud ja saab kindlasti raha tagasi. Kuna avastasime seda õhtul, oli pank juba kinni aga Raikko kirjutas Uberi klienditeenindusse, kes kohe vastas ja hunnik küsimusi küsis. Järgmine päev käisime ka pangas ja sealt öeldi kohe, et selliseid asju juhtub, ärge muretsege, saate kõik oma raha tagasi. Pangakaart oli siis ühesõnaga kusagil makstes kopeeritud. Pank tellis uue kaardi ja Raikko kaart pidi uue saabumiseni suletuks jääma. Peale pangas käiku oli tuju jälle hea ja oli aeg minna Raikko perele lennujaama vastu. Mina olin küll väga põnevil, üle kolme kuu näeb oma inimesi. Võtsime autorendist auto ja vurasime lennujaama poole. Olime 15 minutit peale lennuki maandumist kohal, aga kokku ootasime neid üle tunni aja. Ei ole see lennujaama majandus ikka väga kärme. Kui nad lõpuks väravatest saabusid, oh seda rõõmu ja naeratavaid suid. Rõõmus oli see taaskohtumine. Nad olid suutnud oma asjad mahutada ühte 31kilosesse kohvrisse, kuigi igale ühele oli lubatud 23kg. Seda rohkem saab ju shopata! Meil oli broneeritud Perthi lennujaamast umbes 20minuti autosõidu kaugusel maja. Perthi linnas on majutua väga kallis ja nädala majutuse eest oleksime end seal vaeseks maksnud, õnneks leidsime eemalt väga hea hinnaga maja, kus oli ka grill. Jess, ees ootas palju grillimist, isegi väga palju, sest järgmisem hommikul selgus et pann on nii kehva, et ka rasvane peekon jääb külge kinni. Õnneks oli meil, aga plaadigrill ja edaspidi tegime kõik hommiku ja õhtusöögid sellega. Super mõnus oli hommikuti päikese käes aias istuda kui kõrval muna ja peekoni lõhn segunevad kohvi lõhnaga tassis. Mul oli igaks päevaks plaanitud mõni tegevus. Kuna me isegi ei jõudnud Perthis enne farmi minekut midagi teha, siis ka meil oli uus ja huvitav. Nädala jooksul külastasime palju erinevaid randu - nägime kaunist päikeseloojangut, suuri laineid ja valget liiva. Käisime shoppamas - saime uusi odavaid riideid, allahindlused sattusid õnneks täpselt samale ajale, ilmselt kuna suvelõpp on saabumas. Käisime liivadüünidele liivalauaga sõitmas, tagasitulles kõikvõimalikud kohad liiva täis, hüppasime ookeanisse, et end puhtaks saada. Avastasime Pinnacles kõrbe 200km kaugusel Perthist, kus on kollase liiva vahel looduse poolt voolitud tuhanded lubjakivi sambad, igaüks ise moodi. Tõeliselt ilus vaatepilt. Külastasime loodusparki, kus tegime pilti koos suure laisa vombatiga, nägime eukalüpti söömisest pilves olevaid koaalasid, jalutasime kängurute vahel ja toitsime neid käest. Ühel päeval tegime ka jalutuskäigu Kings pargis, mis on üks maailma suurimaid linnas asuvaid parke, veidi üle nelja ruutkilomeetrise suurusega. Pargis on botaanikaaed, kus on üle 3000 erineva taimeliigi mis leidub Lääne-Austraalias. Pargist avaneb vaade Swan jõele ja kesklinna kõrghoonetele. Viimasel päeval tegime reisi Rottnest saarele, mida ma nii kaua olin oodanud, sest saarel elavad maailma kõige õnnelikumateks loomadeks peetavad quokkad (eesti keeles lühisabakänguru) - väikesed kukkurloomad, kes liiguvad nad kängurud, aga näevad välja nagu kodukassimõõtu närilised. Üks hollandist pärit meremees, kes 1696.aastal jõudis saarele nägi neid kassisuuruseid olendeid, arvates et nad on suured rotid, nimetas ta saare Rattennest saareks(ingliskeeles Rat's Nest, eesti keeles rotipesa), mis hiljem kohandati Rottnestiks. Seal saarel on neid asukaid palju, sest pole neid ohustavaid rebaseid. Mandril on neid aga väga vähe, pea võimatu leida. Igaljuhul on nad nii vahvad tegelesed, et nende vaatamine toob naeratuse näole.

Meie nädal Perthi lähiümbruses möödus linnutiivul ja 21.veebruari õhtul astusime koos Raikko perega lennukile, et sõita Balile. Bali on saar Indoneesia provintsis, mis hõlmab koos Baliga veel mõned lähedal asuvad saared. Paar ööd olime Sanuris, tutvusime kohaliku toiduga, suplesime soojas ookeanis, basseinis, mekkisime kohalikku õlle (mida teeme jätkuvalt sest see on väga hea) ja külastasime lähedal asuvat Kutat mis peaks olema surfi ja peokeskus. Kuna hetkel on madalhooaeg, kõrghooaeg vaikselt algamas, siis väga palju melu ja rahvast pole. Aga seda mõnusam ongi, saab vaikselt avastada. Peale Sanurit sõitsime Gili Trawangan saarele ja oleme kaks ööd veetnud mõnusates bangalotes. Täna lahkume saarelt ja sõidame tagasi Balile, Ubudi - Bali käsitöökeskusesse. Gili on jätnud aga suurepärase mulje, oma kaubandustänavaga, kus väikestes putkades või poodides igaüks midagi pakub; ilusa rannaga; mõnusa rahuliku atmosfääriga ja snorgeldamisreisil nähtud kilpkonn on kindlasti asi mida meenutada. Viimasel õhtul sai rattaga saarele paduvihmas ring peale tehtud. Vihm, kehv tee, pimedus ja Bali liiklus - ekstreemne kombo.

*Kirjutan veidi lisa. Ei hakka postitust muutma. Jõudsime täna päeval Ubudi, meie villa on keskusest veidi eemal. Jalutuskäik tee ääres tundus ohtlikum kui rolleriga sõita, seega otsustasime kolm rollerit rentida. Liiklus on linnas veidi jube, aga kui pilk koguaeg teel hoida, peaks kombes olema. Eks saab põnev olema, kolm ööd oleme Ubudis.