Öötöö

Oleme juba nädal aega töötanud puuvilla kallal. Usinalt valmivad puuvilla tahukad ja öörutiin hakkab omaks saama. 

Eelmine reede töötas kaks vahetust koos, et uued inimesed saaksid aimu kuidas töö käib. Uusi inimesi on vaid 5, sh meie. Öises vahetuses on 7 inimest ja päevases vist 9 kui õigesti arvutasin. Seda seetõttu, et päeval tulevad rekkad, mis toovad villapalle ja siis on vaja kahte juhti, kes neid maha tõstavad. Lisaks on päevases üks eesti tüdruk, kes aitab seal kus vaja. Meie vahetus on kaks eesti poissi. Üks on ginneri (vahetuse vanem) parem käsi ja teine on sõidukijuht, mis toob villapalle masinasse söötmiseks ette. Villa töötlemisprotsess algab minust. Mina pean pallidelt kile ümbert ära võtma, et siis masin neid purustama saaks hakata. Pallid on üle kahe meetri kõrgused. Masin (feeder) liigub aeglaselt mööda rööpaid edasi, õgides pall palli järel kuni kõik 18 palli on mugitud (2-2.5 tundi). 

Feeder

Nii need pallid reas seisavad

Aktiivselt tööd on mul siis iga 2 tunni tagant pooleks tunniks, kui uus laadung palle tuleb kilest lahti lõigata, kiled kokku rullida (Raikko aitab selles) ja pisut koristada. Vahepeal käin ja asendan pakkimisalal olevaid inimesi, sest nemad ei tohi seda kohta hetkeski üksi jätta, kuna iga 1.5minuti tagant tuleb uus üle 200kg kaaluv kokku pressitud villatahukas masinast välja. Sellelt on vaja võtta näidis, seejärel lükkab masin selle riidest kotti, tuleb uus kott valmis panna, teine kinni siduda ja näidis panna ettenähtud kohta. Ja nii üle 300 korra vahetuse jooksul. See on küll päris tuim töö...🙄 Iga 50 järel on natuke rohkem siblimist, kui näidiste pakk tuleb kokku rullida ja pakendada, et siis jälle uue rulliga alustada. Raikko on tööahelas kõige viimane. Ta võtab masinast tulnud tahukad tõstuki peale ja ladustab kas õue või katuse alla.

Kuna tegime mõlemad tõstukiload, siis sõidan ka vahepeal sellega. See oli esimesel päeval, kui kaks vahetust koos olid

Esimesed ööd olid päris rasked, peale südaööd tuli unekas ja hommikuks oli igatepidi väsinud olla. Kuna minu töö on küllalt füüsiline, siis see ei teinud ka asja lihtsamaks, et me üle kuu aja end liigutanud pole. Lihased kõik valusad ja varbad villis. Nüüd aga hakkab keha juba harjuma ja saab aru, et tuleb vähe teises rütmis elada. Päevased uinakud muutuvad sügavamaks ja pikemaks. Esimestel päevadel magasime ainult 5-6 tundi. Nüüd juba 7-8. Rutiin meil selline, et seitsmest seitsmeni tööl. Siis 5km kaugusele koju, pesema ja voodisse. Ärkame umbes nelja paiku ja siis mõned tunnid aega, et "lõuna" valmistada. Õhtul seitsmeks tööle. Kell 00 on "lõuna" ja vahepeal mõned 15 minutilised pausid. No tegelikult vahel rohkemgi kui mõned. Hommiku poole ma enam väga niisama istuda ei saa, sest uni tikub peale. Siis katsun end koguaeg tegevuses hoida. Töökaaslased on kõik toredad, peale eestlaste on ülejäänud kõik austraallased. Siia gini väga seljakotirändureid ei satu, kõik lähevad pigem suurematesse ja uuematesse tehastesse. Meie oma on küllalt vana. Aga teised kõik ütlevad et see on super koht, sest kes mujal töötanud, ütlevad et puudub tööohtus ja kollektiiv ei ole nii ühtehoidev. Seega loodame, et oma viimaseks töökohaks tegime õige valiku.

Tooraine

Osad farmerid pakendavad kandiliselt