Lääne-Austraalia "must do" rahvuspark on üle 2 miljardi aasta jooksul tekkinud Karijini Rahvuspark. Kui tavaliselt on rahvuspargis mõned kohad ägedamad kui teised, siis selles meeldisid meile kõik kanjonid võrdselt. Iga üks jäi omamoodi meelde. Kaks kõige populaarsemat kanjonit on Weano ja Hancock, sest nende avastamiseks tuleb läbi vee minna, ühes lausa kaelani jäine vesi. Tatsasime ühe päeva jooksul läbi neli kanjonit ja 15 kilomeetrit. Osadesse viis trepp, teistesse väga ebatasane kivine pinnas või hoopis libedad kivid vee all.
Alustasime aga rahvuspargi avastamist hoopis Lääne-Austraalia kõrgeima tipu vallutamisega. See on üks vähestest mägedest Austraalias, kuhu saab autoga. Mt. Meharry kõrgus merepinnast on 1248 meetrit.
Sissekanne logiraamatusse
Tee oli auklik ja kivine, pidin paar korda autost välja minema ja Raikkot juhendama
Järgmine päev suundusime kanjoneid avastama
Siin tegime hommikuse supluse
Siin teise supluse
Vaated ülevalt on võimsad..
...all kanjonis aga maalilised
Raikko murelikult vastast silmitsemas, mitusada meetrit mööda ebatasast pinnast laskumist ootas ees
Tasu oli aga alla jõudes vääriline!
Kui eelmiste piltide kanjonivesk oli küllalt talutab ujumiseks, siis see oli aga lausa ohtlikult külm. Vesi voolab nii kõrgete ja kitsaste kaljude vahel, et vaevu näeb päikesevalgust, mistõttu see polegi ilmselt kunagi soe.
Õnneks polnud vee ületus pikk, koht oli hingematvalt ilus!
Pildid kõik minu telefoniga tehtud, mida Raikkoga vaheldumisi pea kohal hoidsime kui vesi rinnuni ulatus
Veel üks vee ületus, mida oli võimalik ka mööda seina ronides kuiva jalaga teha. Tagasi tulles seda tegimegi
Tõliselt vinge päev Karijini rahvuspargis, kus saime end proovile panna ronimises, tasakaalu hoidmises ja külmas vees sumpamises. See kõik sai tasustatud kaunite vaadetega.
Ööbisime esimest korda veisefarmis. Oleme oma teekonnal paljudest mööda sõitnud, aga varem pole vajadust peatuda olnud. Siinkandis aga pole tasuta kämpasid ja tasulistest oli see üks odavaim. Siinsed veisefarmid tegelavadki sageli kõrvalärina majutsteenuse või kämpimise pakkumisega.
Kohtasime farmis vahvat kitse Buckley
Tundus, et need veised on küll kaksikud
Ühe töötaja känguru Maggie
Vahva vabaõhu vannituba, duššiks ämber. Vannitube oli igale maitsele, ka korralike seinte ja laega
Saime proovida traditsioonilist Austraalia sütel küpsetatud saia, mida omal ajal valmistasid karjapidajad. Seda söödi kas lihaga või suhkrusiirupiga
Meie proovisime meega, mekkis hää. Kellele ei maitseks värskelt küpsetatud sai!
Hommikukohvi kõrvale proovisime Briti skoone vahukoore ja moosiga, mida tavaliselt süüakse pärastlõunase tee kõrvale. Lisaks pidime ära proovima eelmisel õhtul kiidetud porgandikoogi. Lihtsalt imeline! See veisefarm peaks veel ka oma pagariäri püsti panema.
Cape Range Rahvuspark ookeani kaldal. Raikko minu kaisukaga Lõvikuninga stseeni taaslavastamas
Turquoise Bay, üks Austraalia ilusamaitest randadest, kus snorgeladasime Ningaloo korallerahu kohal. Nägime suuri, väikseid ja pirakaid kalu.
Õnnelikud pärast snorgeldamist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar