Aasta eelviimasäne päev oli elamusterohke. Nimelt algas meie tööpäev juba enne päikesetõusu - kell 5. Seda seetõttu, et enne suurt leitsakut jõuaks palju sibulaid korjata. Kuuma ilmaga ei tohi sibulaid puutuda, lähevad hapraks. Vurasime usinalt traktoritega põllul ringi, et sibulaid põllult enne kuuma tulekut päästa. Kell 13 pidime aga lõpetama, mitte kuumuse tõttu, vaid farmeri traktor andis kergelt otsad, üks ratas kiilus kinni. Õnneks olime selleks ajaks päris palju ära teinud ja kuumus siiski oli ka pooleldi kohal. Ise vajasime jahutust, traktorid vajasid puhkust ja sibulad pidid kahjuks põllule päevitama jääma. Õnneks päev enne anti neile ka päikesekreemi(pulbrit) - lubi, et nad põletust ei saaks. Farmer soovitas meile, et me läheks 20km kaugusel asuvasse randa, aga kuna sinna viib liivatee, mis on väga jube, siis ühtlasi pakkus ta meile oma neliveolist autot ning krabipüügiks kajakki. Sellist suurepärast pakkumist ei saanud me muidugi tagasi lükata. Pakkisime koos saksa paariga asjad ja laadisime auto täis. Krabide jaoks muidugi igaksjuhuks ka külmakast kaasa. Tee, mis randa viis oli tõeliselt jube, õnneks selle autoga oli küllalt hea sõita. Meie pisike punn oleks ilmselt poole peal laiali lagunenud, sest tee oli väga künklik ja vibreeriv. Otsustasime et enne kui ookeani äärde lähme, püüame enne mõned krabid. Vahetult enne randa pidime vasakule keerama, et jõuda jõelaadse veekogu juurde, kus krabisid püüda. Kohale jõudes tegime esimese asjana varjualuse lahti, sest päike oli endiselt kõrvetavalt kuum. Seejärel käisime kõik kordamööda kajakiga proovisõidul. Kui kõik olid lõbusõidu lõpetanud, tuli krabivõrkudesse valmis panna sööt. Kasutasime tuunikalakonservi, kalmaari ja kanasüdameid. Raikko oli esimene, kes kajakiga võrgud vette pistis. Kontrollisime võrke 20 minuti pärast ja üks tilluke krabi oli sees, kahjuks liiga väike, et kaasa võtta. Ranna ääres oli veel palju väikeseid krabisid luusimas. Olime kokkuvõttes jõe ääres 2 tundi ja saagiks saime lausa kolm söödava suurusega krabi. Olime väga, väga edukad. Lõpuks! Seejärel otsustasime ookeanis kiire supluse teha. Seal pool on palju suuremaid lained, kui meie linnarannas. Lõbus oli. Suundusime tagasi koju ning farmer oli super üllatunud, et nii mitu ja suured krabid saime. Tuli isiklikult veel näitama kuidas krabi puhastada. Pakkus välja et võime pastat teha sellest, aga kuna enamus meist sõi krabi esimest korda, siis tahtsime niisama süüa. Keetsime neid soola, pipra ja chilliga. Kõigile väga maitses ja kolmest krabist sai neli inimest söönuks. Tasub uuesti krabide jahile minna.
Vana aasta ära saatmine möödus ebatavaliselt vaikselt. Tegime saksa paariga koos grillburgergereid, lobisesime ja mängisime kaarte. Südaööl avasime vahuveini. Kui tavaliselt on taustaks meeletu ilutulestiku möll, siis siin oli täielik vaikus. Austraalias tavainimestele ilutulestikku ei müüda, eksisteerib ainult linna poolt korraldatav tulestik. Carnarvonis aga pole juba ilutulestikku mitmendat aastat, tuleoht on lihtsalt liiga suur. Meie põletasime säraküünlaid ja vehkisime oma helendavate käevõrudega. Loodan et järgmine kord jõuame aastavahetuseks mõnda suurlinna ja võtame aasta vastu suure pauguga.
Kaunist uut aastat kõigile!
Kunst säraküünaldega
Minikrabi
Saksa paar kajaki peal kala püüdmas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar