Arbuusid, arbuusid. Aga sibulad?

Tundub, et nädalas korra kirjutamine hakkab traditsiooniks saama. Pühapäeval oli meil õnneks ainult kolme tunnine tööpäev, sest sibulad said otsa. Oi ei mitte päris otsa, neid veel kastides ja põldudel palju, aga nad pole veel piisavalt kuivanud pakkimisks. Läksime Raikkoga peale tööd linna ja proovisime head kalapüügi kohta leida. Leidsime ühe väikese katkise silla, aga sinna saab vaid väga tuulevaikse ilmaga minna, sest lained muidu suured. Pärast käisime kohvikus, mina võtsin kokteili, Raikko limonaadi ja sõime krevette, mis olid vist filotaignas. Väga mõnus oli. Esmaspäeval läksid mehed teise farmeri juurde arbuuse korjama, naised läksid teise põllu peale vana plastikkile ja veevoolikuid üles kangutama. See polnud üldse lihtne töö. Kes teab kui kaua see seal juba oli olnud, maa oli kohati kivikõva. Muidu võetakse need üles vahetult peale traktori käimist, traktor tõmbab pinnase nõnda üles et saaks kile ja vooliku hästi kätte. Aga seal oli ainult pudru ja kapsad traktorist järel, aja kiletükikesi taga ja kanguta neid maa alt välja. Põllul kohtasin palju väikseid hiiri ja mitut mürgist ämblikku redback. Redback on üks kardetuim ämblik Austraalias, sest on võimeline tapma inimese. Küll aga ei ole seda juhtunud juba üle 50 aasta, sest on olemas vastumürk. Igal aastal teavitatakse umbes 2000 redbacki hammustusest, mida võib tegelikult olla kordades rohkem, sest alati ei olegi vaja vastumürki. Oleneb, millised sümptomid peale hammustust esinevad. Kui on tugev valu, punetus ja lokaalne higistamine, siis ilmselt läheb see 24 kuni 48 tunni jooksul ise ära. Kui aga lisaks eelnevale esineb ka peavalu, oksendamine, kõrge vererõhk, valu rinnus, üle keha higistamine, siis tuleb minna haiglasse vastumürki saama. Neid ämblikke leidub palju, tuleb vaid loota et mina pole see, kes ämbliku koju juhuslikult tungib ja ta enda kaitseks hammustab. Kui väga hästi läheb, on see vaid hoiatav hammustus ilma mürgita. 

Me müttasime seal põllul veel teisipäeva hommikul ka kolm tundi, peale seda läksime rohima meloni põllule. Seal palju rohida pole, need on uued taimed ja meie poolt korduvalt rohitud, et vältida metsa kasvamist. Naistel on täna juba teine vaba päev, meid arbuuse korjama ei lasta, sest see olevat meeste töö. Nojah, eks me siis maiustame koju toodud arbuuside kallal, mis on sõna otses mõttes põllusoojad. Megamega magusad ja mahlased! Nüüd tean ka täpselt kuidas head arbuusi ära tunda. See otsa värvuse või suuruse vaatamine on müüt. Ainus õige tegevus on koputamine. Arbuus tuleb kätte võtta ja labakäega peale koputada, mida heledam hääl on, seda õigem on ta müügiks. Aga et leida õige arbuus kohe söömiseks, peaks hääl olema veidi tumedam, aga mitte liiga tume, sest siis on juba üleküpsenud. Kohe söömiseks arbuusid jäävad põllule, süüakse põllul janu pärast ära või rändavad peale tööd meestega koju kaasa, sest kui mõni selline peaks kliendi(mitte lõpptarbija) juures juhuse tahtel lahtilõigatama, siis saab farmer kõikide ostetavate kastide pealt vähem raha. Kui 10st kastist lõigatakse lahti 10 arbuusi ja kõik on ideaalsed, saab farmer maksimum summa. Seega arbuusupõllul pead sa olema hea arbuusikoputaja. 

Mina oma vabadel päevadal pole suurt midagi teinud, randa pole saanud minna, sest väga tuuline on. Kui seal päevitada, siis oled liivakäkk. Seega ma koristasin, pesin pesu, käisin poes, tegin süüa ja lebotasin niisama. Homme tahaks juba väga tööle minna, õhtul selgub kas saame.
Ma ei tea, miks blogi väidab, et täna on kolmapäev. Neljapäev on siiski ja homme algab meil suvi.

Lexi saadab tervitused oma tavapärases sügamist nuruvas poosis.