Seikluste otsinguil Austraalias: Austraallased

Ma ei kirjuta väga sageli hetkel, sest töö sama, ilm endiselt soe ja ühel vabal päeval ka midagi ei toimu - poes käik, pesu pesu ja söögi tegemine. Seega seekord räägin hoopis töökaaslastest.

Varem me polegi nii suure hulga austraallastega koos töötanud. Olles nüüd aga juba poolteistkuud näinud nii mõndagi töötamas, hakkan mõista seda, miks eestlased on hinnatud ja tahetud tööjõud Austraalias. Austraallane teeb nägu, et ta teeb tööd, eestlane teeb töö nii ruttu ära, et keegi ei saa arugi. Sellepärast jääme, eestlased, nii mõnelegi kohalikule jalgu sellega, et me ei tee tööd. Näkku seda ütlema ei tulda, vaid selja taga sosistatakse. Tegelikult on asi nii, et meie teeme töö kiirelt ära ja siis on aega puhata. Nemad aga liigutavad end tasa ja targu, vahepeal jäävad seisma, et lobiseda teistega ja siis jätkavad. Minu ja Raikko töö tegemise kohta ma pole kuulnud mingeid kommentaare, küll aga teiste eestlaste kohta. Üks tüdruk on sellisel ametikohal, et tal otsest tööülesannet pole, vaid ta aitab seal kus vaja. Ehk siis oskab ta paljusid asju. Kuna ta oli eelmine hooaeg samal positsioonil, siis jäi ta kõigile ette sellega, et ta ei teinud midagi. Tegelikult aitab ta seal kus saab, lihtsalt alati ei jõua igale poole. Aga eks igaüks ootab salaja, et ta talle appi tuleks, selle asemel, et paluda abi. Mina näen teda aga alati toimetamas, ta aitab pea iga päev mind ja Raikkot samuti. Eks ta meeldivaid inimesi aitabki parema meelega 😜. Igal juhul räägivad vanemaealised austraallased siin kõiki taga ja teiste töö jääb ühele pensioniealisele koristajale pidevalt ette. Aina käib ja raputab pead. Kuna tal on juba kuues hooaeg koristada, siis ta arvab, et ta teab kõike kõigist paremini. Aga meie, eestlased, võtame tema kuulujutte ja "geniaalsusi" külma südamega ja lihtsalt naerame nende üle omavahel.

Uus kutt, kes öövahetuses minu tööd teeb, ei ole ka liiga usin korra hoidja. Ta on pole küll austraallane, vaid inglane, aga see ei tähenda, et ta meie töökuse tasemele jõuaks. Kui ta istub 15 min enne tööpäeva lõppu puhkeruumis, siis ma eeldan, et kõik on koristatud ja puhas. Selles aga eksin rängalt, sest iga kord leian eest tolmuse ja puuvillase töökoha. See teeb lihtsalt kurvaks, sest mina jätan enda tagant alati kõik puhtaks ja teen ilmselt rohkemgi kui vaja, aga kahjuks samaga ei vastata. Mis seal ikka, leian asjas positiivsust - koristamine võtab aega, mis tähendab, et aeg liigub tegutsedes kiiremini.

Raikko on ka oma töös väga hoolas ja korralik. Teine tõstukijuht, aga teeb kõike lohakalt ja läbimõtlematult.

Eile pool tundi enne meie vahetuse lõppu läks press, mis valmis villa kuubikuks pressib, katki. Seega teise vahetusevanememal ja abil oli terve öö käed tööd täis parandamisega ning masinat ei saadudki käima.

Teised töötajad ilmselt paar tundi koristasid ja ülejäänud öö, kes magas, kes istus niisama. Koju neid ei saadetud, ilmselt lootuses, et saab peagi masina käima. Seega kaheteist tunni mitte midagi tegemise eest tiksus raha. Pole paha või mis? Minu arust on suht jube. Meie vahetus oleks ilmselt koju küsinud, sest täna hommikul kui me pidime veel kaks tundi ootama, et see käima saada, tundus see nagu igavik.

Ma ütleks, et meil on enda vahetusega vedanud, peaaegu kõik on normaalsed, vähemalt kõik teevad korralikult tööd. No koristaja arvates, ei tee keegi peale tema tööd, aga ta elabki kusagil teises dimensioonis. Teises vahetuses on aga nii mõnigi laiskloom. Eks laiskus ole nakkav kah. 😄

Lõpetan selle pisut kiruva postituse siiski positiivsel noodil - kevadpühade aeg, järgmine nädal, on meil lausa 4 vaba päeva! Esialgu räägiti vaid ühest, kuid tuleb lausa 4. Me päris täpselt ei teagi veel, mida nii suure hulga vabade päevadega ette võtta, aga üks on kindel - küpsetame ja sööme koos eestlastega pannkooke, šokolaadibrownie'sid ja võimalik, et ka võileivatorti. Väga ootan juba!