Loodus igal sammul

Olime juba eelmise blogipostituse ajal jõudnud Põhjaterritooriumile. Võtan selle Austraalia osa nüüd jutu ja pildiga kokku. 

Põhjaterritooriumi huvipunktid vaatasime üle nädalaga - sihtpunktiks oli mitu rahvusparki, koske ja osariigi pealinn Darwin. Põhjaterritooriumil elab kokku vaid umbes 260 000 inimest, kellest pooled osariigi pealinnas. Territooriumil asub ka maailma kuulus punane monoliit Uluru. Selle külastuse jätsime vahele, kuna see ümberpõige tundus meie jaoks liiga pikk. Vaatame toda kivi piltide pealt nagu meie pereliikmedki, et noh oleks ikka aus. 

Miks Põhjaterritoorium, mitte Põhja-Austraalia? Sest selle rahavaarv pole piisavalt suur, et ta saaks olla osariik. Seega pole sellel oma seadusi, vaid see lähtub põhiseadusest. Osariikidel on oma seadused. 

Meie pisut punane suksu

Põhjaterritoorium tervitas meid kuumaastikuga ja mitmete vee ületustega. Selline tee on Austraalia põhimantee A1. Muidu on see ikka olnud asfalteeritud, aga Põhjaterritooriumi alguses mitte. 

Florence Falls, Litchfield Rahvuspark

Wangi Falls, Litchfield Rahvuspark

Edith Falls, Nitmiluk Rahvuspark. Kerge matk oli üles kose juurde, pärast oli nahk niiske ja külma vette hüpata oli väga värskendav

Meie lemmikkoht Kakadu Rahvuspargis

Seal oli mitu nö ujumisbasseini ülikaunite kiviseinte vahel, mis kohati sillerdasid kuldselt

Kakadu Rahvuspark on Austraalia suurim, hõlmates enda alla ligi 20000km²

Pargist võib leida mitmeid seinamaalinguid(kollasega kala ja kilpkonn) 

Kakadu on olnud paljude pärismaalaste koduks ca 50 000 aastat

Päikeseloojang Gunlom Falls'i ülemise basseini juurest. Kakadu Rahvuspark

Kakadu on koduks ka tuhandetele harikrokodillidele. Isased kasvavad sageli 5 meetri pikkuseks, kaaludes 500kg. Harikrokodillid on rünnanud koeri, veiseid ja inimesi. Neist tasub väga kaugele hoida. Aastas sureb keskmiselt 2 inimest harikrokodilli rünnaku tagajärjel. 

Kuumaveeallikaga looduslik bassein Katherine'is

Raikko sulpsatus

Hommikuujumised on meie lemmikud. See oli meie viimane ujumine Põhjaterritooriumil

6 kuud hiljem ringiga tagasi kus alustasime! 

Lääne-Austraaliasse jõudes külastasime Purnululu Rahvisparki ja järgmisel päeval kohtusime klassiõe Külli ja ta õe Kelliga, kelledega polnud pool aastat näinud. Tore oli kuulda nende seiklusi. Meie teed läksid aga järgmisel päeval lahku. Nemad suundusid Darwinisse, et lennata Balile puhkama ja meie võtsime ette ligi 1000-kilomeetrise Lääne-Austraalia sisemaa eraldatud  karmi kruusatee, mis viis meid läbi veisekarjamaade, üllatas kaunite kanjonitega ja hämmastas värvikireva loodusega. See ei olnud mingi lihtne kruusatee, vaid vahelduva eduga väga kivine, ebatasane ja autot proovilepanev. See ei olnud meie esimene kruusatee kogemus Austraalias, aga see oli kindlasti üks kõige hullemaid. Raikko tunneb end muidu kruusateel sõites kui kala vees, kuid see tee pani isegi tema närvid proovile. Teise päeva õhtuks oli meie tagumises rehvis kaks auku, mille osav meistrimees Raikko toore mehe jõu ja rehviparanduskomplektiga suutis edukalt parandada. Siin teel ei tööta lihtne rehviparandusvaht, vaid tuleb auku susata üks tummine parandusnöör. Suure murega, et mõne rehviga võib veel midagi juhtuda, pöördusime poolel teel asuvasse rehviparandustöökotta, kus kahe äärmiselt sõbraliku ja abivalmis töömehe käest soetasime igaks juhuks meie uuele rehvimõõdule vastava rehvi (tagavararehv oli enne väiksem, kui need mis praegu all). Edasist teekonda kindlustas tagaukse küljes ilutsev tummine mudarehv. Nagu töökojas selgus, oli tagavararehv aastast 2004 (originaal)! Ilmelt oli see juba nii rabe, et oleks alla pannes antud teeolude juures kohe plahvatanud. Õnneks tagavararehv kasutusse ei läinud, aga oluliselt kindlam tunne oli sõita ja ostu ei kahetsenud (saime päris hea hinna, arvestades, et viibisime kest eimidagimaad). Mida me nende päevade jooksul teel olles nägime, anna edasi piltidega. See on vaid väike valik neist sadadest piltidest, mis ma tegin. Kvaliteet ilmselt pole ka parim, kuna internet saaks otsa, kui laeksin üles originaalpildid. Aga loodan, et suudan natukenegi anda edasi seda imelist loodust. 

Kununurra, Lääne-Austraalia, Lake Argyle karavanpark. See oli enne kui suundusime kruussteel retkele

Purnululu Rahvuspark, kus asuvad mesilaspesade moodi kivimoodustised, mis tekkinud sadu miljoneid aastaid tagasi

Kunagi voolas siin jõgi. Moodustised koosnevad liivakivist, mida katab rauaoksiid. Erosiooni käigus paljastub liivakivi

Cathedral Gorge, Raikko esiplaanil nautimas linnupetet

Kiviseinad ulatuvad kuni 200meetri kõrgusele. Mina all paremal nurgas

Sama rahvuspargi teises otsas asub Echidna Chasm. See on umbes kilomeetrine pragu kiviseinte vahel, mis ka tekkinud tänu voolavale veele

Peab veel kasvama, et palmiga sama pikkune olla

Selline oli enamus ligi 1000-kilomeetrisest teest. Väga konarlik ja kivine

Kõige ekstreemsem 1,5km pikkune rada mille läbisime

Augud ja kivid olid hiiglaslikud, ainult kõrge kliirensiga autod olid sellel teel lubatud

Muidugi pidin välja ronima, et pilti teha! 😄

Ette tuli ka kergeid jõe ületusi. Kuna kuiv hooaeg hakkab lõpule jõudma, siis väga sügav polnud, aga lõbus ikka

Tuli ka põikpäise veisega kokku puutuda, kes kuni viimase hetkeni arvas, et tee kuulub talle

Ja siis kõik need kaunid kanjonid... 

Raikko Windjana kanjonis otsimas fossiile. Siin oli miljoneid aastaid tagasi ookean

Nägime kümneid magevee krokodille. Nad on harikrokodillist oluliselt väiksemad, kasvades kuni 3m pikkuseks ja kaaludes vaid 70kg. Nad on pigem häbelikud ja hoiavad inimesest eemale. Ründavad vaid siis, kui tunnevad end ohustatult. Nii mitmeski kanjonis, kus ujusime, nägime paari isendit. Kümneid ja kümneid nägime ühes väikeses veekogus, sinna ujuma polnud soovi minna

Üks suurimaid (ja armsamaid😍) nahkhiiri maailmas. Black flying fox. Neid nägime sadu. Päeval puude otsas magada püües võivad mõned tegelased väga lärmakad olla, öösel õienektari ja vilja jahile lennates aga pole neid kuuldagi

Tiibade sirutus on kuni 1m, vahel ka rohkem

Minu nunnumeeteer oli põhjas. Kuidas teil? 

Koopas käisime kah, kus pidime sumpama läbi põlvekõrguse vee, magevee krokud meid jõllitamas

Nägime koopas kääbus-nahkhiiri, kelle pikkus on 3-16cm. Vilksamisi nägime ka valget nahkhiirt (ghost bat)

Lõpetan selle muheda pildiga meie eilsest kämpast. Homme suundume Lääne-Austraalia ühte kõige lahedamasse rahvusparki mälestusi koguma. Tervitused ja kallid siit 30kraadisest soojast! Juba ligi 1,5 kuu pärast puudutavad meie jalad taas kodumaa pinda, et vastu astuda sügisele (eee, mis see veel on?🤷‍♂️ ) ja seejärel lumisele (tahaks küll) talvele. 

Järgmise korrani!