Südant valdab väike kurbusenoot, sest täna pakkisime kogu oma elu farmist autosse, lehvitasime lammastele ja sulgesime ukse enda järel lõplilult. Kogemus selles farmis ja selle perekonnaga oli suurepärane ja paremat ei oleks osanud soovida. Farmer sai justkui sõbraks, mitte ei olnud ainult ülemus. Äärmiselt abivalmis ja tark inimene, kelle käest saime palju infot ja soovitusi. See väike kahetoaline majake sai oma koduks ja töölt või linnast koju jõudes oli alati hea tunne tagasi olla. Veetsime selles majas umbes pool aastat kokku, mille jooksul paigutasime asjad enda käe järgi ja tekkiski kodutunne.
Eile õhtul käisime veel viimasel õhtusöögil ja Peteri naine ütles, et me olime nii head töötajad, kahju et meid endale ei saa jätta.
Ma teen varsti pilte autost ka, mis hakkab vaikselt valmis saama. Hetkel sõidame Perthi. Seal meil kuni nädala lõpuni majutus olemas ja peale seda tahakski liikuda lõuna poole, et siis juba postitada reisi ja puhkuse pilte. Järgmise töökoha suhtes valdavad meid ikka segased tunded, mõtleme isegi et sõidame ligi 4000km teisele poole Austraaliat puuvillahooajaks, mis algab aprillis. Aga see ei ole veel kindel, lähme rändame pisut ringi ja kogume mõtteid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar