Reisipäeviku esimene sissekanne

Veetsime nädal aega Perthis. Suurt midagi ei teinud, kõige olulisem oli auto reisiks komplekteerida. Mõned juhtmed oli vaja vedada, et külmkapp saaks töötada teise aku pealt.  Ostsime katusetelgi, väikse gaasipliidi kuhu käib 220g butaaniballoon ja laua. Need olid viimased suuremad asjad, mis kämpimisvarustusest puudu olid. 26.jaanuaril, laupäeval, oli Austraalia päev. Päev oli väga soe, käisime ujumas ja õhtul läksime linna ilutulestikku vaatama. Austraalia päeva Perthi ilutulestik konkureerib Sydney aastavahetuse omaga. See oli väga, väga äge ja kestis lausa 30 minutit!

Kaks ööd ööbisime sõprade hoovis telgis, sest neil majas kõik toad täis. See telk ikka superluks! Ruumi mõnusalt, õhk käib läbi kui aknakatted lahti teha ja sääsevõrk ette jätta. Hommikune äratus on kuum päike. Seitme ja kaheksa vahel enam magada ei saa, sest telgis läheb soojaks. Aga see ongi mõistlik aeg ärgata. 

Esmaspäeval käisime sõber Atsiga Lancelini liivadüünides auto võimekust liival katsetamas. 180kw ja nelivedu on paras kooslus, et paaritonnine auto koos katusetelgi ja täis pagassiga nii mõnestki düünist üles vedada. Sai välja tõmmatud üks kinni jäänud auto ja tõmmati meidki välja, kui ühe düüni tippu põhka peale kinni jäime. Raikko kaevas usinalt labidaga seni kuni abivägi saabus. Autosid on seal sõitmas kümneid, seega abi oli käepärast. Vahepeal sõitsime mööda rannaäärt ujuma. Tõmbasime varjualuse lahti ja lebotasime. Seejärel sain mina ka kätt proovida düünidel. See oli lõbus! Kuttidel tagaistmel läksid käed higiseks ja turvavööd kiirelt kinni. 😄 Eks nad ei oodanud, et see kes enne kõrvalistmel kisas, et hirmus on, nüüd hoopis ralliässaks hakkab. See oli üks äge päev. Põlesime kõik ära ka, polnud nagu palju õues aga Austraalia päikese jaoks piisavalt. 

Tagasi teel tegime otsuse, et asume samal õhtul lõuna poole teele. Teistel oli järgmine päev tööpäev ka, nii et me oleks hommikul hoovis kõikidele autodele ette jäänud. Reis algas espaspäeval kell 7 õhtul. Kuna polnud terve päev midagi söönud, haarasime pitsa kaasa, tanksime autogaasipaagi täis ja sihtpunktiks oli 2-tunni kaugusel asuv Bunbury.

Kuna Austraalias ei tohi igas kohas kämpida, vaid ainult ettenähtud kohtades, mis enamasti on tasulised, siis nägime pisut vaeva koha leidmisega. Lõpuks peale pikka google otsinguid leidsime Bunburyst 40km kaugusel asuva kämpimisplatsi koos välikäimlaga. Kuna see jäi ka täpselt selles suunas, kuhu tahtsime järgmine päev minna, siis sinna ka läksime. Pakkisime pimedas telgi lahti, mille ülesseadmine võtab umbes 5 minutit ja pugesime magama.

Hommikul tegime esimest korda pliidi peal süüa. Väga võimekas pliit on, oleme ostuga rahul. Pakkisime telgi kokku, mille kokkupanek võtab umbes 10 minutit. Pesime nõud ja kõik muu tavaar ka autosse, et teele asuda. Möödusime Wellingtoni tammist. 

Esimene peatus oli ühe suure puu juures, mis pidi olemas selle rahvuspargi suurim ja kõrgeim. 36-meetrine puu on üle elanud metsapõlengu, tormid ja putukarünnakud. Puu sees oli suur auk, mis oli märk põlengust.

Järgmine peatus oli päkapikuküla, kus on sajad portselanist aiapäkapikud, mis inimesed üle maailma kokku on toonud. Kõik algas ühest päkapikust, mille üks kohalik naine pani puuõõnsusesse istuma. Järgmine kohalik arvas, et sellel päkal on sõpra vaja ja asetas teise tolle kõrvale. Nii neid päkapikke sinna kogunema hakkaski. 

Edasi kulgesime helesinise savijärve juurde, kus tegime supluse ja lõunasöögi.

Seejärel viis tee Bunburysse, et täiendada toiduvarusid, kuna Perthist me midagi ei ostnud vaid võtsime vaid jäägid kaasa. Õhtuks võtsime suuna taas kämpimisplatsi poole. 
Selleks korraks kõik!