Elu ratastel

Jube palju aega on viimasest postitusest möödas. Ma olen endale koguaeg märkmeid kirjutanud, et mis me teinud oleme, aga et see blogipostituseks koos piltidega teha, tundus kui võimatu ülesanne ja eneseületus. Igaljuhul ma siis ikkagi jätkan sealt, kus eelmine kord pooleli jäin ja katsun teha lühidalt, aga piisavalt informatiivselt.

Veetsime kaks ööd Esperance'i kandis, tegime CV valmis ja saatsime paari kohta. Käisime valge liivaga rannas, kus liiv on nii peenike, et krudiseb jalge all nagu lumi ning ookean on hele-hele sinine. Rannas ronisime taas ühe piraka kivi otsa, et vaadet nautida. Lisaks nägime taamal delfiine ujumas. Reede hommikul, üle-eelmisel nädalal langetasime otsuse, et miski ei takista meil sõita teisele poole Austraaliat idakaldale. Loodame saada töö aprillis algaval puuvillatöötlustehases. Reedel sõitsime üle 600 kilomeetri, sõitsime mööda Austraalia pikimat sirget teed, 90 miili ehk 146,6km täiesti otse sõitmist. 

Oli see vast väsitav ja igav. Vaadata ka midagi polnud, tühi maa, mõnede põõsastega. Ööbisime teeäärses peatus kohas, kus oli teisigi. Õhtul oli teavas selge ja imetlesime tähistaevast. Siin pool maakera on raudselt rohkem tähti! 

Laupäeval ületasime osariigipiiri ja jõudsime Lõuna-Austraaliasse. Piiri ületades keeras kell end kohe 2 ja pool tundi edasi! Laupäeval läbisime 750km. Ajavahe andis pühapäeva hommikul vägagi tunda. Äratuskell helises nagu ikka, kell 7 (vana aja järgi 4.30) ja silmad ei tahtnud vägisi ka lahti tulla. Lükkasin äratuskella edasi ja lõpuks saime enne 9 püsti (7.30) ja alles 10.30 liikuma, mis on päris hilja. Õnneks päästab siin pool see, et päike loojub ka 2,5 tundi hiljem. Nüüdseks on veel pool tundi otsa tulnud, Eestiga ajavahe 9 tundi. Võtsime suuna Port Augusta poole, mis on  väike sadamalinn enne Adelaidi, mis on Lõuna-Austraalia pealinn. Lõuna-Austraalia on kalapüügi ja veini osariik. Seal on Austraalia suurim veinipiirkond. Lõuna-Austraalias elab umbes 1,7 miljonit inimest, kellest 1,3 osariigi pealinnas Adelaidis. Võrdluseks, et Lääne Austraalias elab 2,7 miljonit inimest, kellest ligi 2 miljonit Perthis.

Eelmisel esmaspäeval jõudsime Adelaidi. Kuna jõudsime pealelõunal ja mul ei olnud väga tegevust siin ümbruses planeeritud, siis käisime pesumajas, pesime pesu ja läksime kämpimisalale. Mõnus perefarm mägede vahel. Teisipäeval käisime natuke Adelaidis ringi, jalutasime botaanikaaias, turu peal ja Jaapani aias. Adelaidi arhitektuur on huvitav, paljud vanemad majad nagu muuseumid ja raamatukogu, on gootistiilis ja selle kõrvale kerkivad klaasist majad. 

Pilvelõhkujaid me ei täheldanud, nii et küllaltlki armas linn on. Muuseumeid on siin kah palju, aga kuna me pole niivõrd muuseumiinimesed, siis jätsime need vahele. Kolmapäeval käisime ookeaniäärses linnaosas Glenelg, kus lahesopi ääres olid kortermajad, mille ees seisid jahid. On alles elu! Maja ees ei pargi mitte auto, vaid jaht. 

Sõitsime üle 200km mööda maalilist ja mägist teed Mt.Gambieri poole, kus oli kõige sinisem järv, mida ma näinud olen. See on tegelikult vulkaaniline kraater, mis on täitunud veega. Suvekuudel on vesi kaunis sinine, aga aprilli ja novembri vahel värvub hallikaks, arvatavasti temperatuuri muutuse tõttu. 

Lisaks käisime vaatamas, keset linna asuvat auku, mis oli lubjakivi koobas, aga mille katus kukkus kunagi sisse. Seejärel otsustati sinna istutada erinevad taimed ja kujundada see aiaks. 

Sõitsime edasi ja ühel hetkel avastas Raikko, et oleme eneselegi märkamatult järgmisesse osariiki, Victoriasse, jõudnud.

Neljapäeval seiklesime Grampians Rahvuspargis. See on täis rohelust, mägesid ja kõiksugu loomi-linde. Tatsasime 260 trepiastet alla, et jõuda Mackenzie kose juurde. Kui seal poleks nii head treppi olnud, oleks ma arvanud, et oleme Balil. Lisaks matkasime 2km rajal, et jõuda ühe mäe tippu, kus oli lihtsalt imeline vaade! Kõrgus merepinnast oli u 800meetrit, tegi seest kõhedaks küll. 

Reedel võtsime suuna Victoria osariigi pealinna Melbourne suunas. 

Rannik on ilus

Roheline 

12 apostlit või peaks ütlema 8? Erosioon sööb aastatega kivid aina kiitakamaks alt, kuni nad ühelhetkel kokku kukuvad.

Victoria on rahvaarvult teisel kohal olev osariik, siin elab 6,2 miljonit inimest, kellest natule üle nelja miljoni Melbourne'is. Melbourne on täiesti teistsugune võrreldes Perthiga ja totaalselt teistsugune võrreldes Adelaidega. Perth on nö heaolu linn, kus nädalavahetusel pannakse poed varem kinni ja klubid-pubid ei ole hommikuni lahti. Mõningad on, aga enamus läheb südaöö ja kella kahe vahel kinni. Melbourne hoopis ärkab öösel ellu, no tegelikult on ta parajalt aktiivne terve päev kuna inimesi on lihtsalt nii palju. Pilvelõhkujaid on kesklinnas palju ja neid aina kerkib, nii ärihoonete kui elumajade näol.

Graffiti tänav

Tänavakunsti on palju

Samas on ka vaiksemaid linnaosasid, kus on mõnusad pargid jalutamiseks või pikniku pidamiseks. Koeri nägime päris palju, keda muudes linnades pole nii palju näinud. Melbsis ööbisime hotellis, kus võtsime stuudiokorteri, mis tähendas et üks tuba on elutuba, magamistuba ja köök. 

Lisaks vannituba wc'ga. Rõdu oli ka! 14-korrusel. Voodi oli megasuur ja megamõnus. Peale kolme nädalat kämpimist naudid suurt voodit ja sooja dušši ikka täiega! Kuigi nüüd oleme jälle ühe öö kämpinud ja mul ei ole selle vastu midagi. Ööd on küll pisut jahedad, aga siis tuleb lihtsalt teineteisele kaissu pugeda. 

Täna käisime väiksel saarel, kus koaalad on püsielanikud. Nägime 15 puu otsas magavat nunnut karvakera. 

Lisaks veel Austraalia sipelgasiil echidna

Spidomeetril on täis tiksunud 6300kilomeetrit ja täna jõuame ilmselt taas uude osariiki.