Nädal on möödunud lennates ja selja taha on jäänud 2100km. Seiklusi on olnud oi kui palju, jätkan sealt kus eelmine kord pooleli jäin.
Kolmapäeval peale Bunburyt suundusime 50km kaugusel olevasse imearmsasse linna Busselton. Mulle meeldib Busseltoni suurus - parajalt suur, kõik vajalik olemas, aga mõnusalt väike, et ühest otsast teise kiirelt jõuda. Kaunis rannajoon ja uhke puidust muul. Peatusime Kmart'is (kõige pood, kus odav Hiina kaup), et Raikko saaks osta õnge, kuna unustas teise Perthi. Valis kiirelt varustuse välja ja suundusime Busseltoni muulile. Muul on maailmas puidust muulide seas teisel kohal oma 1,841 kilomeetrise pikkusega.
Kunagi kasutati seda kaubalaevade vastuvõtmiseks, nüüd on see turismiobjekt ja kalameeste meelispaik kalmaaride püüdmiseks. Muuli keskel on raudtee, mida mööda sõidab väike rong nende turistidega, kes jalutada mingil põhjusel ei taha.
Meie muidugi jalutasime edasi-tagasi ning Raikko katsetas kalapüüki. Näkkas ükskuid väikseid kalu, aga ei midagi märkimisväärset, mida kaasa võtta. Seejärel sõitsime mööda rannikut pisut edasi, imetlesime pisikest 20-meetrist majakat
Suurt kivilahmakat ookeanis
Ning loodusliku basseini, kus laine kivide vahel olevasse auku on vee toonud
Turnisime sellel päeval palju mööda kive.
Neljapäeval jõudsime Margaret Riverisse - suur veinipiirkond, kus on 270 viinamarjaistandust. Enamus on noored ehk 20-aasta vanused. Esimene saaks korjatakse 5 aasta möödudes ja see ei ole tavaliselt kõige parem. Käisime omal käel juustutehases ja otsustasime, et veinidega kõige lihtsam viis tutvuda on ekskursioonil. Valisime välja ühe tuuri, mille hulgas oli 3 veinitootjat ja 2 õlle ja siidripruulijat. Saime kogu päeva jooksul maitsta kümneid erinevaid veine, kolme õlut ning kahte siidrit. Lisaks käisime veel ühes kange alkoholi pruulija juures, kus saime erinevaid likööre proovida. Tuurilt ostsime ühe valge veini ja ühe vahuveini. Kas teadsite, et ühe veini tegemiseks kulub umbes 250 viinamarja?
6-kuune ulakas kutsu veinikeldris
Ööbisime Margareti kandis ja hommikul käisime veel šokolaadivabrikus. See oli šokolaadimaailm! Palju erinevaid trühvleid ja šokolaadist kujusid, tumedat ja valget shoksi, igale maitsele midagi.
Proovisime lõpuks ka ära Austraaliale omase maiuse Rocky Road, mis kujutab endast shoksi, mille sees mõnusad suured vahukommid. Njämma! Peale seda suundusime koobastesse, mis on tekkinud lubjakivist ja mille seinasid ja lage katavad soolasambad. Ühes koopas oli ka järv. Siinsed koopad arvatakse olevat 500 tuhat aastat vanad, teisel pool Austraaliast on aga 400 miljoni aasta vanused koopad.
Laupäeval oli sõit Hamelini Bay poole, mis on tuntud oma astelraide poolest, kes käivad ranna ääres süüa otsimas. Läksime kella 9 aeg, sest lugesin et see peaks olema parim aeg neid näha. Randa jõudes nägin taamal 10 pealist rahvahulka ja aimasin, et seal need raid ilmselt on. Tatsasime kohale ja nägime viite raid. Kaks neist ikka väga suured! Osad inimesed toitsid neid kaladega. Nad ei pelga üldse inimesi ja ujuvad lausa jalgade peale lootuses kala saada. See oli üks äge kogemus neid looduses nii lähedalt näha.
Video, kus üks pisike ja üks suur rai
Edasi viis meid väga jube kruusatee ja seejärel liivatee ookeani äärde. Pikk teekond oli vaeva väärt, sest vaade oli imeline. Kõrged kaljud, mis on ääristatud mustade kivilahmakatega, mis on 13 miljonit aastat tagasi toimununud vulkaanilise laava tagajärg.
Lühike video, kuidas lained kividele löövad
Austraalia lõunarannik on ikka väga kaunis!
Pühapäev algas lühikese matkaga suure kivi otsa, kust avanes kaunis vaade rohelisele metsale ja sinisele ookeanile.
Seejärel ranniku äärde kaunisse randa, kus vees olid hiiglaslikud kivikamakad nagu suured elevandid - sellest ka koha nimi Elephant Rocks.
Lähedal oli veel üks rand, mille nimeks Waterfall Beach. Arvasime, et näeme rannas uhket koske, tegelikult voolas väike veenire mööda seina alla ja suundus ookeanisse.
Seejäral käisime kõrgel kaljul, kus olid lausa hüpnotiseerivad lained, mis kalju vastu lõid. Lisaks oli seal ka suur looduslik kividest sild.
Õhtul saime kokku Külli ja Kelliga ning ööbisime samas kämpas. Nemad tulid lõuna poole Perthist suht risti, kuna neil osa rannikust juba avastatud. Esmaspäeva hommikul läksid teed jälle lahku, sest nad jäävad sinna kanti mõneks ajaks vabatahtlikuna papagoisid hirmutama 😄. Saavad tasuta seal farmis elada, kuni töö leiavad.
Meie sõitsime esmaspäeva hommikul 150km edasi Bremer Baysse, kus leidsime vinge ranna, mida mööda sõitsime, kuni kinni jäime. Tunnike kaevasime ja teekond jätkus ranna lõppu. Otsustasime, et see on koht kus tänase päeva veedame. Ei ühtegi inimhinge ja ühe künka varjus leidsime koha ka autole, et saaks telgi avada. Tegime lõunaks kotlete ja seensealatit (Eestist kaasavõetud seentest). Õhtul kobisime telki, aga paari tunni pärast ajas Raikko mins üles, ta ei saanud magada kuna nii suur tuul oli ja sahistas telki. Nojah, tuli siis keset ööd alla kobida, telk kokku ja autosse esiistmele magama. Mugav ei olnud, aga hommikusse öö vedasime.
Äratus oli vara, sest kella kaheksaks pidime minema sadamasse, et minna mõõkvaalatuurile. Sõit Bremer Bay kanjonisse, kus vaalad elutsevad, kestis poolteist tundi ja selle aja joooksul tekkis nii mitmelgi reisijal merehaigus, sest lained olid päris suured ja laev kõikus korralikult. Üsnagi väike laevake, mahutab 90 reisijat, aga meid oli oluliselt vähem. Minul ja Raikkol hakkas ka pisut paha, aga õnneks välja ei tulnud midagi. Peale 9 ja poole tunnist loksumist olime rampväsinud, aga super rahul sest nägime mõõkvaalasid nende looduslikus keskkonnas elutsemas, jahti pidamas ja niisama vette viskumas ja lõbutsemas.
Kolmapäeval katsime kõige rohkem kilomeetreid mis siiani ühe päevaga teinud. Nimelt 400km ja sihtkohaks Esperance, mis oligi meie esialgne sihtpunkt. Nüüd tuleb otsustada, kas liikuda mööda rannikut edasi või minna sisemaa kaudu tagasi Perthi. Lõuna-Austraalia piirini on ligi 1000kilomeetit. Ilmselt me seikleme mõnda aega Espernace'i kandis ja guugeldame, kas leiame tööd. Järgmise korrani! Olge kannatlikud, igal pool ei ole interneti 😉
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar